Sotsiaalne surve – kõik ju panevad lapse eelkooli, kuidas meie siis ei pane?

Lugesin just Marii Karelli kolumni, kus oli juttu laste eelkoolist, et vanemad elavad mingid imelikus hirmus, et kui last enne kooli algust ei piitsuta, siis ei saa koolis hakkama. Ja no ilmtingimata peab laps ikka eliitkooli sisse saama. Oh, meil on see kõik alles ees. Ja ma olen sama meelt, mis Mariigi, et.. eelkooli ma Hedonit küll toppida ei taha. Ma näen, et talle sobib mänguline õppimine palju rohkem.

Ja eliitkooli ma ei pea teda ka panema. Üldse, kooliharidus on selline asi, mis peab olemas olema, aga minu jaoks pole see üldse oluline, millises koolis see omandatud on. Peaasi, et läbi saab, ja kes tunnis kuulab, see kodus raamatute taga lolliks tuupima ei pea. Ma tean, kodutöid antakse sitaks jne, aga.. Ma mõtlen enda peale, kui pea on lahti ja tunnis kuulad, siis ei ole vaja hiljem tund aega valemeid pähe taguda. Loogiliselt mõeldes jääb palju paremini meelde ja kõik võib olla arusaadav. Ja kui mingile asjale ikka nutti pole antud, siis polegi midagi teha, aga see koolisüsteem ja tunnid ja seal omandatav on hoopis teine teema.

Mulle meeldis üks lõik Marii loost:

Sel õppeaastal hakkasid meie õpetajad tegema kaks korda nädalas täiendatud töökollektiiviga päevi, nii et neil päevil on 20 lapse peale tööl 2 õpetajat ja 2 abilist. Lihtne arvutus näitab, et nii jääb 5 last ühe täiskasvanu peale, mis on hea moodus individuaalseks lähenemiseks ja iga lapse arengutasemega arvestamiseks. 

Ehk et need vanemad, kelle lasteaed ise selle peale tulnud ei ole, pakkuge välja – kas saame aidata siin kuidagi, koguda rühmaraha või vanemate hulgast leida motiveeritumaid, kes abistaksid paaril päeval nädalal n-ö õppetöö osas?

Nali naljaks, aga täna näiteks lähebki Meelis õpetajate päeva raames laste und valvama. Miks mitte leida vanemaid, kelle töö võimaldaks selliseid abistamisi rohkem ära kasutada. Mulle meeldib meie lasteaia puhul ka see, et igakuiselt on meil vanemad ka tegevustesse kaasatud. Küll oleme me käinud koos kleepimas ja meisterdamas, kokkamas ja diskot tegemas. See on tegelikult nii lahe kui lastele läbi elu ja mängu asju õpetada.

Väike kokk in da action

Näiteks eelmine nädal oli juur- ja puuviljanädal, okei, ma pidin tegema koos lapsega kodutööna mingi ikebaana, aga samas kästi neil kaasa võtta koorijad ja „salatimaterjal“. Koos nad siis kokkasid. Ja näiteks mina olen alati vältinud noa, eriti juustu- või juurviljanoa andmist Hedonile, sest ma kardan, et ta lõikab näpud veriseks.. Aga lasteaias õpetati teda teistpidi koorima ja kõik näpud jäid terveks. Salat sai imehea. Nüüd pole küsimustki, kes mulle salatisse kurki koorib või supi sisse porgandit.

Eile just rääkisime sõbrannaga, et.. ma teen kodus kõike Hedoniga koos. Tema jälle ütles, et teeb kiirelt pigem ise ära, lapsed teevad rohkem jama kui asi väärt, siis korista seda… Ma vaidlesin vastu, et lastele tuleb just anda võimalus ise teha, ega nad muidu ei õpi. Ja kui kümme korda koristad, siis üheteistkümnes kord on juba lebo.

Rääkisime pesupesemisest, Hedon saaks vist juba praegu iseseisvalt pesu pesemisega hakkama. Sõbranna naeris, et samal ajal kui tema sordib, siis lapsed sordivad omakorda kõik asjad uuesti laiali… Noh, kümme korda sordivad, küll lõpuks aru saavad, et need masinasse käivad.

Pusle asemel sibulaid koorima

Näiteks teeme me alati koos Hedoniga süüa, annan talle sibula koorida, jah, tal läheb minu minuti asemel kaheksa, aga ta on tegevuses ja nii uhke, et kui issi koju jõuab, teatab ta silmagi pilgutamata, et ta tegi perele süüa. Mis on armas. Ja ma võtangi alati aega, kui temaga kokkama hakkan.

Tean, et siis võtab kõik kordades kauem, aga ta tahab ka sibulat koorida ja küüslauku pressida ja vorsti hakkida ja kõike segada ja teha. No jumala eest, mina võidan tegelikult ajas, mida ma muidu tal ju nagunii sisustama peaksin. Aga ma eelistan iga kell aeglast söögitegemist sellele, et me sajaviiekümnendat korda Elsa pusle tükke taga ajame.

Mida varem seda parem

Ja lapsed on ikka elukiired õppijad. Septembri keskel läks Hedon inglise keelde. Kolme tunniga on tal selge ühest kümneni lugemine, värvid, koerad-kassid-lambad, enda tutvustamine ja ta saab aru, millal runnida, millal jumpida, millal seisma jääda jne.

Kusjuures kui sellest inglise keelest rääkida, siis ma olin üsna skeptiline. See ei ole üldse odav lõbu. Või no kuidas võtta. Kui mõelda tunni hinda, siis pole nii hull (16€), kui võtta kuu lõikes (62-78€, oleneb nädalate arvust), siis tundub kallis. Kalliks teeb ta tegelikult hoopis see, et summa tuleb korraga välja käia 449€ + 72€ õppematerjalide eest. Meil läks konkreetselt hoovikohvikus teenitud raha plaks Hedoni inglise keele peale. Aga ma üldse ei kahetse, sest.. ta tõsiselt õpib lennult seal. Järgmine aasta ei ole küsimustki, kas minna või mitte, absoluutselt jätkame sellega. Ja ta ise ootab nii neid neljapäevi… Mõtlen, et ehk peaks järgmisel aastal talle 2x nädalas variandi võtma.

Praegu käib ta lisaks lasteaias kaks korda nädalas üldfüüsilises trennis ja korra nädalas veel jalkas. Aga need on nö lasteaia aja sees ja tema päevi sessuhtes ei pikenda, et ta hullult nüüd koormatud oleks. Pealegi on need lasteaia asjad nii odavad, et kui võtta näiteks mingi muu jalkatrenn, mis oleks õhtusel ajal, lisaks sõida kuskile, oota ja passi, siis see üks trenn katab lasteaia kaks trenni lebolt ära. Ja seniks kuni talle meeldib, jumala eest, lustigu.

Ma ikka suudan, hakkasin kirjutama eelkoolist ja selle vajalikkusest ja lõpetasin ikka jalkatrenniga.

Kuidas teil? Kui lapsed lasteaias, siis mis nad lisaks lasteaiale teevad? Kas eelkool on must have? Kui oluline on teie jaoks, millisesse kooli laps sisse saab? Kas peab olema eliit?