Sotsiaalne surve – kõik ju panevad lapse eelkooli, kuidas meie siis ei pane?

Lugesin just Marii Karelli kolumni, kus oli juttu laste eelkoolist, et vanemad elavad mingid imelikus hirmus, et kui last enne kooli algust ei piitsuta, siis ei saa koolis hakkama. Ja no ilmtingimata peab laps ikka eliitkooli sisse saama. Oh, meil on see kõik alles ees. Ja ma olen sama meelt, mis Mariigi, et.. eelkooli ma Hedonit küll toppida ei taha. Ma näen, et talle sobib mänguline õppimine palju rohkem.

Ja eliitkooli ma ei pea teda ka panema. Üldse, kooliharidus on selline asi, mis peab olemas olema, aga minu jaoks pole see üldse oluline, millises koolis see omandatud on. Peaasi, et läbi saab, ja kes tunnis kuulab, see kodus raamatute taga lolliks tuupima ei pea. Ma tean, kodutöid antakse sitaks jne, aga.. Ma mõtlen enda peale, kui pea on lahti ja tunnis kuulad, siis ei ole vaja hiljem tund aega valemeid pähe taguda. Loogiliselt mõeldes jääb palju paremini meelde ja kõik võib olla arusaadav. Ja kui mingile asjale ikka nutti pole antud, siis polegi midagi teha, aga see koolisüsteem ja tunnid ja seal omandatav on hoopis teine teema.

Mulle meeldis üks lõik Marii loost:

Sel õppeaastal hakkasid meie õpetajad tegema kaks korda nädalas täiendatud töökollektiiviga päevi, nii et neil päevil on 20 lapse peale tööl 2 õpetajat ja 2 abilist. Lihtne arvutus näitab, et nii jääb 5 last ühe täiskasvanu peale, mis on hea moodus individuaalseks lähenemiseks ja iga lapse arengutasemega arvestamiseks. 

Ehk et need vanemad, kelle lasteaed ise selle peale tulnud ei ole, pakkuge välja – kas saame aidata siin kuidagi, koguda rühmaraha või vanemate hulgast leida motiveeritumaid, kes abistaksid paaril päeval nädalal n-ö õppetöö osas?

Nali naljaks, aga täna näiteks lähebki Meelis õpetajate päeva raames laste und valvama. Miks mitte leida vanemaid, kelle töö võimaldaks selliseid abistamisi rohkem ära kasutada. Mulle meeldib meie lasteaia puhul ka see, et igakuiselt on meil vanemad ka tegevustesse kaasatud. Küll oleme me käinud koos kleepimas ja meisterdamas, kokkamas ja diskot tegemas. See on tegelikult nii lahe kui lastele läbi elu ja mängu asju õpetada.

Väike kokk in da action

Näiteks eelmine nädal oli juur- ja puuviljanädal, okei, ma pidin tegema koos lapsega kodutööna mingi ikebaana, aga samas kästi neil kaasa võtta koorijad ja „salatimaterjal“. Koos nad siis kokkasid. Ja näiteks mina olen alati vältinud noa, eriti juustu- või juurviljanoa andmist Hedonile, sest ma kardan, et ta lõikab näpud veriseks.. Aga lasteaias õpetati teda teistpidi koorima ja kõik näpud jäid terveks. Salat sai imehea. Nüüd pole küsimustki, kes mulle salatisse kurki koorib või supi sisse porgandit.

Eile just rääkisime sõbrannaga, et.. ma teen kodus kõike Hedoniga koos. Tema jälle ütles, et teeb kiirelt pigem ise ära, lapsed teevad rohkem jama kui asi väärt, siis korista seda… Ma vaidlesin vastu, et lastele tuleb just anda võimalus ise teha, ega nad muidu ei õpi. Ja kui kümme korda koristad, siis üheteistkümnes kord on juba lebo.

Rääkisime pesupesemisest, Hedon saaks vist juba praegu iseseisvalt pesu pesemisega hakkama. Sõbranna naeris, et samal ajal kui tema sordib, siis lapsed sordivad omakorda kõik asjad uuesti laiali… Noh, kümme korda sordivad, küll lõpuks aru saavad, et need masinasse käivad.

Pusle asemel sibulaid koorima

Näiteks teeme me alati koos Hedoniga süüa, annan talle sibula koorida, jah, tal läheb minu minuti asemel kaheksa, aga ta on tegevuses ja nii uhke, et kui issi koju jõuab, teatab ta silmagi pilgutamata, et ta tegi perele süüa. Mis on armas. Ja ma võtangi alati aega, kui temaga kokkama hakkan.

Tean, et siis võtab kõik kordades kauem, aga ta tahab ka sibulat koorida ja küüslauku pressida ja vorsti hakkida ja kõike segada ja teha. No jumala eest, mina võidan tegelikult ajas, mida ma muidu tal ju nagunii sisustama peaksin. Aga ma eelistan iga kell aeglast söögitegemist sellele, et me sajaviiekümnendat korda Elsa pusle tükke taga ajame.

Mida varem seda parem

Ja lapsed on ikka elukiired õppijad. Septembri keskel läks Hedon inglise keelde. Kolme tunniga on tal selge ühest kümneni lugemine, värvid, koerad-kassid-lambad, enda tutvustamine ja ta saab aru, millal runnida, millal jumpida, millal seisma jääda jne.

Kusjuures kui sellest inglise keelest rääkida, siis ma olin üsna skeptiline. See ei ole üldse odav lõbu. Või no kuidas võtta. Kui mõelda tunni hinda, siis pole nii hull (16€), kui võtta kuu lõikes (62-78€, oleneb nädalate arvust), siis tundub kallis. Kalliks teeb ta tegelikult hoopis see, et summa tuleb korraga välja käia 449€ + 72€ õppematerjalide eest. Meil läks konkreetselt hoovikohvikus teenitud raha plaks Hedoni inglise keele peale. Aga ma üldse ei kahetse, sest.. ta tõsiselt õpib lennult seal. Järgmine aasta ei ole küsimustki, kas minna või mitte, absoluutselt jätkame sellega. Ja ta ise ootab nii neid neljapäevi… Mõtlen, et ehk peaks järgmisel aastal talle 2x nädalas variandi võtma.

Praegu käib ta lisaks lasteaias kaks korda nädalas üldfüüsilises trennis ja korra nädalas veel jalkas. Aga need on nö lasteaia aja sees ja tema päevi sessuhtes ei pikenda, et ta hullult nüüd koormatud oleks. Pealegi on need lasteaia asjad nii odavad, et kui võtta näiteks mingi muu jalkatrenn, mis oleks õhtusel ajal, lisaks sõida kuskile, oota ja passi, siis see üks trenn katab lasteaia kaks trenni lebolt ära. Ja seniks kuni talle meeldib, jumala eest, lustigu.

Ma ikka suudan, hakkasin kirjutama eelkoolist ja selle vajalikkusest ja lõpetasin ikka jalkatrenniga.

Kuidas teil? Kui lapsed lasteaias, siis mis nad lisaks lasteaiale teevad? Kas eelkool on must have? Kui oluline on teie jaoks, millisesse kooli laps sisse saab? Kas peab olema eliit?

Samal teemal

20 Comments

  1. Minu lapsed on tänaseks suured. 17 ja 18. Nemad tänavad mind, et kaasasin neid kõigis tegevustes. Nad näevad oma klassikaaslaste saamatust ja on õnnelikud, et teavad kuidas ise jakkama saada. Eriti kuna mõlemad elavad kooli ühikas, on sellised lapsed eriti hädas, kelle vanemad on nende eest kõik ära teinud. Seega, las laps koorib ühe kartuli sel ajal kui sina 5. Mõne aja pärast koorivad nad juba kõik kartulid ära ise ja kiirelt.
    Käelist tegevust on vaja arendada. Minu töös noortega tuleb selgelt välja kuidas osad noored ei oska isegi võikut teha, rääkimata kruvikeeraja käeshoidmisest.
    Minu lapsed tegid endale ise juba 5ndas klassis sooja sööki koolist koju tulles. Mitte ei soojendanud neile jäetud toitu. Vahest läks nässu ka kõik, aga no ega endalgi on neid kordi, kus kõik ei õnnestu. Ja kuidas sa veel õpid. Ja millal? Siis kui üksi elama hakkad? Või lapsed äkki jäävadki elulõpuni teie juurde elama?
    Üks töökaaslane. Täiskasvanud naine sõi mitu nädalat ainult poest ostetud toitu. Muidu enne seda olid alati kodused toidud kaasas. Ja mis selgus. Üle 40 aastane naine sõi sinnamaani ämma tehtud toitu. Ise oskas ehk muna praadida. Ja kui siis ämm haiglasse sattus… Elas terve pere ainult valmistehtud toidust. Kurb.

    1. Issand jumal! See ämmajutt. Ma mäletan selgelt kui üks preili abiellus ja siis emale helistas, et kle.. mees tahab teed, mis ma tegema pean :D

  2. Alusat selleat, et esimene laps tegi samuti koos vanaisaga kõike koos, vanaisa leidis aja ja lasi tal pusida. Jah, ta oli lasteaeda minnas teistest peajagu ees arengus. Lasteaias areng ühtlustus omavanustega, seal väga ei lastud mingeid “katseid” läbi viia, vastupidi, tambiti viimse piirini tuvalisuse teemat. Liumäest ei lubatud alla viieseid alla lasta, sest instruktsioonis olevat nii kirjas olnud.
    Laps käia samuti eelkoolis, talle oli see vajalik, kuna tema lugemisoskus oli väga puudulik. Nüüdki, kus ta käib juba teises on selge, et seda oleks pidanud veel varem harjutama hakkama.
    Samas on näha klassikaaslaste seas neid lapsi, kes on tulnud otse kodust või polw eelkoolis käinud. Tihti on nad küll väga targad ja saavad kenasti õppimisega hakkama, kuid nad ei oska käituda ja ei ole sotsiaalses mõttes teistega ühel pulgal. Nad otsivad tähelepanu ja rikuvad teiste laste koolipäevi.
    Minu arvamus siiski eelkooli kohta on see, et see pole niivõrd teadmiste jaoks vajalik, kuid on vajalik selleks, et laps saaka aimu kooli olemusest ja harjuks paigal istumisega. See võib mõnele lapsele olla niivõrd keeruline, et aina enam ja enam otsitaks lastele tugiisikuid. Hea katse, proovi, kas su laps suudab 45minuti toolil istudes vastu pidada, ilma, et ei hakkaks kusagilt valutama, sügelema, nälg, pissihäda jne jne.
    PS! Oma teise lapse panin juba nelja-aastaste mängukooli.

    1. Meie laps käib ka just sellepärast eelkoolis, et ta saaks aimu kuidas koolis asjad käivad. Seal ei jutustata, joosta, keerutata taga olija poole ja kuulatakse mis õpetaja räägib. 1x nädalas kella 9-11:25 kestab kool ja ühe tunni pikkus on 30 min. Tunneb ennast kohe palju tähtsamana kuna saab korra nädalas koolis käia

  3. Nii tore on lugeda, kuidas te Hedonit kasvatate – loomulikult tasub see ennast iseseisva inimese näol ära, kelle jaoks ise tegemine on nii loomulik ega nõua pidevat pingutust. Räägin seda nii oma eakaaslasi silmas pidades, kes esimest korda elus pesuvad pesu 25aastaselt, kui ka ajast, mil töötasin puuetega inimestega ja võtsin selle aja, et kaks tundi lòunasööki nendega valmistada. Kurvaks tegi see, kuidas enamik töötajaid ei näinud selles väärtust, vaid aja raiskamist ega lasknud nende oskustel areneda.

    Job well done!

  4. Lapsed 10 (IV kl) ja 7 (I kl).
    Kuna mõlemad lapsed lugesid enne kooli viimases lasteaia rühmas tublisti, ning ka matemaatikas liita-lahutada oskasid, siis mõtlesi, et Mis asja ma neile seda kooliaega ikka pikemaks tegema hakkan. Meie õpetaja lasteaias ütles, et lasteaia viimases rühmas teevad nad täpselt sama materjali läbi, mida eelkoolis õpetatakse. Erinevusega, et eelkoolis saavad lapsed “selgeks” kooli käitumise reeglid. Ehk siis istud vaikselt, tõstad kätt jne.
    Hetkekski pole pidanud praegu kahetsema seda, et lapsed eelkoolis ei käinud. Vanem laps on tubli nelja – viieline ning nooremal läheb hetkel ka väga hästi. Klassis on üks parimaid lugejaid, valiti klassivanemaks ning muus saab ka tihti kiita.
    Päris ausalt aga ise olen ma täiesti laisk neid kontrollima ja õpetama. Kuidagi on nendega lihtsalt vedanud ;)

  5. Pooldan täiega kõike Sinu kirjutatut ja katsun ka ise lapsel kõike läbi katsetamise õpetada, paraku alati ei pea kannatus vastu.
    Eelkooli otsustasin lapse siiski panna ja talle täiega meeldib seal. Kui ei meeldiks ja ei ootaks seda, siis ma ei hakkaks ka sundima.
    Eliitkool ei ole mõttessegi tulnud kuid pean kooli valikut oluliseks. Lasnamäele siiski kooli ei saada.

  6. Mina mingit survet ei tundnud ja mu laps ei käinud eelkoolis. Milleks? Ta käis lasteaias, sai väga hästi kõigega hakkama ja tegelesime ka kodus.

  7. Lisan, et mu laps lõpetas klassi kiituskirjaga. Inglise keelt õpib ta ka lisaks huvikoolis juba mitu aastat.

  8. Iseseisvaks kasvatamine on muidugi kiiduväärt.

    Eelkoolidega:
    Mul on kolm last eelkoolis käinud. Lastele alati MEELDIB seal, sest on teine seltskond ja õpetajad ja päris klass ja õpitakse ka “nagu päris”. Nii et käivad lustiga.
    Aga kas on vaja? Sõltub sellest, kus sa elad. Kui sul on tore kodulähedane kool ja kui su lapsed on kooliks valmis ka ilma eelkoolita, siis muidugi pole vaja. Meil seda võimalust pole olnud. Esiteks on meil ka kodule lähim kool katsetega (piirkonnakool on kaugel ära, tallinna eripärad). Seepärast oli kõikidel lastel konkurents ka sisuliselt kodukoolis. Teiseks ei olnud lapsed päris küpsed. Kes oli hajameelne, kes ei lugenud hästi. Eelkool tekitas harjumuse tunnis päriselt kuulata, pani vähelugeva lapse lugema, ehk siis mõjus mitmel viisil hästi.

    Eelkool pole üldiselt hädavajalik. Aga ta võib teha kooli saamise kergemaks. Ja lapsel on üleminek lasteaias kooli tõenäoliselt sujuvam.

  9. Maal on selles suhtes kõik lihtsam, et enamasti ongi kodust normaalsel kaugusel vaid üks kool, eliitkoole ja sinna sissesaamise survet ka pole, nii et stressi palju vähem. Samas ei ütleks, et maakoolist kehva hariduse saab, paljudes aspektides on maakoolid isegi paremad (reaalne kokkupuude loodusega, väiksemad klassid=rohkem individuaalsust jne). Isegi kui elaks linnas, lapsi põhikoolis eliitkooli ei paneks. Küll lähevad gümnaasiumi sinna, kuhu tahavad.

  10. Meil laps väga iseseisev, teeb võikusid ja salatit, kui vaja, aitab asju lõikuda ning peseb hambaid ja põrandaid :D Eelkooli siiski panime, et koolikäitimist harjutada(ta meil üks mittepüsiv tegelane) ja lisaks sellepärast, et lasteaed asub kaugemal ja ükski laps tema rühmast ei lähe sinna kooli, kuhu tema ja eelkoolis hea mõne tulevade koolikaaslasega tuttavals saada, samuti kooli tundma õppida natuke. Lugemine ja kirjutamine tal juba neljaselt teada :)

    1. Vana ta on? Et võikse teeb ja põrandaid peseb? Hedon võiksiga saab hakkama, hambaid peseb ise, lõikuda aitab ka.. Aga pannkooke veel ei valmista. Peaks proovima :)

  11. Mina panin maalapse Tallinna eliitkooli eelkooli, kuna tundsin, et maal lasteaias lihtsalt ei tegeletud piisavalt kooliks ettevalmistusega. Ja kui juba maksta, siis tahaks olla kindel, et õpe on kvaliteetne. Linnas sai esimese treeningu, mis tähendab 45 min paigal istuda, ülesandeid lahendada ja eelkõige vaikne ja kuulekas olla. Kuna eliitkooli katsed tehti nagunii tundide ajal, siis lasin ka need kaasa teha. Ei valmistunud selleks kuidagi ega stressanud ja sisse ka muidugi ei saanud. :D Aga see polnudki eesmärk. Täna ma arvan küll, et kooliga harjumine läks tema jaoks oluliselt lihtsamalt kui tuttavate lastel ja klassikaaslastel. Eriti kuna tegemist on ühe jutuka ja püsimatu lapsega, kelle puhul meil oli tõesti küsimärk, KUIDAS ta suudab koolis mitte pidevalt lobiseda ja paigal istuda. Tuleb välja, et suudab päris kenasti ja ise usun, et eelkool aitas oma üsna karmi režiimiga sellele kaasa. Tema jaoks oli koolis juba kõik tuttav, sh teemad, mida praegu käsitletakse ja areng eelkooli ajal oli ikka silmnähtav.

  12. Mina olen täitsa kahe vahel. Kas panna laps inglisekeele tundi või mitte. Jah, tore, et ta varakult keelega tutvust teeb, aga samas koolis saab nagunii selgeks, kuna enamus sarju ja YouTube jne inglisekeelne. Et kas on mõtet praegu sellele nii palju kulutada, kui mingi hetk on lapsel nagunii keel selge ja teistega ühe pulga peal. Äkki hoopis vene keel valida, seda ei saanud isegi kooli ajal selgeks.

  13. Üldse ei poolda eliitkooli iga hinna eest panemist. Minu soov on, et laps saaks kodu lähedal koolis käia ja tuleks võimalikult vähe kooli stressi. Kui lapsel on mingeid anded, siis küll ta saab need ka tavalises koolis käies teostatud.
    Eelkooli mõtlesin ka alguses mitte panna. Aga ikkagi panime. Esiteks, lapse eelviimasel aastal lasteaias oli terve õppeaasta suht suvalised õpetajad ja asendajad, ma arvan, et õppetegevus kindlasti kannatas natuke. Teiseks, talle nii meeldib see koolivärk ja tunneb ennast nii suure ja tähtsana ja ta tunneks ennast jube halvasti ja kõrvalejäetuna, kui ta ei saaks seal käia (80-90% rühmast käib eelkoolis). Peale esimest eelkooli tundi oli esimene küsimus, millal järgmine kord saab tulla. Ehk siis mitte selle pärast, et ma arvaks, et ei saa hiljem hakkama või mida kuskil keegi arvab, aga jah, ka mingit sorti surve ikkagi (jube hea rahategemise koht)…

  14. Mina ei pooldanud ka eelkooli, kuni.. Mu oma laps sai nüüd nii vanaks, et kooli minek on järgmisel aastal juba. Ta on muidu väga tubli laps ja asjalik igatepidi, kuid lugemine tuleb tal väga raskelt. Samuti on ta pelgliku loomuga ja kardab tohutult ebaõnnestuda. Ma usun, et ta suudab selle 45 min rahulikult istuda, aga tema enda pärast, et ta saaks kindlust, et ta saab hakkama ja kõik on hästi – need on põhjused, miks ta ikkagi eelkooli panime.. Jõuab koolioluga harjuda enne kui päris asi pihta hakkab täie hooga :)
    Olgugi, et aastaid varem olin ma arvanud, et mina ei käinud ja see on selline moe värk, et miks seda vaja on, siis panin ikkagi oma lapse ka sinna. Leian, et eelkool tuleb ikka mõnel juhul rohkem kasuks ja on hea, et selline asi olemas on.

  15. Meie maakooli õpetaja tegi lastega tutvumiseks 3 eelkooli tundi. Lapsed tulid kõik lasteaiast, kohaliku lasteaia 16 last said ülihästi hakkama, tänaseks on nad juba algkoolist väljas ja enamus endiselt õpivad kas ainult 5 le või siis 4 ja 5 le. Juhtus selline hea lend lasteaias olema, samas tuli nende klassi ka 8 last, kes olid kohaliku väikelinna lasteaias käinud, sealne ettevalmistustase oli nõuetekohane, kui vaadata haridusameti ettekirjutusi, aga et kohalik lasteaed tegi tunduvalt rohkem, kui oleks pidanud, siis nende juurdetulnud laste hulgast, mitte kõik ei saa nii hästi hakkama. Osadel on vanemad kodus juurde aidanud, osade jaoks pidi kool õpiabi tunde juurde tegema. Minu meelest on suur kaal lasteaial.
    Inglise keele saavad tänapäeva lapsed iseenesest selgeks, kui lasta neil veidike ikka arvutis olla ja playstationi mängida :) Kõnekeele tasemel suutis mu laps inglise keeles suhelda juba enne kooli minekut ( meie mehega suhtleme kodus eesti keeles) samas aga lasteaias ega ka kusagil mujal ta eraldi seda juurde ei õppinud. Mu lapse klassis on inglise keele tasemetöödes on esiviiskuse jõudnud need lapsed, kes palju arvutimänge mängivad ( minegrafti) Kui neil 3.klassis inglise keel algas, siis oli klass umbes pooleks, osad alustasid algusest, nii nagu keeleõpe ikka algab ja osad siis haigutasid igavusest ja õpetaja oli sunnitud neile teise programmi tegema. Täna ma vaatan murega, et inglise keel hakkab eesti keelt matma, klassivendadega kui mängitakse, siis käib jutt sageli inglise keeles ja vahepeal ta ütleb, et mul ei tule see sõna eesti keeles meelde aga inglise keeles on see….. Lausa sunnin teda eesti keelseid raamatuid lugema ja kuulama ka ERR raadiotetri äpist eestikeelseid järjejutte.
    Hinded ei pea olema 5 aga ta peab aru saama, kui matemaatikas lünk sisse jääb, on väga keeruline edasi minna. Ja muidugi lugemine kirjutamine peaksid olema enne kooli selged, aga mingit eraldi trenni me ei teinud, kuidagi iseenesest tuli kõik, arvatavasti oli suur teene lasteaial. Sotsiaalne pool on kõige tähtsam, kui lapsel puuduvad õed vennad ja ta on harjunud täiskasvanute seltskonnas olema, siis on päris raske koolis alguses hakkama saada, tavaline kiusamine, nügimine jms. lapsik käitumine tuleb sellise lapse jaoks ootamatusena. Meie peres olid esimesed aastad rasked, nende oma klassi lapsed olid üldiselt toredad, aga vahetundidel nägi ta labast käitumist, ropud sõnad, pisemate narrimine, asjade peitmine ja muu taoline elu oli tema jaoks ehmatus ja tuju rikkuv. Ta ei osanud sellega arvestada.
    Lapsed on erinevad, koolid on erinevad, enesekindlust ja julgust on alati vaja.

Comments are closed.