Suht normal on esimeses trennis sõimu saada!

Ma ei tea, kas kõik treenerid eeldavad, et kui inimene läheb trenni, siis ta kohe teab, mida teha? Kui keegi küsib minult, kus Phuketil ööbida, siis ma ei eelda, et ta on terve mu blogi läbi lugenud, kaheksa Phuketi bukletti läbi lapanud ja teab, kus on ööturg ja parim rand, vaid ta küsibki minult, et kus ma soovitan ööbida ja ma ütlengi talle, et kui tahad pidu, vali hotell Patongis, kui ilusat randa, mine Katale. Ehk käisin täna trennis ja sain kohe sõimu.

Ma ei ole terve elu olnud mingi trennipiff, ühelt poolt mulle ei meeldi sport, teiseltpoolt, ma pole seda üldse oluliseks pidanud. Olen sada korda alustanud ja pooleli jätnud. Kui me Türgis käisime, siis mõtlesin, et tagasi tulles, padavai trenni. Hedon lasteaeda, iga hommik trenni. Ja nii saangi uueks Tai reisiks saledaks. Tegelt mul pole oluline, palju ma kaalun, tahaks mingi fit välja näha, et kõhupekk ei turritaks üle värvliääre, ja käed ei oleks lodevad. See on mu eesmärk.

No aega läks aga asja sai. Eile siis jõudsin lõpuks trenni. Ostsin 30päeva kaardi. Läksin jõukasse. Seda ilmselt ei eelda ükski treener (a võibolla eeldab ka), et ma igat masinat tunnen ja tean, mida seal teha. Õnneks oskan ma pilte vaadata (masinate pealt) ja saan aru, mis masin millegi jaoks on. Meelis aitas ka. See selleks.

Mõtlesingi alguses, et iga päev kell 9 trenni. Prooviks rühmakaid paar korda nädalas ja siis ülejäänud päevad jõukas – isegi kõndimine lindil on mu jaoks ettevõtmine. Mul pole võhma. 10 minti kiirkõndi ajab mind juba higistama. See selleks. Selgus, et kell 9 on terves Revalis tunniplaanis vaid SEENIORID. Okei, plaan tuli ringi mõelda. Kuna Meelisel on teisipäeval ja neljapäeval 11.30 postitants, mõtlesin, et tavai, lähen samal ajal mujal – zumbasse näiteks. Meelis ütles, et ah, tule homme postitantsu, proovi ka. Mõeldud-tehtud. Otsustasime, et iga päev vaatame, mis trenni järgmine päev minna ajaliselt sobib ja lähme. Täna siis postitants.

Läksime siis juba tund varem kohale, sest ma teadsin, ma ei jõua nagunii seal postil keerelda – ma ei oskagi veel, et teeme enne veits kardiot. Mõeldud-tehtud. 10 minti kiirkõndi ja samu masinaid (käed, jalad, kõht) mis eile. Ja oligi aeg postitantsu käes, vahetasin riided – pikkade pükstega pole seal midagi teha. Ma olin ainuke uus. Okei, soojendusharjutused.

Saate aru, ma ei ole trennis käinud, mitte ainsamaski rühmakas enne oma elus. Mu viimane samalaadne kogemus oli ilmselt kolmanda klassi rütmikatunnis, kus kõik pidid ühes koos puusakeerutusi tegema või käsi keerutama. Mu rütmika on üldse natuke mööda ka. Ma ei oska näiteks rütmis plaksu lüüa. No pole antud, mis teha. Võimalik, et ma ka seepärast olen vältinud igasuguseid rühmas tegemise asju. Mõtlesin, et Meelisega koos julgem. Kavatsen ta igale poole rühmakatesse endaga vedada. Üksi ei taha. Nagu pole kunagi varemgi tahtnud.

Enivei, need soojendusharjutused olid nö lihtsad. Ala keeruta käsi siia poole ja siis sinna poole ja tee puusaringe siiapoole ja sinnapoole ja.. Aga kui inimesel pole mingit rütmikataju, siis mul läks juba umbes viienda keerutuse ajal segamini, et tra kummale poole ma tegema pidin. Okei, tegin ära. Kõik mis ettenäidatud, väikese hilinemise ja .. sohitegemisena, sest mul võttis hoogu, kuhu pidi ja mida.

Treener siis küsib, et mis sa teed siin? Ma ei tea, kas see tulenes sellest, et ta oligi kuri, et nagu wtf sa tulid siia või ta on venelane ja ei osanud nö tooni valida, aga see tundus kohe mulle rünnakuna. Ütlesin ausalt, et niisama tulin. „Eino seda oli näha juba soojendust tehes, et sa niisama tulid… Kui sa tahad midagi teha, siis sul peab kohe olema see nägu, et tahad.. Kas sa tahad ma õpetan sulle siis mingeid võtteid…“ Ei, tead, tulin niisama Meelist vaatama.

Okei, õpetas siis nö basicut, et kuidas postil istuda, seista, tõsta. SITAKS RASKE! Ma pean veelkord rõhutama, et ma pole trenniinimene, ja kui keegi ütleb, et istu posti peal, siis ma nagu vaadates seda poosi, tahaks kätega end kinni hoida ja võtta selle istumise poosi. Tegelikkuses pead sa istuma nii, et hoiad end jalgadega kinni. Ma ei suuda isegi oma aju nii treenida, et ma suudaks jõu koondada jalgadesse, et nende haardega end hoida. Okei, ma nagu loogiliselt saan aru, kuidas.. Aga ma peangi mõtlema koguaeg, mis lihast või kehaosa ma pingutama pean. Mul ei tule see lampi, et võtan postist kinni ja istungi.

Ja siis ma juba tundsingi end ebamugavalt, kuna ta vaatas mind kogu aeg sellise näoga, et jajah, tulid siia niisama, hui sa tahad üldse aru saada. Aga nagu mu jaoks ongi see kõik uus ja ma ei mõtle nagu treener ja sportlane. Ma olen mingi suvaline eit tänavalt, kes tahtis postitantsu proovida.

Ta nagu oleks eeldanud, et ma lähen sinna esimesse trenni kohe mõttega, järgmisel aastal võistlustele. Ei, ma tahaks niisama trenni teha, proovida erinevaid asju… Ühesõnaga, mul oli kogu aeg mott maas, ja ma siis vihaga proovisin neid poose teha, et talle tõestada, et ma tahan tegelt ka siin trennis olla praegu… Ja mul oli sitaks valus. Nahk lihtsalt venis mööda seda posti (vaadake seda üleliigse naha pilti ja te saate aru!), sest mul pole kuskil jõudu, et end kinni hoida või ma ei osanud seda jõudu õigetesse kohtadesse suunata.

Ja siis mingi 12:10 ma hakkasin kella vaatama, et saaks see juba läbi. Sosistasin Meelisele, et see on sama nõme tund kui kooli ajal bioloogia, saaks juba läbi.

Trenni lõpus ta siis küsis, et noh, kuidas oli.. Oligi rändom. Ma ei julgend üldse midagi vastata. Saan jälle sõimu. Tulime ära ja ma ütlesin Meelisele ka, et ma tundsin end ebamugavalt, et kas nagu igas trennis kõik eeldavad, et ma tean mida teha.

Kui ma oleks ilma Meeliseta sinna läinud, nagu täitsa ekspromt proovima, siis ma oleks ilmselt nahhui tõmmanud sealt trenni alguses. Ma ei oleks ju isegi seda teadnud, et ma selle posti endale ise kuskilt võtma ja tooma pean, selle kinni kruvima pean, nii ja naa tegema. Ja et ma ei oska isegi soojendust teha, et nahhui (sorry ropendamise pärast, eks) kas ta päriselt eeldabki, et kui inimene läheb kuskile trenni, siis ta kohe teab, mida teha. Ma ei oska isegi käsi keerutada.. Et kas kõik treenerid igas trennis eeldavad, et mul on mingi põhi all?

Jumala eest, ma tahtsin homme bodypumpi minna – ma ei oska seal ka midagi teha! Saan ka kohe sõimu? Kas ma pean nüüd ette guugeldama, kelleltki küsima, kust ma mida saan, mis ma enne paika pean endale panema (ma tean, et mingi kangiga tegemine, aga kust ma tean, kas kilone või viiekilone…) Ühesõnaga, saate aru küll, mis ma mõtlen.

Kahesõnaga, sportlased on ***, täpselt nagu ma alati arvanud olen, neile jagas Jumal siis mõistust kui nad trennis olid. Nad ei suuda mõelda nagu tavaline inimene. Ma ei tea, ma olen blogija, siis ma ei eelda, et iga inimene oskab kirjutada. Või et ma saan igale inimesele öelda, kirjuta mulle kaks lehekülge sääskedest ja ta kohe kirjutab, sest iga inimene oskab ju kirjutada. Ma ei oska ühtki head näidet tuua, ma lihtsalt ei saa aru, kas kõik treenerid eeldavad, et kui ma sinna trenni lähen, siis ma olen kõik asjad elus juba läbi proovinud ja tean mida teha.

PS! See intsident ei pannud mind mõtlema, et ei, ma never ei lähe enam postitantsu, aga ma tahaks mingi 10 eratrenni võtta, selle basicu selgeks saada ja siis minna sinna trenni, kus eeldatakse, et sa juba midagi oskad. Oleks ilmselt lihtsam. Kes minuga trenni tuleb? Kusjuures.. Me peaks hoopis nii tegema, et kes veel tuleb, Meelis teeb trenni, rendime saali, Meow stuudios saab 15euriga :D

PPS! Pildil seljas FIT360 trenniriided (keegi kuskil küsis, mis püksid on), va lühkarid, need sain SportsDirectist.