Kaltsukakuninganna

Keegi kommenteeris Türgi reisi ajal Facebookis mingi mu pildi all, et julge naine, et julgeb öelda, et kaltsukast riideid ostab. Mu meelest pole siin midagi häbiväärset? Olen rott, et ostan kaltsukast? Ei ütleks. Ma reisin tänu sellele 3x aastas, et riiete pealt kokku hoian :) kes millesse investeerib, eks?!

Mu meelest on taaskasutus äge ja nii palju kui taaskasutada annab, ma ka taaskasutan. Eriti riideid. Samas kotid ja jalanõud on mul just kallimad. On ka odavaid suvalisi igapäevajalanõusid, aga näiteks ma ei kanna iga päev oma 200€seid kummikuid või 300€ käekotti. Samas, nad on kvaliteetsed ja nö püsivad. Mul on viimased viis aastat üks ja sama nö kott, mida ma kannan. See neetidega Steven Maddeni oma. Ja pealegi, kaltsukahuntidest saavad üsna kiirelt kaltsukahaid, kes leiavad ja skoorivad kokku parimad palad.

Mis kusjuures meenutab mulle, et 2012 sügisel ostsin ma endale saapad, tellisin Saksamaalt, täisnahast, maksid 7,50€ ja ma pole neid ära visanud, sest neid annab ikka veel kanda. Sujuvalt oktoobrist aprillini. Ja see aasta tuleb ilmselt kuues hooaeg.

Näiteks, kunagi leidsin ma Õismäelt ühest kaltsukast kaks Versace kotti, üks meeldis mulle sedavõrd, et ma ei julgenud selle hindagi küsida, sest arvasin, et mul pole selleks raha… Aga.. Selle oli müüki toonud mingi vanaproua kappe koristades ja poe omanik ei teadnud Versacest midagi ja selle hinnaks oli 7€. Ma ostsin selle ära ja see lihtsalt seisab mul kapis, ma olen seda kasutanud üks kord, Hedoni beebipilte tehes.

Küsisin toona ühelt Prantsusmaal elavalt sõbralt, kes kuskil moemajas seal töötab, et mis selline maksta võiks, ta arvas 2500€. Ma hoian seda veel, ega see mul kapis leiba küsi. Kui ühel päeval nälg majas, panen selle eBaysse müüki.

Ma olen küll oma tüübilt selline, kes kiirelt asjadest tüdineb, samas on mul kapis viis aastat vana öösärk, mis kusjuures, on sõbranna kaltsukasse viimise kotist saadud, ja on teeninud mind lugematul hulgal reise. See on õhuke, pehme ja lai – reisides imeline, kui juhtud ära põlema vms.

Teiseks, kleidid-särgid-kampsunid on kõige kiiremini vahetuv kraam mu kapis. Kui ma tahaks pigem, et mul oleks iga päev uus kleit, siis pole pointi mul selle eest maksta 35+ eurot. Nii palju kui ma olen poodides vaadanud, siis asjad mis meeldivad, maksavad 35, 49, 79€. Ma ei maksa sellist hinda kleidi eest! Noh, nagu ma ei maksa ka 50€ T-särgi eest, olgu ta või Alari Kivisaare enda õmmeldud.

Aga, kui juba jutuks tuli.. Kivisaar saatis meile kaks NOART särki.

Müstilisel kombel kadus Meelise oma umbes nädal hiljem ära ja ma ei saa aru, kuhu see kadus. Aga.. tuleb tunnistada, särgid on pehmed, pildid seal peal ei kooru, pestes säilib värv ja trükk, kaelus ei veni välja ja õmblused ei kisu viltu. Aga still, mina pole sihtgrupp :)

Mul on sel sügisel eriline probleem – nagu igal sügisel ja kevadel – kapp on riided pilgeni täis, aga selga pole midagi panna. No ma hakkasin reaalselt eelmine nädal sinna kooli midagi selga otsima ja ma leidsin ühe kleidi, mis sobis – st oli soe ja varrukatega. Meil on ju suvi läbi, mul ei sobi minna mingite õlad paljad kleitidega. Ja teine asi, mul pole eriti pintsakuid. Ja nende leidmine on mulle hullem peavalu. Mul on mingid omad kiiksud, mis ma tahan, et pintsakus oleks ja neid on väga raske leida. St mulle sobivad väga vähesed pintsakud. Ma olen nii lühike, st et ka pintsak kleidi peal peab olema lühike jne. Ja no jällegi, ma ei maksa pintsaku eest 50€. No ei maksa!

Aga tulles nüüd tagasi kaltsukakleitide juurde, millest üldse kogu postitus alguse sai, siis.. talvel kannan ma suurel määral teksaseid ja kampsuneid-pusasid. Kleite kannan reisides või suvel. Ja kuna ma ei taha, et kõik mu reisipildid oleks aastast aastasse samade kleitidega, siis ma ostan neid kaltsukatest. Jagub suvelgi kandmiseks ja siis müün ise maha olematu raha eest või annan ära ja ostan jälle kaltsukast uusi.

Kõige rohkem kleite skoorin ma alati euroga kevadel toimuvalt YMCA heategevuslikult kirbukalt. Seal müüakse Rootsi kraami (riideid, jalanõusid, kodukaupa, isegi mööblit) ja kõik asjad on 1-3€. Kleidid on tavaliselt eur. Sealt ostan ma endale alati näiteks Tai reisiks kleite – selliseid, et oleks hea kohapeal kanda ja hiljem sinna jätta. Seal taaskasutatakse neid for sure uuesti! Aga üldiselt on mu leiud nii head, et ma ei raatsi neid sinna jätta.

Vanasti käisin ma palju Paavlis, aga viimasel ajal on seal kleidid nii kalliks läinud, et ma ei taha ka kasutatud kleidi eest 10-12€ maksta, kui see just pole firmakas, millest ma tean, saab mu järgeva kümne aasta lemmik. Või mul on spetsiomm vaja mingi asja jaoks mingit kindlat asja. Seitsme-kaheksaeurone kleit peab ikka väga meeldima. Kuni viieeurised kleidid on mu jaoks sellised võtan või ei ja alla viieka rändavad tavaliselt kindlalt ostukorvi.

Viimasel ajal (aastal) olen ma kõik oma kleidid skoorinud Sarapuu kirbukast. Ja üle 8€ pole maksnud. Kuigi seal peab räigelt tuhlama, et norm hinnaga asju leida. Mõne meelest on okei kasutatud H&Mi kleidi eest 25€ ka küsida. Siis saan H&Mist juba uue. Minu meelest sellist hinda maksta pole okei.

Nii ma eelmisel nädalal oma sammud jälle Sarapuu kirbukasse vedasingi, et mõni talvisem kleit skoorida…

Päev varem sain Uue Maailma Kirbukalt 10€ ees veel halli villase mantli (see mis ülemisel pildil seljas on). No mida sa hing ihkad. Sügis võib oma tuultega valbalt tuulama tulla, ma olen varustatud.

Kuidas suhtute kirbukas tuulamistesse? Kas seal parimaid palu otsides on roti tunne või pigem mõtlete nagu mina, et taaskasutus on khuul ja milleks maksta kleidi eest mitukümmend euri?