Categories: #elulineblogi

Suitsetamisest, alkoholist, imetamisest..

Ajendas mind üldse kirjutama kägude kukkumine ühes foorumis, et raudselt ma joon ja suitsetan, sest ütlesin, et mina imetama ei hakka, vaja juua ja suitsetada.. Pole need asjad nii must-valged ühti. Naljakas on lugeda kuidas ühe inimese valearusaamast läheb lumepall korralikult veerema ning järsku on kõik kõige teadjad.

Sõbrad, ma ei ole päris eilne. Ma tean, olen lugenud, olen kuulnud, saanud nõustamist. Sõltuvus nagu iga teine, vajab abi. Ja seda olen ma teadlikult küsinud, sest mina ei ole see naine, kellel käiks mingi maagiline klikk peas ära kahe triibu saabumisel, et näiteks suitsetamisest päeva pealt loobuda. Samas ei pea ma õigeks ka seda juttu, et päevapealt ei võigi loobuda.. Miks ei või? Kui suvaline mees otsustab ühel päeval, et jätab suitsetamise maha, siis ta ei või seda teha, sest see tekitab stressi või mida? Pullikaka.

Ma loobusin ka Hedonit oodates suitsetamisest päeva pealt. Täpselt nagu selgi korral. Lihtsalt natuke hiljem kui võinuks, aga parem hilja kui üldse mitte.

Hetke seisuga ma ei joo ega suitseta nagu vanasti ja kui tahate päevaliselt teada, siis just arvutasin teie jaoks välja (õigemini ma panin endale ühte äppi kirja..) 28 päeva täiesti tubakavaba. Enne seda proovisin ise vähendada, loobuda.. aga kui ikka ise ei saa, palu abi – mina palusin ja olen päevapealt suitsetamisest vaba ja 86 päeva suhteliselt alkovaba, ma tõesti ei pea poolt pokaali mulli rohke jääga joomiseks või kuidagi lootele kahjulikuks, aga see on minu arvamus ja te ei pea seda jagama!


Ja jätkuvalt, need kes arvavad, et südamest naeru lõkerdav Leen peab laivis ilmtingimata mälus olema, siis.. edu.ee – ma ei ole kaamel, ma ei hakka midagi tõestama. Kui ütlen, et pole laivides joonud, siis tähendab, et pole ja kui sa arvad, et ma ajan pada, siis sul on see õigus oma arvamusele :)

Kui ma ühes laivis sellest rääkisin, siis saabus kohe kommentaar:

Kirjuta parem sellest kuidas sa nii kiiresti alko – ja suitsuvabaks said, mainisid et terapeudi abiga. Kyllaltki spetsiifiline teema, seda oleks kindlasti väga paljudel hea lugeda ja paljud suitsetajad saaksid kindlasti abi, nagu sinagi said. Mismoodi see sul õnnestus. Ja kuidas alkovabaks said. Saaksid huvitava teema, millest keegi pole julenud varem kirjutada ja palju klikke.

See on täpselt selline käolik lähenemine, “olen nii positiivselt uudishimulik ja toetav, et sa saaksid kõik hingelt ära kirjutada ja ma saaksin pärast foorumis puid alla laduda, hahaha”. Ma olen kuus aastat siin blogis kommentaare lugenud ja tean juba neid kommentaaride tonaalsusi (eriti head aimu annavad nimed ja emailid sealjuures) ja kuidas mõni kommentaar hiljem kuskil foorumis oma elu elama hakkab.

Kõigepealt – noh, see kommentaar tuli juba paar päeva tagasi ja ma ei ole seda üles lasknud, et mul oleks meeles sellest kirjutada.. Varsti loen ma teatavast foorumist, kuidas ma olen räme aff, sest ma ei lase kommentaare üles. Tema ju nii tahtis teada, kuidas ma küll suitsetamisest priiks sain…

Mis ma siis tegin?

Ma olen mõelnud sellest juba ammu kirjutada, siis jälle mõelnud, et ma ei taha seda jagada. Ja kui te pole veel aru saanud, siis ma ei blogi klikkide pärast. Ma ei kavatse kirjutada millestki seepärast, et see toob klikke, vaid siis kui ma tunnen, et tahan seda jagada. Hetkel veel väga ei taha, sest ma tunnen, et mul on väga pikk tee veel käia.

Ma olen käinud Eesti hõivatuima hüpnotisööri Ants Rootslase juures. Tal on ajad küll aasta lõpuni broneeritud ja ma olen saanud reaalselt ajad nii, et keegi on ära öelnud ja ma olen suht lühikese etteteatamisajaga ta juurde pääsenud. Pannud lihtsalt asjad klappima enda jaoks.

Ants on aidanud mind mõista.. miks ma midagi oma elus teen. Küsimus on aga selles, kas ma tahan neid asju muuta ja millal ja kuidas ja mil määral. Ma olen enam kui kindel, et inimesed peavad ise jõudma mingite punktideni elus ja.. kui nad nendeni jõuavad, siis nad ka midagi ette võtavad.

Minu esimene mure oli alkoholism, millega ma Antsu poole pöördusin – käisin tema juures eriolukorra ajal, kui ma veel rasedusest ei teadnudki.. Suitsetamisega pöörusin juba siis kui rasedusest teadsin, aga lihtsameeluses enda tahtejõule lootsin.. Esimesel korral, mõistusega võttes polnud suurt kasu. Ma sain aru küll, aga isu oli suurem. Teisel korral lasin endale hüpnoosi teha. Sellest oli abi, isegi kui see kestab ainult sünnituseni.. Ehk aeg muudab mind tugevamaks, aga kui ei muuda, siis parem kui mitte midagi.


Miks ma ei plaani imetama hakata?

Kuna eelmisel korral selgus, et mul on liiga lühikesed piimajuhad, B12 vitamiini puudus (st et mul on näit normis, aga kuidagi on see rinnapiima tekkega seotud), paljudel maovähendusoperatsiooni läbinutel võib seda probleemi esineda. Loe siit kuueaastatagust postitust – Mida teha kui rinnapiima ei ole? Kui ma Hedoniga võimlesin päevad ja ööd, et rinnapiim tekiks, siis sel korral olen ma targem – ma ei hakka tõmblema. Olen valmis juba praegu selleks, et mul ei teki piima (eks see näha ole!) ja vajadusel olen nõus haarama juba sünnitusmajas RPA pudeli.

Ma ei ole seepärast halvem ema, et ma ei imeta. Ja asi pole ka selles, et ma tahaksin sünnitusmajas kohe veini avada.. On palju naisi, kes mingitel põhjustel ei imeta. Ma ei mõista kedagi hukka, olenemata mis otsuseid nad teevad. Jah, ma ei pruugi neid mõista, aga need ei ole minu otsused. Igal inimesel on omad põhjused, miks nad midagi teevad. Mõni näiteks ei taha oma rindu kaotada – aus, aga mitte taunimsiväärne.


Võite kommentaarides kaasa rääkida, kuidas teil alko/suitsetamisega raseduse teadasaamise hetkel oli? Kas olete teadlikult otsustanud mitte imetada, miks? 

marimell

Recent Posts

Otsin tööd ehk Sinu uus turunduse- ja influencerqueen on siin!

Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…

1 nädal ago

marimell Berliinis: kuidas pikas püsisuhtes kõhuliblikaid toita?

Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…

1 nädal ago

Leenu Veneetsias ehk kuidas ma sõbrannale üllatussünnipäeva korraldasin

Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…

2 nädalat ago

10 aastat abielus

Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…

4 nädalat ago

Viskasime mitu tonni ventikasse

Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…

1 kuu ago

Kui vaid teatud vähi vastu saaks vaktsineerida – saabki!

Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…

1 kuu ago