Trall karusnaha ümber – tundsin end puudutatuna

Eile saatis sõbranna mulle screenshoti ühest blogist, et millegipärast meenusin talle mina. Kui ma ka ise seda lõiku lugesin, tundsin ka ennast ära.

Tegemist siis Triinu blogiga, kus ta kirjutab karusnahast. Viimasel ajal on see teema jälle kirgi hakanud kütma. No pole ime ka – tali tuleb, kõrvad ja kaelad vaja sooja saada.

Eriti hullusti käis see klikk mul ära siis, kui nägin kunagi ühte perepilti, kus poseerisid suure kõhuga lapsootel naine ja tema mees. Naisel, kelle kõhus kasvas uus elu poseeris sel pildil rebase laip ümber kaela rippumas. Selline krae, kus loomal on käpad ja nägu ja suu ja kogu krempel alles jäetud. Teate küll. Vot see oli vastakas foto minu jaoks. Uus elu kõhus, rebase laip kaelas.

Ta ilmselt peab silmas neid Anete tehtud pilte…

Ühtpidi on mul savi seitse, mida keegi arvab. Noh, kas ma söön liha või ei. Kas ma kannan karusnahka või ei. Kas ma joon liiga palju veini või ei. Teisalt ma ikka tundsin end puudutatuna. Esiteks on see rebane mulle kingitud. Mitte, et see midagi vabandaks, aga ma tsiteeriks siin hoopis üht oma teist sõbrannat, kes karusnaha kandmise peale väga hästi vastas: “Ma olen täiega kunstnaha vastane, planeeti reostatakse sellega palju rohkem, tööjõuks ka üldjuhul väike laps (pean silmas ala H&M, Lindex, Zara jne toodangut). Pooldan karusnahka, mis on spetsiaalselt selleks kasvatatud. Nagu ka siga mida ma söön.”

Või noh, mulle meeldib mõelda, et näiteks minu rebane leidis oma tee minu kaela nii, et keegi ajas vaese looma auto alla, et mitte teda sinna teepervele vedelema jätta, võttis ta kaasa.. Mis sa ikka head nahka raisku lased.. Ja nii saigi sellest väikene krae. Ja ma rõhutan veelkord, see oli kingitus. Ise ma ilmselt seda endale ei ostaks ja paitaks seda niisama poes.

Kuidas teil? Kannate karusnahka? Poolt või vastu? Aga kunstnahka kuidas suhtute?