Ma lugesin hommikul Eveliisi postitust ja.. mõtlesin, issand, kui INIMLIK postitus. Meil kõigil, emadel, on mingi taluvusepiir, kus enam ei suuda ja sa plahvatad. Karjud, tutistad, lööd laksu. Ja kui ma siis pärastlõunal nägin Daki postitust samal teemal.
Mõtlesin just ükspäev, et nii ammu pole olnud teemat, mis ajaks põlema, mis paneks kirjutama kommentaari nii, nagu ma seda sageli teen – emotsioonidest värisedes, adrenaliin kõrvus kohamas. Kahjuks see teema saabus minu juurde täna.
Dagmar Lamp: ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema
«Kas sa oled kunagi oma last löönud?» küsib sõbranna Facebooki vestlusaknas. Misasja, loomulikult mitte! «Ma loen praegu ühe tšiki blogi, kus ta kirjutab, kuidas ta lapse peale meganärvi läheb ja teda vannis lööb. Issand!»
Issand, tõepoolest! Ja ta saadab mulle lingi.
Ma loodan, et ta on valesti aru saanud. Ma loodan, et see on mingi välismaa blogi, ma loodan, et see on mingi… nali.
Aga ei, tõepoolest. Ja see on üsna tuntud blogi, kus ema kirjutab, «ausalt üles tunnistades», kuidas ta on «emana feilinud». Ütleb, et on karjunud, on oma last tutistanud, on teda isegi löönud.
Lugu on kinnine, kuna ainult ühte lugu osta ei saa ja peab terve kuu tellimuse tegema, siis jääb mul see lugemata. Küll aga.. eeldan ma pealkirjast lähtuvalt, et Daki ei ole kunagi oma last tutistanud, on teda esimesest hetkest peale jäägitult armastanud ja ei ole kunagi emotsionaalselt üle keenud..
Ta on avalikult bloginud depressioonist, hullumajast, antidepressantidest, psühholoogidest, oma tunnetest lapse osas jne.. Miski siin ei klapi. Ma olen kuulnud lugusid, mis ei kannata trükimustagi…
Ma jätsin talle ka kommentaari:
Daki, kas sa ei ole kunagi Milat tutistanud? Ta peale karjunud? MA EI USU SEDA! Meie, emad, oleme siiski inimesed ja meil kõigil on mingi taluvusepiir, kus enam ei suuda ja sa plahvatad, karjud, paned laksu.. Ma ei mõtle siin sellist peksu, et rihm käes ajad last taga mööda tuba või lööd ta hingetuna vastu seina.. Aga selline emotsionaalne laks, kerge ärritunud “kisa”, julgen arvata, et seda on teinud IGA ema. Ja kui ei ole, siis ta a) valetab või b) maandab end mujal (nutab üksi WCs, käib psühholoogi juures, neelab antidepressante, joob õhtuti…)
Keegi juba jõudis seal mu kommentaarist muidugi välja lugeda, et ma kasvatan oma last vägivallaga.. Okei, mida iganes, ostab lugemisoskuse endale, aga ma ei ole nõus, et Eveliis on emana feilinud, kui tal kops üle maksa viskab, kui karjuv laps ei allu korrale. Mis te arvate, et ma ei ole kunagi Hedonile nähvanud, ta peale karjunud ja seitsesada korda rahulikult rääkides, seitsemsajaesimesel ikkagi käratanud? Ma olen inimene. Mul on emotsioonid. Ja need emotsioonid keevad mõni kord üle.
Nüüd on teie kord, täitsa ausalt saate siin kommentaarides tunnistada, kas nutate üksi peldikus või karjute vahel lapse peale?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…