Tunnista üles, et sa oled oma lapsele laksu andnud!

Ma lugesin hommikul Eveliisi postitust ja.. mõtlesin, issand, kui INIMLIK postitus. Meil kõigil, emadel, on mingi taluvusepiir, kus enam ei suuda ja sa plahvatad. Karjud, tutistad, lööd laksu. Ja kui ma siis pärastlõunal nägin Daki postitust samal teemal.

Mõtlesin just ükspäev, et nii ammu pole olnud teemat, mis ajaks põlema, mis paneks kirjutama kommentaari nii, nagu ma seda sageli teen – emotsioonidest värisedes, adrenaliin kõrvus kohamas. Kahjuks see teema saabus minu juurde täna.

Dagmar Lamp: ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema

«Kas sa oled kunagi oma last löönud?» küsib sõbranna Facebooki vestlusaknas. Misasja, loomulikult mitte! «Ma loen praegu ühe tšiki blogi, kus ta kirjutab, kuidas ta lapse peale meganärvi läheb ja teda vannis lööb. Issand!»

Issand, tõepoolest! Ja ta saadab mulle lingi.

Ma loodan, et ta on valesti aru saanud. Ma loodan, et see on mingi välismaa blogi, ma loodan, et see on mingi… nali.

Aga ei, tõepoolest. Ja see on üsna tuntud blogi, kus ema kirjutab, «ausalt üles tunnistades», kuidas ta on «emana feilinud». Ütleb, et on karjunud, on oma last tutistanud, on teda isegi löönud.

Lugu on kinnine, kuna ainult ühte lugu osta ei saa ja peab terve kuu tellimuse tegema, siis jääb mul see lugemata. Küll aga.. eeldan ma pealkirjast lähtuvalt, et Daki ei ole kunagi oma last tutistanud, on teda esimesest hetkest peale jäägitult armastanud ja ei ole kunagi emotsionaalselt üle keenud..

Eeee.. stopp!

Ta on avalikult bloginud depressioonist, hullumajast, antidepressantidest, psühholoogidest, oma tunnetest lapse osas jne..  Miski siin ei klapi. Ma olen kuulnud lugusid, mis ei kannata trükimustagi…

Ma jätsin talle ka kommentaari:

Daki, kas sa ei ole kunagi Milat tutistanud? Ta peale karjunud? MA EI USU SEDA! Meie, emad, oleme siiski inimesed ja meil kõigil on mingi taluvusepiir, kus enam ei suuda ja sa plahvatad, karjud, paned laksu.. Ma ei mõtle siin sellist peksu, et rihm käes ajad last taga mööda tuba või lööd ta hingetuna vastu seina.. Aga selline emotsionaalne laks, kerge ärritunud “kisa”, julgen arvata, et seda on teinud IGA ema. Ja kui ei ole, siis ta a) valetab või b) maandab end mujal (nutab üksi WCs, käib psühholoogi juures, neelab antidepressante, joob õhtuti…)

Keegi juba jõudis seal mu kommentaarist muidugi välja lugeda, et ma kasvatan oma last vägivallaga.. Okei, mida iganes, ostab lugemisoskuse endale, aga ma ei ole nõus, et Eveliis on emana feilinud, kui tal kops üle maksa viskab, kui karjuv laps ei allu korrale. Mis te arvate, et ma ei ole kunagi Hedonile nähvanud, ta peale karjunud ja seitsesada korda rahulikult rääkides, seitsemsajaesimesel ikkagi käratanud? Ma olen inimene. Mul on emotsioonid. Ja need emotsioonid keevad mõni kord üle.

Nüüd on teie kord, täitsa ausalt saate siin kommentaarides tunnistada, kas nutate üksi peldikus või karjute vahel lapse peale?

38 Comments

  1. Pole veel õnneks pidanud karjuma ega tutistama – laps alles 6,5-kuune.
    Esimene laps mul küll , aga mõistan ikkagi neid emasid ka, kes karjuvadki ja annavad laksu. Lapsed võivad täitsa segased vahest olla.

  2. Tuleb tunnistada, et olen karjunud ja mõni kord ka kergelt emotsioonitult laksu andnud. Muide, laps on natuke nutnud ja siis jooksnud hoopis sülle ja kallistanud ja aru saanud, et tema tegi midagi valesti. Karistama ei tohi minna emotsiooni ja vihaga. Kerget laksu pepu pihta on vahest vaja. A no ju olen siis halb ema :(

  3. Jah, muidugi!

    Ettekavatsetult peksa pole andnud, ei röögi ega tao last, muidugi mitte! Aga on olnud olukordi, kus ma peale 10000000 x seletamist ära flipin ja karjatan või haaran kratist ja võtan kaasa ta endaga kui ta peale mingit aega kutsumist, palumist, seletamist ise vabatahtlikult ei tule. Ma ei kujuta ettegi, kuidas on võimalik lapse/laste ema olla ja MITTE KUNAGI endast välja minna. Ma ju läksin endast välja ka enne lapse sündi..mu laps läheb ka endast välja ja näitab oma emotsioone, kuidas siis need lapsevanemad nii tuimad ja emotsioonitud olla saavad, et kordagi elus endast välja ei lähe ja ei kärata vms

  4. Jah, on tulnud olukordi, kus konkreetselt karjun lapse peale (pärast on muidugi endal jube paha tunne, et täiskasvanud inimesena ei suuda oma emotsioone kontrollida, aga mis teha, kõik oleme inimesed), aga võin küll 100% öelda, et pole elusees lapsi tutistanud ja ei tee seda ka tulevikus . See tundub kuidagi eriti nõukaaegne karistusmeetod ja nii palju ma suudan ennast siiski kontrollida, et juuste kallale ei lähe ja lööma ka ei hakka.

  5. Mina olen karjunud oma lapse peale ja andnud isegi vitsa. Ma ei ole oma teo üle uhke aga kahjuks nii oli.

  6. Ma ei ole mitte kunagi end last löönud.
    Ma olen ta peale karjunud, aga õnneks jäävad need ajad ikka aastate taha, kuna praeguseks on mu poeg 12-aastane ja väga mõistlik inimene. Viimati ma pakin ma tõesti närvi minnes tõstsin häält kui ta vast 4-5 aastane oli. Praegu on mu halb komme tänitada ja kedrata :) Õnneks harva. Löönud, rebinud, tutistanud ei ole ausalt mitte kunagi.

  7. Mul väike laps ja vahepeal on põrguline, aga füüsiliselt karistanud (ei ole laksanud vms) pole. Jah häält tōstan, kui laps ei kuula sõna.

    Eveliisi postituses oli küll üks kommentaator, kes krt hammustab oma last niiet jälg veel nädal. Wtf sellisel tuleks laps ära võtta, sest ma arvan et reaalsuses teeb veel hullematki.

    1. Sa vist ei lugenud selle inimese postitust päris korralikult läbi. Ta on ise depressioonis ja vajab abi. See oli sulaselge appikarje. Alati on lihtne anda hinnanguid, aga me ei tea kunagi. Mitte kunagi.

    2. Kurb on see, et esimesena tormatakse kohe rünnakule, laps ära ja valmis, kõik on rahul. See kommentaar oli sulaselge abikarje inimeselt, kes on väga sügavas augus ja ründamise asemel tuleks teda püüda aidata.

    3. Ma olen 101% nõus, et see inimene vajab abi aga see laps vajab ka ja kiirelt, sest niimoodi hammustada ei ole ok ja seda enam, et ema saab ise aru, et tal on halb. Mis keskkond on see väiksele inimesele? Tema ei saa aru mõistest depressioon ja temal on seal veel kordi hullem olla. Kuniks ema saab august välja, peaks laps olema ohutus kohas – hammustada nii, et on jäljed, see peab ikka kõva hammustus olema ja laps on seejuures täiesti kaitsetu. Loodan, et ta võttis eraviisiliselt ühendust ja leiab abi, sest see kommentaar oli nii kurb ja kohutav…

  8. Ma käingi teises toas rahunemas. Mul suurem laps suudab mind nii närvi ajada, et olen maja taha pingile nutma ka läinud, et ma ometi ei karjuks ja ometi ei lööks. Kui ta veel väiksem oli siis on saanud minult laksu ja see süütunne oli nii meeletu, et otsustasingi pingutada selle nimel, et ma kunagi nii enam ei teeks.
    Kui ma olin pisike siis mo ema just meie peal oma inimlikku närviminekut välja elaski.. saime nii sõimu kui tutakaid pidevalt. Sellist alandust ja enesekindluse maha tampimist ma oma lastele ei sooviks kunagi. Seega olen valmis kasvõi antideprekaid sööma, kui see aitaks mul end talitseda.
    Teisi ma ei kritiseeri, vanal vene ajal said lapsed kindlasti tunduvalt rohkem peksa, kuna emad olidki deprekas ja isad enamjaolt ka jotad keda endidki lapsepõlves tutakatega kostitati.

  9. Olen palju leebem ja kannatlikum ema, kui tavaline ema kuskil mineviku põlvkondades, aga ka mul on taluvuse piir kuskil ja vahel harva ikka on ette tulnud ka asju, mille yle ma uhke pole. Ma ei pea siiski ennast halvaks emaks.

  10. aga kui sa näed, et Meelis lapsele lahtise käega laksu annab, või näed sina, kuidas Meelis kätt tõstab, siis miks kumbki ei sekku ja last ei kaitse? Või austate teise poole otsust last tutistada või laksu anda, sest laps on selle ära teeninud? Kes kaitseb väikest inimest, kes ise veel enda eest seista ei suuda? Meelis ei tule ju sind juustest sakutama või muul moel füüsiliselt karistama, kui karjumisest kasu pole. Või tuleb? Lisaks elate te ühetoalises korteris, kus laps ongi kogu aeg elu keskel ja kui tal on halb tuju, siis tal pole ka kusagile minna. Teil ka mitte.

    1. Ma ei näe, et keegi kedagi peksaks. Meelis ei teeks lapsele iial liiga, ma ka ei tee. See laks, mille ma olen andnud, pole peks. See on emotsiooni väljendamine “aitab”. See pole midagi kõva, see on pigem nagu tähelepanu tõmbamine, et klee, kuula!
      Ma ei pea poolda kuidagi laste füüsilist vägivalda (näiteks nii nagu Meelise ema tegi..), ma räägin lihtsalt inimeste taluvuspiirist, kuskil maal aitab. Siis lööb emotsioon üle pea ja sa paned selle laksu või karjud. Jah, parem karjuda, kui laksu anda. Üldiselt ma ei tee kumbagi.

      see, et me ühetoalises elame, ei puutu kuidagi asjasse. Me mõlemad Meelisega anname teineteisele vaba aega, oma aega, teha ja käia omaette, et ei tekiks paha tuju ja pingeid :)

    2. ütleme siis nii, et mitte päris eakohase arenguga, jutt on ka liiga titelik. Kui nelja aastane usub, et see nuti-pliiats räägib temaga PÄRISELT juttu, siis hallllloooooooooooooooooo, sina peaksid pigem mures olema, mitte siin ravisoovitusi jagama ja olema tänulik, kui keegi pöörab tähelepanu.

    3. Ma olen enam kui kindel, et mu laps on täiesti eakohane. Kui sinu kaheksane usub, et jõuluvana on olemas, siis mu meelest on ta ka titt! Te pole teda näinudki, temaga koos olnud, rääkinud ja te jagate diagnoose.

    4. Ma ei suuda inimestest aru saada, kes tulevad ründama last, see on mu meelest täielik jultumus. Vahet pole, kas vanemad meeldivad või mitte, aga laste kommenteerimiseks peab ikka hälvik olema.
      Muide, Palja Porgandi jutt on ka titelik, ta vist ka arengus maha jäänud;)

    5. Hahaha :D
      Tead, mul jumala suva, mida keegi targutab, kes meid isegi kunagi näinud pole :D Sellist jama, ei saa tõsiselt võtta ju!

  11. Ei ole löönud, tutistanud ega muud sellist teinud. Ka karjunud ei ole. Lihtsalt ei ole vajadust olnud. Lapse vanus praegusel hetkel 18.

  12. Lähen teise tuppa kui emotsioonid üle keevad.Ma kujutan ette,et neid vanemaid on meil piisavalt,kes vitsaga lapsi kasvatavad.Ma ise ei kujuta ette,et minu ema mind löönud oleks,nii alandav.Inimene,keda usaldad maailmas kõige rohkem lihtsalt lööb sind.Mul on kaks last,kuue aastane ja viie kuune,minu südamepooled.Ma eales ei tahaks,et nad peaksid kartma minu emotsioone.

  13. Olen karjatanud a‘ la AITAB, LÕPETA! Jne, mingit pikka sõimu ei ole karjunud, löönud ei ole otseselt, aga ükskord oli küll närv niiiii must, etma pigistasin käsivarrest ja sakutasin. Muidugi megahalb tunne oli koheselt kui laps selle peale nutma hakkas ja palusin vabandust, et emme endast välja läks. Aga tõesti… lööb küll ikka aeg ajalt silme eest mustaks…

  14. lapsi pole, kuid lemmikloomadega olen tõrelenud kätega ja sõnadega, kuigi tagantjärgi on süümekad. samas hoian neid see eest sada korda rohkem. ärahellitatud armsakesed.
    ise olen saand elus väiksena vist korra tugevalt riielda või laksu et jah hirm oli. a vaimne vägivald on olnud see eest hullem.

  15. Olen elus kaks korda vanematelt nö vitsa saanud ja tean täpselt mille eest…pole ei alandust, ega kartust vanemate ees sellepärast. Käitusin nõmedalt ja järgnes karistus…Endal veel lapsi ei ole, aga ei välistaks vajadusel tutistamist vms…kui tuhandel korral sõnad ei aita…

  16. Pole oma last peksnud, aga olen karjunud ja sakutanud käest. Lihtsalt nii viis endast välja, et silme ees läks mustaks. Ja ma tõemeeli arvan, et see pole norm käitumine täiskasvanud inimese poolt. Jah, me oleme vaid inimesed, aga selliseid emotsioone peab tagasi hoidma. Ma sooviks üle kõige, et mul oleks see oskus olemas.

  17. Minu ema on mind löönud ja tutistanud, seda täiesti asja eest ning ei pea kohe mingit viha tema vastu. Olin ise mõndadel hetkedel tõesti raske laps ja läksin täiesti hüsteeriliseks, röökisin, paugutasin uksi, ei kuulanud jne – õudusunenägu. Kiire laks tõmbas mind maa peale, kuidagi rahustas või pani hetkeks aja seisma, mis järel pöörasin oma käitumisele tähelepanu. Need olid väga vähesed ja eriti pingelised olukorrad mu ema jaoks.
    Lisaks juhtus seda kahel korral ka tiinekana, kui täiesti purjus peaga koju tulin ning murest murtud ema minult vastuseid kätte ei saanud, ajasin täiesti segast juttu – ka see kainestas kuidagi.
    Loodan, et mu jutt ei kõla siin nii, et mu ema oleks kohutav peksja või halb inimene, vastupidi, mu ema on kõige parem ema maailmas ja ma saan ise aru, et viisin ta täiesti viimasele piirini. Seega kõigel ja kõikidel on piir!
    Isa ei ole mitte kunagi kätt tõstnud minu vastu, korra tegi seda mu vennale, sest vend keeras korraliku jama kokku, aga praeguseni, 25 aastat hiljem, tuleb tal see mõne aasta tagant meelde ja siis palub vennalt andeks, tal on siiani süümepiinad.

  18. Mul kodus puberteedieas tütar ja temast poole noorem (kuuene) poeg .Käsi südamel ,pole kumbagi iial löönud ,tutistanud. Miks ? Sest ma ei usu et see aitaks .Kuulaks nad mind paremini kui ma neid füüsiliselt karistaks ? Kindlasti ! Aga seda mitte austusest minu vastu vaid kartusest .Ja ma ei arva et laps peaks oma vanemaid või õpetajaid kartma .
    Kui minul on paha päev ja ma vingun ja ma ei täida oma abikaasa palvet ,ei viitsi teda kuulata ja temaga rääkida ja ärritun .Kas mulle meeldiks kui ta mind selle peale tutistaks ,lööks ?
    Kust tulevad lapsed ,kes löövad ja lasutavad vägivalda ? Suurem osa nendest on seda oma vanemate pealt õppinud .Me ju õpetame neile ,et vägivald on üks mõistlik lahendus konfliktile .
    Ma ei saa aru kuidas võivad olla täiskasvanud inimesed nii rumalad et nad tõesti ei suuda end taltsutada ?
    Arvan et probleem on selles et arvatakse et laps on meie omand .Jah me kasvatame neid ja vastutame nende eest kuid nad on eraldi isiksused ja ei pea olema meie moodi.Nad ei pea olema nagu meie olime väiksena .
    Mina olen õnnelik ,et mu lastel on iseloom .Nad vist reaalselt annaks mu lastekaitsesse kui ma neid lööks Ja see on hea ! Hea ,et neist kasvavad lapsed ,kes ei lase kellegil nende üle otsustad ja liiga teha .
    Terve eesti on täis koduvägivalla all kasvavaid naisi .Kust tulevad need naised ?Arvan et ikka peredest ,kust neist mingil põhjusel kasvatati arad inimesed ja arvatavasti kasutati vägivaldagi .Ja kust tulevad need mehed ? Arvan et samalaadsetest peredest .Perest ,kus keegi tõstis kellegi vastu kätt ja kus õppisid need poisid ,kuidas saada ”võimu” .
    Süda läheb pahaks kui lugeda ,et paljude jaoks on üks ”laks” siia tänna okei. See on alandav ja lapse alandamisega ei saavuta me midagi ,me lihtsalt kasvatame jäjekordse katkise inimese oma ühiskonda .
    Plaksutagem siis käsi ,kui ”kord on majas” aga ärge imestage ,kui teete sellega endale vaid karuteene !

  19. Olen häält tõstnud, olen karjunud. Põhjuseks valdavalt see, kui kaks vanemat poissi omavahel täiesti ajuvabalt nägelevad. Aastatega olen ise muutunud rahulikumaks, seljatatud on depressioon ja ka lapsed, muide, on rahulikumad.
    Daki suhtes tekkisid mul kohe samad mõtted. Olen lugenud tema blogi aastaid tagasi. Lugenud depressioonist ja kõigest muust. 1+1 ei võrdu siin justkui 2…Samas ma ei tea…

  20. Ülalmainitud blogija Daki, kes pole iial oma last löönud on vist unustanud kõik need muud asjad, mis ta teinud on, millega ta oma lapse elu otseselt ohtu on pannud. Väike laks pepule on nende kõrval “jalutuskäik pargis”.

  21. Mul õnneks AD peal :D ei nuta wcs ja ei löö last :) pole iiiiiiiiial teinud seda, karjunud? jap.

  22. Daki, kes pole iial oma last löönud on vist unustanud kõik need muud asjad, mis ta teinud on, millega ta oma lapse elu otseselt ohtu on pannud. Väike laks pepule on nende kõrval “jalutuskäik pargis”.

  23. Ma ei käi käi kuskil ennast välja elamas, kuskil kurtmas, välja rääkimas, wc nutmas. Pole oma last ei löönud ega tema peale karjunud. Konkreetsus on teine asi. Oleneb lapse vanusest, kes saavad sõnadest aru on lihtsam, lihtsalt üks lõputu selgitamine. Väikelapse puhul mängib olulist rolli kehakeel ja hääletoon. Aga selleks ja paljukski muuks me vanemad peamegi valmis olema kui lapse otsustame saada. Selle nimi on esevalitsus. Ma ei tee maha emasi kes saavad ise ka aru et pole õigesti käitunud. Kõigil meil tuleb ka endal lapsepõlvest palju kaasa. Enesevalitsus on kunst mida õpime terve elu. Vanemad kes oma last mingil füüsilisel moel karistavad olgu selleks kerge laks, tutistamine jne , nad lihtsalt ei oska teisiti. Parim kui last löönud täiskasvanu vaid õpiks sellest. Lapse mõtted väljenduvad tema tegemistes. Kui laps röögib, jonnib või karjub on selleks põhjus. Ta lihtsalt ei oska paremini end väljendada sest ta on alles laps. Selleks ongi lapsevanem, kes teda suunab ja õpetab.

Comments are closed.