Eelmisel neljapäeval hakkas mu töökaaslane rääkima, et peaks reisile minema.. Mulle oli just ette jäänud Facebookis mingi viimase hetke hind 309€, pakkusin talle seda. Ta oli oi, ma ei tea.. Vaatas siis hotelle, saatis mulle linke.. ja mul tekkis mega reisiisu. Mõtlesin, et läheks täitsa üksinda..
Kirjutasin GoTravelisse, et kas aprilli lõpus on veel mõni vaba koht. Olin paar hotelli välja valinud.. Selgus, et lennukis on kaks kohta. Teise mai väljumisel on üheksa kohta alles ja mis peamine, lennujaamatransfeer lühem ja hind soodsam.
Rääkisin Meelisega, vaatasin kontojääki, küsisin ülemuselt luba ja otsustatud. See oli nagu “Väljalennu” saates. Kõik käis helikiirusel. Aga broneering oli olemas ja makstud. Jäi vaid lendu ootada.
Esiteks, kahekesti vōi kolmekesti minnes on sul terve rida (istmerida!), st äärmisel juhul üks veider naaber. Aga üksinda.. sul on neid terve lennuki täis. Või no vähemalt kolm ees, kaks kõrval, kolm taga ja keskmiselt üheksa veel kõrval. Lennukis on nagu eksamiklassis.. heli levib jube hästi :D
Tavaliselt ma seisan hea selle eest, et meie rida ei karjuks, jahuks, viriseks, toriseks, oleks heas tujus, magaks või teeks vaikselt midagi, et teisi mitte segada.
Kui sa oled kellegagi koos, pole sul aega kuulata, mida keegi räägib, sest sul on omad jutud, magusam uni vōi lapse lõbustamine.
Aga üksinda.. ma kahetsen, et ma klapid maha jätsin, koos popsocketi ja telefoni nõelaga.. Aga see selleks.
Ma ei oleks ausalt tahtnud kuulda mingit maakat* rääkimas kui megagigahirmus vōib olla tema sõbral, keda ootab ees 16 tundi lendu Balile. Kui sa pole Stockholmist kaugemale saanud (ta ise rääkis, ma kuulsin ju kõike), siis sa ei teagi, et 16h ei lenda sa kilukarbis kaheksakümnekuuekesi, vaid heeringakarbis koos kolme heeringaga :D
*maakas – mul on keeruline leida liitnime inimesele, kes tundub maalt, hobusega, äsja linna tulnud, nagu 18aastane kutt 20ndal septembril hollikas kui õppelaen on üle tulnud. Ma ei taha maakaid solvata, aga ma ei tea kuidas selliseid inimesi kutsuda.
Nagu päriselt, ta rääkis, et see 16h võib ikka megahull olla. Eee.. ma võiks vabalt viis viietunnist vahemaandumistega lendu teha, kui ma teaks, et viimane lend maandub Phuketil ja ma saan elevantidega ujuma minna! Iga faking kell võtaks selle tee ette. Nooooo problemos. Tagasi võiks ainult otselennuga tulla!
Mingi sõber tal siis pakkus, et aga seal saab ju lennukis filme vaadata ja.. “oh, mis sa nüüd, ma olen proovinud ipadist filmi vaadata, see pole ikka mingi asi!”
Vau, tal on ipad! Ah, neil on kõik maailma asjad ju olemas. Neile on leiutatud järelmaks.
Just kuulsin lugu noorest perest (poleks ime kui kõrvalreast!) – mees on metsas tööl, saab neli tonni palka, naine kuskil saekaatris js saab 1700€ ja NAD EI TULE OMADEGA VÄLJA! Eee, kuidas palun. Makske liisingud nulli ja elu on lill!
Ma tahaks ka 5700€ kuus saada ja kurta, et elu on raske, ei saa hakkama.
Või siis satub su kõrvale paar – no umbes nagu Hr ja Pr Jörpa, aga blondid ja värvimata. No klassikaline eestlane – kartulikoor. “Oh, sa issand, jõudsime ikka, no ei saa aru, kus see aeg kadus, nii palju oli ennist aega..” Ja siis see mees. Oma meelest stand up koomik nr üks, aga.. kui nüüd päris aus olla, siis ilmselt parem kui Naan ja Tigran kokku (seda lugesin õhtulehest, et nende stand up oli igavam kui matus!)
Ühesõnaga, ta tegi terve tee oma prouale nalja, kes itsitas nagu noor armund plika (no äkki nad olidki, ma ei tea, eks.. tundusid nagu Maša ja karu multikast see karu, kes alati silmad seljataha armub kui emakaru näeb..)
“Ehhh, siin autod ei paistagi!” No, shit, Sherlock, me oleme 2km kõrgusel, mitte T1 vaaterattal! Kuigi hinnalt vist on sama :D 10€ kolme ringi eest.. no enne juba sott ja pool tundi ja pudel Mummi!
Noh, nagu ma olen. Viimase hetke hea hind, kaasavahetatud 100€, ostsin lennukisse kaasa Subway, et mitte raha raisata. UUE, MEGAHOT mango-tšilli kana subi.. nojah, ma praegu juba pakkisin oma neli ampsu kokku (rohkem ei jõua), aga arvestades, et ma telllisin selle jalapenoga, julgen ma arvata, et see kana oli mangoga (selle maitset ma tundsin) ja siis sellele näidati kaugelt tšillit ka :D
Esimene asi tuppa minnes, mind ootas kaks voodit. Nagu kui raske oleks panna ühe suure voodiga tuba üksikule naisele? Kui ma ka kellegi tuppa veaks, siis ega ma teda kõrvalvoodisse magama ei kutsuks :D
Sorry, madam, hotel full..
Kobisin siis suht unesegasena (magasin nats lennukis, siis sain tuttavaks mingi rakverekambaga, magasin veel veits.. bussis tukkusin.. suht zombi oli olla) voodisse. Kus polnud tekki. Seda polnud ka teises voodis ega kapis. Sain aru, et siin ongi linadega magamine. Aasta külmavares nagu ma olen, kahmasin endale kaks lina peale ja keerasin kerra. Kell kaheksa olid plaks silmad lahti ja ikka oli zombi olla, aga päike ootas.
Hotelli kohta pole mul midagi halba öelda.
Väga uus (renoveeritud vist) ja puhas. Väike hotell ja toad on küll kaugel reklaamitud 18ruutmeetrist, või olen ma liiga suur :D aga igal toal on rõdu ja meri on käega katsutaval kaugusel. Reaalselt üle tee.
Rannas on kaks tooli ja vihmavari 5€. Või pikuta liival nagu mina.
Bassein on väike, aga on olemas ja kuna rand on üle tee, siis jagub kohti ka.
Hommikusöögi valik on suur, aga ma olen megapirts. Ma ei taha kingatallamaitselist “vorsti”, hommikuks nisukuklit, magusaid krõbinaid… vana hea – kohalik feta, värske kurk ja praemuna. Ma tundsin end nagu Simeonsi dieedil jälle kui kurki ja muna vitsutasin. Mõtlesin, et näed, juust oleks keelatud..
Mul on hea meel, et toit pidi ikka vahetuma, aga minu esimesel õhtusöögil oli KEBAB! Ülihea, mahlane, kanakebab!
Suures plaanis valikut on. Eriti salatitele. Pole mingi metsik valik, aga on.
Näiteks kui võrrelda praegust Kleopatra Life ja eelmise aasta Bulgaaria Slavey valikut, siis.. Bulgaarias oli vapsee kuus tärni. Aga nälga ei jää. Ja pealegi, astu kaks sammu hotelli uksest välja ja söögikohti on jalaga segada.
Ilma internetita elu on siin sama tõenäoline kui leida seda Aegna metsade vahel (kellel on, kellel ei ole). Loota kohalikule hotelli wifile, palju õnne! Hommikul ja õhtul täitub vastuvõtt inimestega ja kõik proovivad wifist viimast võtta. Loobusin sellest mõttest kohe :) tellisin saabudes endale Elisa 24h netipileti, mis on üüratult kallis 400MB 10€, aga alguseks abiks ikka.
Pärast õhtusööki võtsin suuna linna, et endale internet muretseda. See, et see siin ülemõistuse kallis on, teadsin juba ennegi.
Kui saabute Antalya lennujaama, siis sealt saab kohe valida, kas Vodafone voi Türkcell 15€ ja 3 giga olemas. Aga kuna ma saabusin kuskile Gazipasha lennujaama, mis on sama suur kui Tallinna lennujaama checkin, siis teenuspakkujatest võis und näha.
Igaljuhul, läksin siis linna. Taksoga. Esimene vend ütles, et Vodafone on 3km kaugusel, taksoga 30 kohalikku. Tegin nägusid. Küsis palju ma nõus maksma olen, ütlesin 10 ja ta tegi nägusid. Jalutasin edasi, sest mäletasin, et Eestis guugeldades näitas Vodafone’i paari kilomeetri kaugusel. Järgmine taksojuht – teatas, et interneti saab linnas, neli kilomeetrit sõitu ja taksomeetriga 20 raha umbes. Nõustusin. Taksoarve oli 21 kohalikku, aga kuna tal 50sest polnud tagasi anda, saingi 20ga.
Asi, millega ma ei olnud arvestanud, et kaheksast on poed kinni. Näiteks Vodafone. Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Eeldasin, et siin hakkab ka elu käima õhtuti nagu tavaliselt neis kuurortides käib, aga.. ma olen LINNAS, mitte külas.
Igaljuhul sain lõpuks Türk Telekomi uksele jala vahele ja valida oli kas 145 kohalikku (22€) ja 9GB või edasi otsida. Võtsin selle. Kutt ühendas ja tegi kõik vajaliku aktiveerimiseks ära ja proovis mulle samal ajal pool maailma veel maha müüa.
Kuna mu kaitseklaasil oli mõra, pakkus ta, et näe, mul siin “titaanklaas, garantii 1 aasta” ainult 135 raha (20€)”. Ma olin mingi.. ee, mu vana klaas peab vastu küll veel, ja ilmselgelt me ei näe järgneva aasta jooksul, aga tavai, kui saad selle megakalli interneti hinna sisse panna, siis võid ära vahetada…
Siin Türgis tunneb vist iga naine, et on printsess Diana. “No selle kauni naeratuse eest ikka saab!” ja oligi klaas vahetatud, hinnaks ümmargune null.
Mõnikord on nii hea tulla mingilt kohtumiselt naeratus näol, sest inimesed kellega tutvusid on vot tak. Nagu selles laulus.. mu tädi on voh nii! Tervitused Annale ja Elisabethile!
Anna on aastaid meie blogilugeja olnud ja alati meile jõu ja nõua abiks olnud kui siinkandis oleme olnud, aga kohtunud me veel polnud. Kuni selle korrani.
Ta mehel on siin Kleopatra rannas oma telk (sinise-valgetriibuline nagu tsirkustes.. sealt saab osta igasugu veespordi meelelahutust, vastavalt kui julge sa oled. Ma täiega mõtlen, et tahaks ka seal taevaall lennata.. aga ikka vist kardan :)
Igaljuhul ühel õhtul ma sinna läksin ja kuigi ma olen väga skeptiline igasuguste uute tutvuste ja võõraste inimestega, ja mulle ausalt ei meeldi suhelda.. ainult oma inimestega ei pea mu lõuad koos ja võin kõik surnuks vadistada, aga võõraste inimestega on mul alati mingi kohmetu tunne, et mis ma räägin jne.
Aga mind võttis vastu imeline Anna, kellega koos oli ka tema mehevennanaine Elisabeht.. Ta on siin õpetaja, muidu pärit Inglismaalt ja jumal, ma lihtsalt kuulasin seda imelist inglise keelt. Mõtlesin, kuidas Meelis seda praegu siin naudiks :)
Paar tundi möödus linnutiivul ja laiali me läksimegi, plaaniga veel kokku saada. Väga tore õhtu oli.
Ma algul kartsin seda üksi olemist. Aga kuradi mõnus on. Kellegagi arvestama ei pea, tee mis tahad. Tahad, lähed 19:30 magama, tõmbad tumedad kardinad ette ja põõnad silmagi pilgutamata 12 tundi jutti. Vot see on puhkus ma ütlen. Ei pea midagi tegema, ei pea kuskile minema, kellegagi kellaaja peale kohtuma, kellegi järgi ootama, et sööma minna, siis söömas ootama, kuniks kõik lõpetavad jne
Lihtsalt oled, käid, teed mis tahad. See on küll mõnus :) täna näiteks on pilves, lähen poodidesse kolama..
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…