Vaielge vastu: üürikas on mugavam kui oma kodus

Ma tean, tõmban jälle sae käima, aga mu stressilevel on miljon. Ma olen iga päevaga aina rohkem kettas, sest nii palju faking asju on vaja valida ja mõelda, et ma ei suuda. Ma tahtsin kõiki neid asju saada eile kui mitte üleeile, aga neid asju saab heal juhul homme, halvemal juhul suve teises pooles või sügisel.

Kui sa kolid üürikasse ja seal on laud ja toolid, siis sul on suht suva – elad nendega. Kui seal on köögikapid, mille värv või asetus sulle ei meeldi, siis sul on suht suva – elad nendega. Kui üürikas on sinine sein, siis sul suht suva – elad sellega. Kui seal on diivan, mis sulle ei meeldi, mis pole mugav või ei vasta sinu mingitele nõudmistele, siis sul on suht suva – elad sellega mis on. Kui seal on vannitoas katkine kapp või riidepuid ei ole kapis piisavalt või mingi üks nurk kuskil roostetab või magamistoas on kole lamp, siis sul on suht suva – elad ära. Ja kui ei meeldi, vahetad välja selle vastu mille jaoks sul raha on. Pidades silmas, et see on üürikas ja suht suva – elad ära.

Aga oma kodus sa ei taha elada, et ah, suht suva mis ma siia panen, elan ära. Ma ei taha. Ma tahan, et oleks ilus, et oleks diivan, mis mulle meeldib, et vannitoas kapp ei oleks üleujutatud ja ei narmendaks, ma ei taha et vuugivahed oleksid koledad. Ma tahan, et mul oleks diivanilaud, mis ei tekitaks lükates tunnet, et see seisab ausõna peal püsti. Ma ei taha, et mu köögikapid roostetaksid või et laes oleks nõme lamp või lihtsalt suvaline rippuv pirn.

Mitte midagi ei saa kohe

Alustame sellest, et seinu oli vaja värvida. Okei, värvi saada pole probleem, aga inimesi, kes seda teeks.. EI OLE! Enne sügist. Jah, me võime seda ka ise teha, aga meie kvaliteet on lapsekingades. Tahaks ju, et omas kodus oleks asjad korrektselt tehtud. Need jutud, et ise nokitseda ja sada aastat mingit paska kõpitsedes hindad hiljem oma kodu aina enam… Võimalik. Täna ma seda ei tunne, et see mulle kuidagi mõjuks. Ma tunnen ainult seda, et ma tahaks igal õhtul peatäie nutta, et üks päev on jälle üle elatud. Ja mitte õnnest, vaid kaua veel…

Siis oled seal korteris ja avastad iga nurga tagant mingeid pisivigu, mis ei meeldi ja nende likvideerimiseks on vaja raha, inimesi, teadmisi… Ma just ütlesin Meelisele, et kas sa kujutad ette, kui meil ei oleks seda blogi (ja jälgijaid, kes aitaks!), et me ei oleks rahaliselt nii sõltumatud, et kui me saaks oma laenu ja peaks edasi elama palgapäevast palgapäevani, siis me sisustaks ja värviks ja toimetaks selle korteriga aasta aega vähemalt. Et nii, sellel kuul on raha, et osta diivan, oi, pesumasinat oleks vaja, kogume. Sel kuul võtame siis ette, värvime Hedoni toa seinad ära, nüüd on raha, et see lamp välja vahetada. Oo, mai God, ma ei suudaks nii elada. Et aasta aega oled kastide ja kokkupakitud elu keskel, peaasi, et on oma. Ma päriselt, tahaks oksendada.

Lihtsalt, mulle ei meeldi oodata, mulle ei meeldi mõelda, kas see diivan sobib köögilauaga, kas see lamp sobib seinakapiga jne. Üürikas on elu ikka nii kuradi lihtne. Maksad oma 500 euri ära ja elad. Jumala suva.

Nüüd ongi see, et me kas sööme kartulikoori või lükkame vannitoa remondi edasi. Ei taha seda ega teist. Aga miski ikka taob kuklas, et ära tõmba end rahaliselt nulli. Pea hoogu. Aga hoogu ma pidada ei taha. Ma tahan kohe. Ma tahtsin eile. Ma arvasin naiivselt, et kui meil on kuu aega aega, siis saame me kõik tehtud. Tundub siiski, et ei saa. Meelis ennustas juba eos ette, et anna vähemalt kaks kuud aega. Mitte midagi ei saa kohe kätte, kedagi ei saa appi paluda täna või homme.. Ja siis veel see nädalane joomapidu jaanide nöol, kõik puhkavad.. Oh, gooood, ma räägin, ma tahaks kuu aega ära olla, et asjad iseenesest laheneks.

Aga sellest pole ka abi..

Abi tuleb iseenesest! Meil olid juba sõbrad appi räägitud, et nii hakkame siis neid seinu värvima. Saime Tikkurilast värvid (jah, tasuta!), aga inimest neil polnud. Ühe õhtu siis midagi sõbrad nokitsesid.. ja meile kirjutas blogilugeja, et tema mees on maaler ja sel nädalavahetusel vaba ja hea meelega tulevad meile appi. No jumala õnnistus – see ei saa muu olla. Sel naisel endal oli kaks päeva sünnitustähtajani ja ta oli mehel abis kaasas. Ja nad tegid nende seinadega imet. Kahe päevaga! Meil oleks kulunud sajand!

Ma ei tea, oli see õnn või juhus, aga põranda leidsime me RM Stuudiost ja kuna nemad ostavad ka teenust paigaldusele sisse, siis selle leppisime kohe kokku ja ei pidanud otsima inimest ja aegu klapitama. See aeg lihtsalt elas meil seljas sellega, et enne seda oleks vaja ära olnud teha seinad, vahetada külmikud, nõudekad, vann välja lõhkuda, dušikabiin asemele panna ja.. aga no kui ei jõua, siis ei jõua, ma lõin juba käega, vihastasin, karjusin ja otsustasin, et mul on jumala suva.

Ja siis see vannituba.. Kirjutab mulle siis Instas keegi, kes paigaldab mööblit, et ta võib appi tulla. Kui ta pilte vaatas siis küsis ta, kas ma ei tahaks ühist tasapinda… Fakk jeee, see oligi mu ideaal sinna midagi sellist saada, aga ma teadsin, et ma ei leia inimest kes teeks ja ise ei oska ja ei taha aega raisata ja võtan suva kapid poest ja viskan seina ja asi ants, saab elama hakata.. Ja siis, nagu jumala õnnistus jälle tuli kuskilt tema. No see õnn oli üürike, sest mul pole hetkel selle jaoks lihtsalt raha. Ja aega. Ei temal, et teostada ega minul, et oodata. Üks asi on see, et ta valiks sinna kallimad kapid kui mina, aga nende tarne on pikem ja seega veniks see vannitoa projekt veel pikemaks ja no seda te juba teate, et aega mul ei ole. Seega, mitte kõige suvalisemad kapid, aga naabrimees lubas need seina panna.

Õnneks.. ma südamest loodan, et kui me saame vanas korteris kodinad kokku pakitud ja uude kolitud ja seal sees oleme, siis mind ei häiri need asjad nii väga ja kõik jookseb ikkagi lõpuks kokku ja seda enne sügist. Ja ma tean, in the end, kõik saabki korda ja lõpuks on mul diivan mis meeldib ja köögilaud mis ei logise ja vannituba on selline nagu ma tahan, aga saate ju isegi aru, ma tahtsin seda, et see oleks juba eile valmis olnud ja ma saaks sisse astuda ja elama hakata.