Vaielge vastu: üürikas on mugavam kui oma kodus

marimell

Ma tean, tõmban jälle sae käima, aga mu stressilevel on miljon. Ma olen iga päevaga aina rohkem kettas, sest nii palju faking asju on vaja valida ja mõelda, et ma ei suuda. Ma tahtsin kõiki neid asju saada eile kui mitte üleeile, aga neid asju saab heal juhul homme, halvemal juhul suve teises pooles või sügisel.

Kui sa kolid üürikasse ja seal on laud ja toolid, siis sul on suht suva – elad nendega. Kui seal on köögikapid, mille värv või asetus sulle ei meeldi, siis sul on suht suva – elad nendega. Kui üürikas on sinine sein, siis sul suht suva – elad sellega. Kui seal on diivan, mis sulle ei meeldi, mis pole mugav või ei vasta sinu mingitele nõudmistele, siis sul on suht suva – elad sellega mis on. Kui seal on vannitoas katkine kapp või riidepuid ei ole kapis piisavalt või mingi üks nurk kuskil roostetab või magamistoas on kole lamp, siis sul on suht suva – elad ära. Ja kui ei meeldi, vahetad välja selle vastu mille jaoks sul raha on. Pidades silmas, et see on üürikas ja suht suva – elad ära.

Aga oma kodus sa ei taha elada, et ah, suht suva mis ma siia panen, elan ära. Ma ei taha. Ma tahan, et oleks ilus, et oleks diivan, mis mulle meeldib, et vannitoas kapp ei oleks üleujutatud ja ei narmendaks, ma ei taha et vuugivahed oleksid koledad. Ma tahan, et mul oleks diivanilaud, mis ei tekitaks lükates tunnet, et see seisab ausõna peal püsti. Ma ei taha, et mu köögikapid roostetaksid või et laes oleks nõme lamp või lihtsalt suvaline rippuv pirn.

Mitte midagi ei saa kohe

Alustame sellest, et seinu oli vaja värvida. Okei, värvi saada pole probleem, aga inimesi, kes seda teeks.. EI OLE! Enne sügist. Jah, me võime seda ka ise teha, aga meie kvaliteet on lapsekingades. Tahaks ju, et omas kodus oleks asjad korrektselt tehtud. Need jutud, et ise nokitseda ja sada aastat mingit paska kõpitsedes hindad hiljem oma kodu aina enam… Võimalik. Täna ma seda ei tunne, et see mulle kuidagi mõjuks. Ma tunnen ainult seda, et ma tahaks igal õhtul peatäie nutta, et üks päev on jälle üle elatud. Ja mitte õnnest, vaid kaua veel…

Siis oled seal korteris ja avastad iga nurga tagant mingeid pisivigu, mis ei meeldi ja nende likvideerimiseks on vaja raha, inimesi, teadmisi… Ma just ütlesin Meelisele, et kas sa kujutad ette, kui meil ei oleks seda blogi (ja jälgijaid, kes aitaks!), et me ei oleks rahaliselt nii sõltumatud, et kui me saaks oma laenu ja peaks edasi elama palgapäevast palgapäevani, siis me sisustaks ja värviks ja toimetaks selle korteriga aasta aega vähemalt. Et nii, sellel kuul on raha, et osta diivan, oi, pesumasinat oleks vaja, kogume. Sel kuul võtame siis ette, värvime Hedoni toa seinad ära, nüüd on raha, et see lamp välja vahetada. Oo, mai God, ma ei suudaks nii elada. Et aasta aega oled kastide ja kokkupakitud elu keskel, peaasi, et on oma. Ma päriselt, tahaks oksendada.

Lihtsalt, mulle ei meeldi oodata, mulle ei meeldi mõelda, kas see diivan sobib köögilauaga, kas see lamp sobib seinakapiga jne. Üürikas on elu ikka nii kuradi lihtne. Maksad oma 500 euri ära ja elad. Jumala suva.

Nüüd ongi see, et me kas sööme kartulikoori või lükkame vannitoa remondi edasi. Ei taha seda ega teist. Aga miski ikka taob kuklas, et ära tõmba end rahaliselt nulli. Pea hoogu. Aga hoogu ma pidada ei taha. Ma tahan kohe. Ma tahtsin eile. Ma arvasin naiivselt, et kui meil on kuu aega aega, siis saame me kõik tehtud. Tundub siiski, et ei saa. Meelis ennustas juba eos ette, et anna vähemalt kaks kuud aega. Mitte midagi ei saa kohe kätte, kedagi ei saa appi paluda täna või homme.. Ja siis veel see nädalane joomapidu jaanide nöol, kõik puhkavad.. Oh, gooood, ma räägin, ma tahaks kuu aega ära olla, et asjad iseenesest laheneks.

Aga sellest pole ka abi..

Abi tuleb iseenesest! Meil olid juba sõbrad appi räägitud, et nii hakkame siis neid seinu värvima. Saime Tikkurilast värvid (jah, tasuta!), aga inimest neil polnud. Ühe õhtu siis midagi sõbrad nokitsesid.. ja meile kirjutas blogilugeja, et tema mees on maaler ja sel nädalavahetusel vaba ja hea meelega tulevad meile appi. No jumala õnnistus – see ei saa muu olla. Sel naisel endal oli kaks päeva sünnitustähtajani ja ta oli mehel abis kaasas. Ja nad tegid nende seinadega imet. Kahe päevaga! Meil oleks kulunud sajand!

Ma ei tea, oli see õnn või juhus, aga põranda leidsime me RM Stuudiost ja kuna nemad ostavad ka teenust paigaldusele sisse, siis selle leppisime kohe kokku ja ei pidanud otsima inimest ja aegu klapitama. See aeg lihtsalt elas meil seljas sellega, et enne seda oleks vaja ära olnud teha seinad, vahetada külmikud, nõudekad, vann välja lõhkuda, dušikabiin asemele panna ja.. aga no kui ei jõua, siis ei jõua, ma lõin juba käega, vihastasin, karjusin ja otsustasin, et mul on jumala suva.

Ja siis see vannituba.. Kirjutab mulle siis Instas keegi, kes paigaldab mööblit, et ta võib appi tulla. Kui ta pilte vaatas siis küsis ta, kas ma ei tahaks ühist tasapinda… Fakk jeee, see oligi mu ideaal sinna midagi sellist saada, aga ma teadsin, et ma ei leia inimest kes teeks ja ise ei oska ja ei taha aega raisata ja võtan suva kapid poest ja viskan seina ja asi ants, saab elama hakata.. Ja siis, nagu jumala õnnistus jälle tuli kuskilt tema. No see õnn oli üürike, sest mul pole hetkel selle jaoks lihtsalt raha. Ja aega. Ei temal, et teostada ega minul, et oodata. Üks asi on see, et ta valiks sinna kallimad kapid kui mina, aga nende tarne on pikem ja seega veniks see vannitoa projekt veel pikemaks ja no seda te juba teate, et aega mul ei ole. Seega, mitte kõige suvalisemad kapid, aga naabrimees lubas need seina panna.

Õnneks.. ma südamest loodan, et kui me saame vanas korteris kodinad kokku pakitud ja uude kolitud ja seal sees oleme, siis mind ei häiri need asjad nii väga ja kõik jookseb ikkagi lõpuks kokku ja seda enne sügist. Ja ma tean, in the end, kõik saabki korda ja lõpuks on mul diivan mis meeldib ja köögilaud mis ei logise ja vannituba on selline nagu ma tahan, aga saate ju isegi aru, ma tahtsin seda, et see oleks juba eile valmis olnud ja ma saaks sisse astuda ja elama hakata.

 

19 arvamust postitusest “Vaielge vastu: üürikas on mugavam kui oma kodus

  1. Me ostsime detsembris omale kodu ja ostamegi suuremaid asju ühe kuus. Täiesti elatav on ja aina paremaks läheb, asjad leiavad oma koha ja saan valida ja otsida selliseid, mis meeldivad päriselt ka. Meie maja muuseas oli täiesti tühi, nii et alustasime nullist. Tänu eelmistele elukohtadele, mis polnud meie omad, ei olnud meil ka mingit mööblit. Elusees ei läheks enam üürikorterisse tagasi, see oleks südant lõhestav. See siin on MEIE kodu, need on MEIE asjad, mille me ise valisime ja mille kokku panime, seinad, mida ise värvime ja tapeedime. Ükski üürikorter ei ole sellisel viisil mulle hinge läinud, ükski neist pole olnud mingil määral meie oma.
    Te ka vaadake mööda sellest “ma tahan kohe” ja nautige seda, et teil on viimaks oma kodu, kus saate teha täpselt nii nagu endale meeldib.

    1. Jah oma kodu on üks hea asi tõesti meie võtsime vastu otsuse et hakkame ehitama enda maja pooleteise aastaga saime niipalju et saame juba sees elada.aga see kõik neelab raha ja energiat jubedalt.tellisime riidekapi mida ootame jaanuarist saadik ja ikkka pole käes

  2. Oleneb, kas inimese jaoks on kodu lihtsalt koht, kus jope nagis ripub või oaas, kus mõnus ja turvaline olla. Minu jaoks on kodu minu kindlus. Ei taha, et mu köögis oleks suvaline laud ja toolid vaid need, mis mulle meeldivad ja hea tunde loovad. Kui ei leia poest kohe endale meeldivad valgustit siis sipub laes seni elektipirn juhtme otsas. Diivan on just nii mugav ja sellise kujuga nagu mulle ja ülejäänud perele meeldib ja sobib. Kodu soetamise järel ei ole vaja kõiki asju nüüd ja kohe. Asju saab soetada aegamööda, elades selgub, mis on vajalik või puudu.Kodu sisustamine ja “kodustamine” ei ole sprint vaid pigem mõnus kulgemine. Endal peab hea olema.

    1. Olen sama meelt. Kui maja ehitasime, siis eelarve läks lõhki ja kõike sisustust ei saanud kohe. Praegu on mul selle üle vaid hea meel, sest maitse on muutunud, suhtumine asjadesse muutunud ja kodu on muutunud selliseks, kus ma tean, mis või kas või kuidas on puudu. Ehk siis asjadel on oma lugu ja mingi omamoodi emotsionaalne seos meiega. Kui oleksime tookord saanud kõik korraga teha lõpuni, elaksime nö kataloogi majas. Ilus oleks ilmselt ikka, aga poleks nö meie. Nüüd on aastatega maja meie nägu muutunud, meiega koos kasvanud.

    2. No sinu kodu on täpselt selline, et mulle megalt meeldib seal ja igast need linikud ja vanad asjad jne, aga endale ei tahaks :D aga sinu juurde sobib, see on nii sinulik ja ussipesalik :)

      samas kataloogikodu ma ka endale ei taha, tahan, et oleks ikka cosy ja kodulik, mitte selline steriilne nagu haiglas :D

    3. Nojah, asjad peavadki sobima inimeste ja konkreetse koduga. Mulle ka meeldivad mingid modernsed kodud, ilus vaadata, aga ise ei oskaks seal elada. Samas kui oleks olnud tol hetkel raha, siis oleksin ilmselt kopeerinud kõike, mis tol hetkel oli moodne ja äge ja “teistel ju on”, mitte poleks jõudnud oma vana kola ja linikuteni. Seega ma täiega tänulik, et eelarve lõhki läks ja maja on saanud aastatega sisustatud ussipesalikuks

  3. Loen nagu oleksin seda ise kirjutanud Ostsime augustis kodu ja täiesti valmis (remont ja kogu sisustus) sai korter alles aprilliks. Vahepeal jõudis tulla masendus ja rõvedus, et miks mina pean selle tolmu ja mustuse sees elama (lammutamine, pahteldus, lihv jne). Lõpuks kui valmis saab, siis juba mõtled, et äkki ikka see teine diivan sobiks paremini ja müüks selle hoopis maha? Oma kodu rõõmud, kunagi ei ole täiesti valmis ‍♀️

  4. Enne sügist on eriti hästi saadud. Meie kolisime märtsis tagasi vanalinna. Ainuke asi mille me kiirelt kätte saime olid voodid: 2 nädalat. Mingi Eesti tootja. Täitsa ok on. Diivan tuli kaks kuud. Öökapid, raamaturiiul ja baar tuleb Itaaliast 3 kuud! Samuti ootasime jupp aega pesumasinat ja kuivatit, veinikülmikuid jne. No kuukene kindlasti, kui mitte rohkem. Lambid tulid 2 kuud. No ühesõnaga, kõik võtab aega. Aga see on ajutine ebamugavus. Õnneks.

  5. Kolisime ka just hiljuti suuremasse korterisse. Osa mööblit oli endal olemas, osa oli vaja juurde soetada. Tahtsin ka enne kolimist kiiresti kõike ära tellida ja osta, aga pakkimise ja kolimise juures polnud selleks õnneks aega. Nüüd sees elades vaatan asju hoopis teise pilguga ja tekib parem ettekujutus milline asi kuhugi sobib ja mida täpselt vaja on. Nii et kui ei ole just eluks hädavajalik asi, siis soovitan kõigepealt sisse kolida ja siis asju soetama hakata. Aga need tarneajad on küll ulme. Rulood kuu, diivan kaks kuud jne. Mitte midagi kusagilt kohe ei saa.

    1. Diivani tellisime, sellel oli ainult “juuni jooksul”. Valisin IKEAst selle voodiraami, mis meeldis ja õnneks oli kohe olemas, sama tegin vannitoamööbliga, et valisin selle, mis kohe saadaval oli, kuigi veidi eelarvest üle. Nüüd avastasin, et üks tool on jumala katki, st et peaks ju nagu kõik need välja vahetama..

  6. Oi kui hästi ma sind mõistan! Ma ilmselt jään elulõpuni üürikasse sest oma kodu olen ma nõus ostma alles siis kui mul on raha seal kohe see nii teha et saab elada. Nagu tõesti nii et see on kohe pottide ja pannideni korras. Ma vaatan oma sõbrannasid kelle mehed renoveerivad ise maju just nii kuude kaupa. Alguses elatakse ühes toas ja mõnikord pole alguses vannitubagi korras. Ja nad tunduvad nii õnnelikud et ohh aga see kõik on oma. Ma lihtsalt ei suuda seda mõista. Õnneks olen ma veel alla 30 ja mul on aega üürikas elada ja koguda ja ringi vaadata ja loota et leiame kunagi endale sellise diili mis meie jaoks on sobiv. Aga praegu elan ma iga kell puhtas ja ilusas üürikas kui hakkan kuskil ühes toas keset ehitust kahe lapsega majandama.
    Teile edu ja loodan et asjad hakkavad sujuma ja saate võimalikult kähku oma kodu tõesti nautima hakata.☺️

  7. Arvestades, et tegelikkuses tuleb suur osa asju koostööna (loe tasuta), siis on virisemine põhjendamatu.

    1. Need võivad ju tulla koostööna, aga tulevad ainult need asjad, mida ma tahan ja vajan ja mis meeldivad. Ma esiteks ei saa ega tahagi kõiki maailma asju saada tasuta. Ühtlasi, ma ei võta vastu koostöid kui mul neid asju vaja ei ole. Ja miks ma viriseda ei või, ma ei saa aru? Sest sain tasuta? Kas ma olen virisenud mõne asja üle, mille ma tasuta sain?

  8. Ma tahaksin ka kõike ja eile, aga samas on mul natuke ka hea meel, et ma seda ei saa, sest jupphaaval tehes kujuneb välja see tegelik minu stiil ja kodu. Olen oma praeguses kodus elanud nüüdseks aasta ja kaks kuud. Elutoa ja köögi osa hakkab juba kujunema. Just praegu teeb töömees köögis aknalaudu ja töötasapinda. Magamistoad on veel sellised nagu ostsin. Muidugi ma tahaksin need kohe ja korraga korda saada, aga selles endale tegemises on ka mõnu. Sarnaselt Eveliisi komentaarile teeksin ma korraga tehes ilmselt “kataloogi”, mitte küll seda, mis moes ja kõigil on, aga ideed ja asjad ei jõuaks ise minuni ja raduselt tahaks lõpuks ringi teha, sest ei ole see. Ja ma juba tunnen ennast, kui kõigele ringi peale olen saanud, alustan ikka kuskilt otsast vaikselt uuesti. Ma ei ole see tüüp, kes kasvõi tapeedi kujul vaheldust ei vajaks. Ka üürikas elades ei olnud mul suva, sest tol hetkel oli see minu kodu ja kodu on vist tähtsaim mu jaoks üldse, see on minu maailm ja mul peab olema seal hea, aga üürikasse raha sisse taguda ma ei raatsi.

  9. Ma sain enda maja (UKs) võtmed veebruaris kätte. Sisse kolisin umbes kuu aega hiljem ja sellel hetkeks oli ainult põrandad ära vahetatud ja elektrik käinud ja mõned lisa pistikud paigaldanud. Jah alguses oli madrats maas ja kastid igal pool, sest polnud kappe ega riiuleid. Nüüd 4 kuud hiljem on enamus majast sisustatud ja remondi asjad tehtud. Mööbli poed olid siin kuni maini kinni seega kõik kiireloomulised asjad sai internetist tellitud(Thank you Amazon) ja kui poed jälle avati, siis oleme päris palju mööblit väikestest antiigi butiikidest või FB marketplace’ist leidnud. Mina ja kaasa mõlemad oleme kannatamatult ja tahtsime kõike kiiresti, aga õnneks see ringi vaatamine on meid päris ägedate pärliteni viinud(lisaks palju paremate hindadega) Näiteks leidsime ideaalses korras meie stiilis söögilaua 250 eest, mis etsy-s oleks maksnud 900

  10. Ma küll ei tahaks elada üürikas suvaliste asjade keskel. Minu jaoks on kodu interjöör väga oluline. See mõjutab mind väga. Ja ümbrus peab olema sinu maitsele või vähemalt vastuvõetav. Üürikas elasime mehega veidi alla aasta ja valisin ikka sellise, mis mulle sobib, mitte suvalise mööbli ja seinavärviga.
    Nüüd on teine oma kodu uusarenduses ja ikka võttis aega, et enam vähem jonksu saada, nii 10 kuud hiljem kutsusime esimesed soolaleivalised. Tasapisi oleme sisustanud, uue diivani ja diivanilaua saime paar aastat hiljem. Ei pea kohe korraga saama. Kastide otsas mulle ka elada ei meeldiks, nii et loomulikult läks raha alguses sisseehitatud garderoobkappide jaoks. Aga selle raha saime eelmise korteri müügist (laenujääk pangale, aga jäi ka sissemaksuraha ning uue korteri sättimise jaoks).

  11. Mind ajaks just üürikas need suvalised asjad närvi, seda enam, et neid (tapeet, seinavärv või köögimööbel) ei hakkaks ma üürikas elades ka kunagi vahetama. Enda kodus elades tead, et aega on õigeid asju valida ja leida, osta ning paigaldada, kuhugi poleks kiiret ja just väga tshill.

    Teine variant oleks teil olnud osta just selline elamine, et ei pea remonti tegema hakkama, aga kui selleks raha ei olnud või polnud sobivat varianti saada, siis tulebki väike kompromissike teha.

  12. Ma arvan et kellelegi ei meeldi kastide otsas elamine, aga ka sellega Saab leppida, kui see on ainuke viia oma elutingimusi parandada. Ja mul need just ükspäev õhkas, et talle ikka nii meeldib ise nokitseda ja leiutada remonti these ja kui telliks kõik teenusena sisse, siis poleks ikka üldse see. Niiet kes olen mina, et seda talle keelata

Comments are closed.