Vana hea kaaluteema: sa oled ikka paks!

Jajaa, ma tean, et ma rääkisin, et tahan enda sünnipäevaks olla samas kaalus mis enne rasedust või veelgi väiksemat kaalunumbrit näha, aga tulemus on endiselt ümmargune 70. Jajaa, ma tean, paljud inimesed ei usu, et ma nii vähe kaalun, sest ma olen ju nii suur…

Jõulude eel nägin üht tuttavat, keda polnud kaks aastat näinud, mulle tundus, et ta on räigelt alla võtnud ja näeb megapüss välja. Nädal tagasi kohtusime uuesti ja ta rääkis, et on 12kg alla võtnud ja kui enne jõule nägime, oli ta oma maksimaalses kaalus. Mul oli WTF situatsioon, sest ta nägi juba enne jõule parem välja kui varem. Aga siis selgus, et ta on oma tumeda pea värvinud heledaks ja see ilmselt muutiski ilmet. Ühsõnaga, mis ma öelda tahan, on see, et inimeste kehakujud on nii erinevad, et ma ei oleks never-ever öelnud, et ta siis 97kg kaalus ja et ta praegu 85 on – tundus 70 mulle siis ja praegu. Ja sama on minuga, ma ilmselt olen nii väike punn, et tundun ka 70kilosena vaalana :D Noh, seda on mulle öeldud…

Miks ma seda kaaluteemat aga kirjutama hakkasin, mulle kirjutas üks lugeja, et ma räägiksin lähemalt bariaatrilise kirurgia (maovähendusoperatsiooni) järgsest pahupoolest, millest eriti ei räägita.

Kes mind opile suunas ja seda soovitas?

Sellest olen ma varem mitu korda kirjutanud. Näiteks siin! Lühidalt – ma tahtsin ise minna, sest polnud võimalik enam riideid osta ja ma keeldusin 60€ teksade ostmisest.

Kuidas taastumine oli?

Ilmselt on see üsna individuaalne. Enne oppi soovitatakse kaalust ise võimalikult palju alla võtta, süüa palju valku sisaldavaid tooteid, sest see nö muudab kirurgile nähtavuse paremaks. Vähemalt mulle nii räägiti. Ma võtsin mingi kuu ajaga iseseivalt seitse kilo alla tänu sellele,et viskasin menüüst välja võileivamäärded ja kasutasin nende asemel salatilehte või värsket kurki. Asendasin rasvase ahjuliha kanafileega ja jõin palju keefiri. Mul olid ka spetsiaalsed valgujoogid, aga need lihtsalt olid nii rõvedad, et ma ei suutnud neid juua.

Tavaliselt tehakse see operatsioon paari nö auguga kõhtu ja paar päeva hiljem jalutad haiglast koju. Minu puhul tekkis aga „nähtavuse probleem“ ja arst oli sunnitud tegema lõike, et saaks mu mao kinni õmmelda. Kui ta mulle järgmisel päeval näppude vahel näitas, et noh, tegin sellise lõike.. Ma olin, nojah, kui vaja siis vaja. Tegelikult seda küsitakse enne oppi, et kui on vaja teha lõige, kas teeme või jätame pooleli. Ma olin poolt, kui vaja, siis vaja…

Igaljuhul mu imestus oli suur kui ma kodus ise oma haaval plaastrit vahetama asusin… See arm on reaalselt rinna alt nabani. Alguses on see punane ja „värske“, mul oli nagu kuusepuu roots kõhu peal. Kasutasin siis kreemi – soovitan väga Sodermix kreemi, mis on küll kallis, aga aitab väga hästi armiparanemisele kaasa ja muudab ta nö nähtamatuks. Mina kasutasin ainult ühe tuubi jagu, aga sellest juba piisas.

Lasin endale kohe õmmelda monokini ehk selle triibuga trikoo, et armi varjata. Samas nüüdseks on ta juba lihtsalt valge triip ja väga ei häiri. Loomulikult mingit head pilti mul pole, ainult Tais tehtud jookidega pildid, aga ehk annab kerge ülevaate.

Kas nahk tõmbas tagasi?

Minul tõmbas küll suhteliselt hästi tagasi. Loomulikult on ka neid, kellele tekib see nö sepapõll ja seda on vaja lõigata, sest seda nahka pole lihtsalt kuskile panna. Eks see sõltub ka vanusest ja kõigest, aga minul jäid koledaks vaid reite siseküljed, kus oli selline vedel nahk. Käed ja kõht olid enamvähem, kuigi kõhunaha puhul ma ei saanud väga bikiine kanda. Tähendab, ma kandsin, aga kõik püksid panin jalga tagurpidi, sest eest on nad liiga väiksed ja nahk ei mahu nö ära.

Soovitan siinkohal kreemi Nivea Q10 Skin Firming’ut, mina kreemitasin end sellega iga kord pärast pesu ja see oli kindlasti üks faktor, mis naha tagasitõmbamisele hästi kaasa aitas.

Kuidas on alkoholiga pärast oppi?

Ei soovitata juua mõnga aega, eriti gaasilisi jooke, sest need venitavad magu. Mäletan, et võtsin uusaastaööl (kuu pärast oppi) lonksu šampust ja mul oli tunne, et magu läheb lõhki. Siiani ma väga kihisevaid jooke ei joo. Vahuvein on lihtsalt väga halb „seedida“; karastusjookidel lasen klaasis seista, või segan kõrrega mullid välja, kui räige isu millegi järgi on. Vahel kohe on kokakoola isu.

Ma mäletan, et mul oli alguses alkoholiga see, et jõid klaasi veini ja põmm, täiesti täis. Jõid teise klaasi ja põmm, kaine tagasi. Siis võisin õhtu jooksul veel kolm klaasi juua ja enam pähe ei hakanud.

Siis mingil hetkel see nagu taastus. Et kui jõid klaasi veini, oli ok, kaks klaasi oli ka okei, kolmas klaas – hakkasid täis jääma. Neljas klaas olid mälus ja viies klaas oli juba paha. Kõige hullem ongi seejuures see, et kui sa nö üle jood ehk normaalne inimene läheks ja oksendaks, siis minul see võimalus puudub. Mul pole magu, kuhu vein/toit pidama jääks, et näpud kurku ajada ja oksendada. Ma pean selle halva tunde lihtsalt üle elama, jah, ma võin ju näpud kurku ajada, aga mul tuleb sealt ainult natuke tatti. Kõik.

Piima või nisu toidutalumatust ei tekkinud? Allergiaid? Vitamiinipuudust?

Mingeid talumatusi või allergiaid ma ei täheldanud. Umbes neli kuud hiljem saab keha aru, et vitamiinidest on puudus, juuksed kukuvad maha, nahk kuivab… Mina sõin esimene aasta nii palju kui meeles oli Omep7 tablette ja Apoviti multivitamiine – esimene siis kaitseb magu ja teine peaks andma vajaliku koguse vitamiine. Kuna ma väga hea tabletivõtja pole ehk võtan siis kui meeles on ja purk näppu jääb, üritan juua värskelt pressitud mahla või süüa värskeid puu- ja juurvilju, et vitamiine saada.

Ainuke vitamiinipuudus, mis mul nö välja lõi oli see B12 (vist!), et mul ei tekkinud rinnapiima. Samas olen rääkinud erinevate maovähendusoperatsiooni läbinud naistega, kes on sünnitanud ja see on ikkagi individuaalne, mõnel lahmab piima juba ojadena seitsmendal raseduskuul. Seega, see pole fakt, et opilkäinutel piima pole, aga võib juhtuda. Pikemalt kirjutasin sellest piimaprobleemist siin!

Kuidas harjusid pideva täiskõhu tundega?

Ma mäletan, kuidas ma kartsin, et kui mul on janu, siis kuidas ma juua saan? Haiglas olles jõin vaid lonksu kaupa. Aga ega ma täna ka üle viie lonksu korraga ei joo. Kõht saabki triiki täis.

Täiskõhtunne tekib kiirelt ja üle süüa on väga kerge. Tuleb lihtsalt katsetada. Mäletan, kuu pärast opii mul oli hull keedumuna isu. Hammustasin sellest ühe amspu ja kõht oli plaksti täis. Siis oli küll kurb meel. ja paar kuud pärast oppi tegin ma hapukapsasuppi, no nii isu oli. Siis ma sõin end esimest korda üle ka – vedelikku ja tahket üldse pole hea koos süüa ja nii ma seda supivedelikku larpisin, kuni tundsin, et paha hakkas… Siis pikutasin natuke ja lasin maol maha rahuneda ja sõin paari tunni pärast edasi.

Kuidas kaal tagasi tuli?

Sellest kaalu langusest ja tagasi tulemisest olen ma pikalt bloginud siin! Aga eks rasedus tõi natuke kaalu juurde ja üsna loomulik nähtus ongi, et mingi osa kaalust tuleb tagasi. Mina võtsin ka peaaegu pool oma kaalust alla (99% ülekaalust ma kaotasin), mis on väga suur protsent.

Ja olgem ausad, selleks, et sa vormis püsiks, ole sa siis opil käinud või mitte, tuleb vaeva näha. Ja ma tunnistan, et ma olen selleks liiga laisk – ei viitsi ma suvalisel hetkel jalutama minna või trennis käia regulaarselt (mis tuletab meelde, et me ju lubasime sõbrannaga uuest aastast korralikuks hakata ja uuesti EMS trennis käima hakata iganädalaselt…), mulle meeldib vein ja niksid-näksid… Ega see kaal nii ei lange, kui õhtusöögiks on pudel veini juustude ja grissinidega.

Kuidas sinusse suhtutakse tänu sellele „läksid kergema vastupanu teed“?

On inimesed, kes saavad aru, et sajakilosena sa ei jõuagi käia või mingit trenni teha, ja on inimesed, kes ei saa sellest aru. Arvavad, et kõik on kättevõtmise asi. Palun, viska endale viiekümnekilone jahukott selga ja mine jookse kümme kilomeetrit – tahaks näha, kaugele sa jõuad. Ei jõua väga, mis? Aga meie, paksud, elamegi sellise jahukotiga seljas ja me ei jõuagi minna trenni või jooksma või jalutada kümme kilomeetrit. Jah, operatsioon võib olla kergema vastupanu teed minek, aga kui sul pole enam muud varianti – sa ei saa voodist püsti, poodi minek on piin, siis millest me räägime?

Kas läheksid uuesti?

Iga kell! Mulle on kirjutanud seoses operatsiooniga väga paljud inimesed, nad saadavad mulle pilte endast enne ja pärast ja nad on nii õnnelikud, et nad minuga ühendust võtsid ja selle sammu astusid. Ja minul on hea meel, et ma olen saanud kedagi aidata või kellegi natukenegi õnnelikumaks teinud.

SAMAL TEEMAL: