Veel kaaluteemadel ehk kas ma olin väiksena paks?

AskFM on tore koht, küsimusi aina tuleb ja tuleb ja inimesed on nii uudishimulikud, eriti kui nad seda anonüümselt saavad teha. Aga kuna teema jälle selline, millel tasuks pikemalt peatuda, siis…

Mari-Leen, sul on kindlasti juba kõrini sellest kaalu teemast, aga küsin ikkagi. Oled küll kirjutanud palju operatsioonist ja sellele järgnevast, aga võiksid teha blogipostituse, et milline sa noorena olid. Kas olid juba väiksena paksem, asi geenides, lasid end lihtsalt käest…?

Kogu operatsioonisaaga kirjutasin ma lahti eile siin!

Milline ma olin noorena? Sündides olin 2150 grammi ja 44 sentimeetrit pikk, sealjuures täiesti õigeaegne. Sündisin ema sõnul kiirelt ja valutult. Minu sünnikaardil oli kuni minu 16nda eluaastani kirjas “MINIATUURNE LAPS” – seda ilmselt kuni 16nda eluaastani ainult seepärast, et siis läks kõik vaikselt juba digitaalseks. Mitte, et ma paksuks oleksin läinud… kuigi noh, läksin kah.

Igastahes, sündides olin ma pisike ja vanaisa ütles, et mu nägu on väike nagu viksikarp – ma aastaid ei saanud aru, mida ta sellega mõtles, aga noh, kui ma ühel hetkel mõistsin, mis on kingaviks, siis hakkas koitma.

Umbes pooleteise aastasena olin tavaline trullbeebi. Viiesena lihtsalt pisike. Kümnesena täiesti normkaalus laps.

Puberteet tuli koos kaaluga kui ma sain 12. Kaheksandasse klassi läksin nagu mammi – oli reaalselt inimesi, kes arvasid, et ma olen rase (praegu on päris naljakas mõelda, et ma oleksin 13aastaselt võinud rase olla, ma polnud isegi seksinud veel :D).

No aastakese olin paksem kui teised, suvel võtsin end kätte ja sel ajal kui kõik teised kõndisid tennistes, olin mina rulluiskudes. Põhimõtteliselt tegin ma rullitades kõike, käisin poes, õunaraksus jne. Sügiseks olin jälle ilus peenike. No selline 53kilone piff, sellisena lõpetasin ka üheksanda klassi. Aasta oli 1998!

Eile kommenteeris keegi seda operatsiooniblogi ja siit tuleb jutujätkuks vastus ka tema küsimusele. 

Tahaks teada, et kuidas üldse nii paksuks saab minna? Kaalun 67 kg. Kui jõuludega tuleb kolm kilo juurde ja ma näen endiselt täiesti tavaline välja (mitte oluliselt paksem kui enne jõule kuigi 70kg pole kah mingi peenikese naise kaal enam) siis on ikkagi vastik ja raske olla. Esimese asjana peale söögiorgiaid hakkan kohe natuke rohkem trennis käima ja salateid sööma. See pole õelusest, mul on puhas uudishimu – kas ise ei saa ühel hetkel enam aru? Mida sööma peab, et nii palju juurde võtta ja kui palju? Kas ongi nii, et mida kõhnem naine, seda rohkem ta oma kaalu pärast muretseb?

Vaid paar aastat hiljem, olin ma astunud püsisuhtesse ja lapsi ma 17aastasena tõesti ei soovinud. Esiteks olin ma paari aastaga natukene kosunud, sest ma enam rulluisutada ei viitsinud, aga mitte oluliselt, olin 55-57 kg püsivalt. Seadsin sammud noortekabinetti, kus mulle prooviks karbike roosasid beebipille anti. Võtsin neid täpselt kaks kuud ja selle ajaga lisandus mulle 12 lisakilo. Kahe kuuga, saate aru!

Pärast seda otsustasin (ma ei saa täna üldse aru, miks ma nii kaua ootasin) kondoomide kasuks, kuigi noh, gaasimaskiga roosi nuusutamas käivad vähesed. Aga see selleks. Mul oli 12 lisakilo ehk ma kaalusin nüüd ligi 70 kilo ja pidin sellega elama. Õnneks mu toonane boyfriend sellest numbrit ei teinud, küll aga tema isa, kes kartis, et istun ta poja pooleks (issand, mul ikka ei ole vedanud nende ämmade-äiadega eriti ma praegu mõtlen).

Oma 70 kiloga ma elasin. Mitu aastat. Ja siis ma ei teagi, mis täpselt juhtus. Lihtsalt hakkasin kosuma. Kolisin Saksamaale (2004), elukohamuutus, igapäevane ise kokkamine, palju väljas söömist, türklaste suussulavat kebabi igas erinevas variandis.

2008 aastal kui ma Õhtulehte tööle läksin olin saavutanud mõnusa 90-95 piiri. Kaal oli vaikselt aastatega kasvanud, ma sain ju poest riideid ostes aru küll, et ma pidevalt numbri võrra suuremaid pean valima, aga see ei olnud veel probleem, sest riided mahtusid selga.

2011 aastal, enne oppi oli juba märksa raskem midagi leida. Ainsad teksapüksid mis olid nii suured Eesti kaubanduses, et need jalga läksid ja enamvähem ka välja nägid olid Lindexis ja maksid 60€ – ebanormaalne summa teksade eest! Aga polnud parata. Mõnikord ostsin kohe kaks paari korraga, sest iga kord polnud ka saada. Ja nii ma käisin, ühtede teksadega päevast päeva, muutes seal peal mingeid suvalisi 5€seid T-särke, mida kuskilt kiirmoekettidest sai, sest ma ei näinud pointi raisata raha ja osta kalleid riideid. No tegelikult seda pointi ei näe ma väga siiani.

Noh, ja 2011 aasta lõpus tuli kauaoodatud operatsioon, millele järgnes metsik kaalulangus, kokku kuni 55 kilogrammi. Ehk loe siit edasi…