Võrno on mõttetu kehkenpüks aka millal peaks suhtest lahkuma?

Mulle tegelikult andis ajendi seda postitust kirjutama blogilugeja, kes küsis minult, kes on Pärdikute Päevaraamatu autor, ja küsis siis, kas ma pole mõelnud ka Võrno teemal sõna võtta. Ausalt öeldes ei olnud ja seoses viimaste päevade blogiauhindade kammiga ja autokooli mineku ja muude oma projektidega, olen olnud nii hõivatud, et pole olnud aega normaalselt blogidagi. Aga kui küsitud, siis tehtud.

Ausaltöeldes olen minagi alati olnud selline „wau, Võrno“ inimene. Ma pole kunagi temasse väga süvenenud ja mulle meeldis tema ründav olek “Kahvlis” ja mujal telesaadetes, nagu ma nautisin Mihkel Rauda aastaid, kuidagi jube lamedaks on see „Kolmeraudne“ läinud viimasel ajal. Ma tean, et selles pole süüdi Mihkel ja ilmselt hoiab ta iga kord enne saadet peast kinni ja mõtleb, „tra kuhu ma end mässinud olen“, miks ma mingite sellistega pean intekaid tegema, aga noh, reitingut on vaja, toimetajad on tagajalgadel, et parimaid palu saatesse ampsata. Aga see selleks.

Lugesin ka mina seda laupäevast, muuseas, kõige müüdumat LP numbrit, kus Ingrid Tähismaa, ups, Veidenberg usutles Võrno endist naist Häli. Praegu alles uuesti seda lugu arvutist avades, nägin ma ka särava naeratusega Häli ennast, kes mulle muidu kuidagi ei kangastunud mõnelt punaselt vaibalt, mida ka loos mainiti. Mulle jäi mulje, justkui oleks tegu mingi halli hiirega, natukene sellise kahvatu ja natuke kortsu vajunud naisega, kes kannab vanu kaltse, elab ahiküttega korteris ja jagab pojaga voodit. Vaene naine. Ja Võrno ei anna vaesekesele isegi 40 tonni tagasi. Korraks oli megakahju. Oleksin tahtnud algatada aktsiooni, korjame Hälile raha, et Võrno vastu kohtusse minna.

Samal ajal lugesin ühe oma väga hea tuttava Facebooki seinalt, kuidas ta Võrno pihuks ja põrmuks tegi, kuidas Võrno ongi „austage mind kõik, ma olen nii tark“, tegelikult ongi vastik tont, kes on tühi ja mõttetu kehkenpüks.

Täna, kui see teema on juba nö lahtunud ja vaadates säravat Häli, siis ma saan aru, et raske on tulla ära 20aastasest abielust kui mees on munn, aga miks sa üldse sellisega nii kaua koos oled?

Nüüd 20 aastat hiljem tundub see hala, esmalt nii kaasatundmapanev, teisalt idiootlik. Ma ei kujuta ette, et Meelis koliks suvalt välja, siis tagasi, rändaks ringi, kohtleks mind nagu elavat masinat – pese pesu, tee süüa, kasvata lapsi, maksa arveid, ära minult midagi küsi, mina olen tähtis ja kuulus, toeta mind kõiges, aga ise vaata ise kuidas hakkama saad..

Ma ei kujuta ette, et ma saaks sellise inimesega lapse, teisegi ja kannataks sellist elu viis aastat, kümme, ei, veel ühe kümnendi. Äkki ta muutub vä? No ega ikka ei muutu küll. Mine kohe, kui tunned, et sind ei väärtustata, sind ei austata ja sa ei saa vastu seda, mida ise suhtesse annad. Olgu kui raske tahes, sa saad hakkama.

Nagu näha, siis Häli saab ka praegu hakkama. Õmbleb ja sööb ainult leiba, elab ahiküttega korteis, jagab pojaga üht voodit, sest rohkemaks pole raha.. Ta oleks võinud seda ka kümme aastat tagasi teha. Sellessuhtes, et tal oleks siis olnud raske, aga ega tal nüüd kergem polnud välja kolida.

Ma ei viitsigi küsida, mida teie Võrnost arvate, või kuidas ta teile inimesena tundub, kas selline nagu ta endast on kuvandi loonud või sellisena, nagu Häli teda kirjeldas.. Ma küsin hoopis, millal on õige aeg suhtest minema jalutada? Mis on see asi, mis paneks teid asju pakkima ja kasvõi ahiküttega korterisse, lapsega samale diivanile kolima?