Kui me Tenerifel olime, siis leidsime me end jälle teisest lapsest rääkimas. Ega see polnud esimene kord, oleme sellest umbes viis aastat rääkinud. Igal juhul võtsime vastu otsuse, et jumala eest, kui ta tahab tulla, las ta siis tuleb. Phuketi reisi ajal rääkisime sellest uuesti ja ma võtsingi plaastri ära.
Jah, meile võib õnne soovida! Täna täitus täpselt 12 nädalat ja ma imestan ise ka, kuidas ma olen suutnud vait olla ja seda teemat nii kaua skippida. Olenemata sellest, et ma kohe pärast seksi ei torma storytama, et ma vist rase, pean ma siinkohal seda eriolukorda tänama, sest tänu sellele kohtusin ma inimestega (sh sõpradega) kordades vähem ja oli kergem oma suu kinni hoida, sest vastasel juhul teaks suurem osa sõpradestki juba praegu mu rasedusest. Nüüd loevad ka nemad seda siit :)
Kes mäletab meie eriolukorra ajal tehtud laive, see teab, et meie põhiline “probleem” oli see, et me ei saanud seksiaegu klappima. Endalgi on naljakas mõelda, sest tegelikult olime saanud need ajad üsna tihti klappima ja… Kui päevad aprilli teises pooles ei hakanud, ma isegi ei imestanud, ei mõelnud, et appi, äkki. Ma teadsin, et nii on.
Kui ma testi tegin, siis.. esiteks nii selgeid triipe poleks ma oodanud, aga ma teadsin, et need tulevad. Kohe oli see tunne…
Igal sajal juhul panin ma terve selle aja, mis ma “salaja” rase olin asju kirja..
Ma olen suures plaanis kaks päeva rase olnud ja mul on tunne, nagu ma kujutaks seda endale ette, kuigi jah, need sümptomid võivadki kõik olla – tundlikud rinnad (juba enne testi tegemist olid nibud nii hellad, et mul oli rinnahoidjat ebamugav selga panna); metsik väsimus (keha harjub millegi uuega, kulutab energiat ja seepärast oled unine).
Nagu, mina, kes ma ärkasin veel paar nädalat tagasi üles 6:30, tegin tööd, kokkasin, õppisin Hedoniga, tegin tund-poolteist laivi, olin veel üleval ja läksin magama ühe paiku öösel, et jälle 6:30 ärgata.. Ma ärkasin täna 6:45 ja kell pole veel 19, aga ma olen teinud kaks lõunaund!!! Ja mitte mingit pikutust, vaid korralikku paaritunnist und ja ma läheks hea meelega ööunne. Ma olen nii väsinud! Ma jäin enne magama vahetult pärast jäätise söömist, suhkur ometi peaks erksamaks tegema.
Kui söögiisudest rääkida, siis tahaks hullult värsket. Ma üldse ei mäleta Hedonit oodates, et mul oleks mingid hullud tundemärgid olnud. Ma lihtsalt olin rase ja kõik. Mul polnud mingit häda, välja arvatud pärast seda kui ma olin kõigile öelnud, et ma rase olin ja mul verejooks tekkis ja selgus, et mul on platsenta eesseinas ja ma pean rahulikult võtma. Kirjutasin sellest siin!
Esiteks ei ole mõtet sinna ronida oma 4-5nädalase rasedusega, üldiselt soovitatakse end arvele võtta 7-10 nädalal. Arvestades, et me oleme hetkel eriolukorras, ei taha ma oma nina nt Pelgulinna sünnitusmajja üldse pista. Seda ka sel põhjusel, et kui ma mõnd blogilugejat günekoloogi ukse taga näeks, oleks üks asi, aga ämmaka ukse taga oleks üsna selge. Ei taha kuskilt foorumist kellegi ettekujutusi lugeda, miks ma seal olin – raudselt saab kaksikud, raudselt nurisünnitus, raudselt.. (mõtle ise sobiv väljend). Ma hea meelega läheks dr Šoisi juurde, aga ta on hetkel samamoodi kinni nagu paljud teised erakliinikud. St ta on avatud, aga teeb koroonateste ja uusi rasedaid vastu ei võta.
Saatsin dr Šoisi kliinikusse kirja, et kohe kui nad end taasavavad, sooviksin aega kirja panna, hetkel 5+2.. Nad helistasid kohe tagasi ja ütlesid, et kuna meetmed hakkavad leebuma, järjekorrad on niigi kaks nädalat, siis ta pakub mulle aega 11. mai. Niiet.. Kaks nädalat ootamist ja siis saame juba veidi targemaks.
Kuna mulle tuli töölt uus teatis palga kohta, mis mulle mokkamööda polnud, siis tõstsin oma Šoisi aja nädal varasemaks, et olla ikka sada protsenti kindel, et ma ei hakka tööandjale niisama ütlema, et ou, ma olen rase.. Pärast kujutan endale ette mingit fantoomrasedust või lihtsalt on keha hormoonidest segi vms.
See oli niiiii äge. Ma nägin seda täppi kohe ekraanil ja nägin juba seal all, et ta vastab 7+2 suurusele ja on 1,1 cm pikk. Šois lasi mulle loomulikult ka tema südamelööke (141x minutis!), õnnitles mind – palju õnne, ei ole kaksikud, üks terve loode on. Ma ei tea, kas ta päriselt vaatab oma vanade klientide andmeid, et ta nii personaalne on, aga eelmisel korral (2014 aastal!) seal käies ma ütlesin talle, et võivad vabalt kaksikud olla, sest meie suguvõsas seda ette tulnud.. Või tegi ta lihtsalt oma muhedat nalja. Ütles, et mehelt võin kõik kallirallid sisse nõuda ja lahkudes hüüdis järele, et ma teeksin oma päeva täna ikka magusaks. No vinge. Kinnitatud. Ma tean, sellises staadiumis rasedused võivad katkeda juba paari päeva pärast ja ma ei tohiks enne õhtut hõisata, aga..
See beebi on väga oodatud, kindlameelse otsusega vastu võetud, et tulgu millal ta tulla tahab ja selge on see, et ta ootas seda luba juba ammu, kui ta kohe naksti valmimas on.
Ma pean tunnistama, et mul polnud esimese rasedusega mitte mingisugust tunnet, et oo, ma olen nii rase. Praeguse beebiga ma räägin juba praegu, ennast pole teda veel suurt ollagi, aga ta on niiii oodatud ja nii mõnus on temaga vestelda enne magama minekut.
Hedon ei tea veel midagi, kui ta just kuuldud juttudest pilti kokku ei pane. Hetke seisuga teavad mu rasedusest vaid mu parim sõbranna, sest naiste värk – kellegagi on ju vaja jagada igat mõtet, isu ja tunnet.. Ja nüüd siis ka tööandja – otsene juht ja tegevjuht.
PS! Šoisi juures käisin ma nö rasedusetuvastamisel (85€), tahtsin panna aega ka Pelgulinna ämmakale, aga nad teatasid, et võtavad arvele alles 10ndast nädalast, niiet sain selle aja 28. maiks. No hästi, eks tuleb oodata mõned nädalad.
No igal juhul 12nädalal tehakse OSCAR-test ja 20ndal nädalal looteanatoomia uuring. Kuna minu teada seal vahel mingit konkreetset UH’d ette nähtud ei ole ja ka Hedoniga käisin ma 16ndal nädalal Šoisi juures, kavatsen seda ka nüüd teha. Maksab see 195€ ja tean omast kogemusest, et iga senti väärt. Šois oskab näha murekohti ka varem ja siis on hea selline vahepealne ülevaade saada. Ilmselt lähme koos Hedoniga ka 3D uuringusse (95€ + 15€ pildid; 10€ maksab kui need nutiseadmesse saata) sest ikkagi on äge kui saab need pildid, mälestustekarbis hiljem hea vaadata.
Aga mis me kiirustame ajas ette. Aega veel on. Päris palju. Tähtaeg on.. paramparaaa.. jõululaupäeval :)
Ma ütlesin eelmise raseduse ajal, et phh, ega rasedus pole haigus. Mitte, et ma seda nüüd väidaksin, aga.. Omaigad, ma olen lihtsalt nii väsinud, ma ainult sööks võileiba (tahan räigelt lihtsalt tomati ja tiliga võileiba) ja lebaks. Või magaks.
Nagu te isegi aru saate, siis Dr Simeonsi dieeti ma sel korral teha ei saanud, kuigi laivis suure suuga leelotasin..
Ma ärkan 6:30, käin pissil, teen kohvi ja avan arvuti ja asun tööle. Kell üheksa tahaks ma juba uuesti magama minna. Venitan tavaliselt üheteistkümneni. Heal juhul üheni. Mõni kord õnnestub üldse nii, et ei magagi. Aga väsimus murraks mind igal sekundil. Üks päev Hedon läks poistega õue ja Meelis käis linnas, ütles Hedonile, et meie läheme, et ma saaks rahus toas tunnikese magada.
Ma tunnen end nii halvasti, et pesukorv kuhjub ja nõud lihtsalt seisavad masinas, aga ma ei viitsi midagi teha. Lugesin, et see on okei. See on nagu mägimatk ilma ettevalmistuseta. Mu keha kasvatab praegu kedagi teist, lisaks platsentat ja see on loogiline, et mu energiavaru on null. See pidi teisel trimestril üle minema. Hedonit kandes – ma ei mäleta, et ma oleksin ainult maganud või nii kohutavalt laisk olnud, mul oli totaalselt power sees.
Etteruttavalt – kaks päeva hiljem see metsik väsimus kadus ja täna (26.05) on kolmas päev mil ma ei ole lõunaund teinud! Wuhhuuu!
Kui ma eelmisel korral ütlesin juba seitsmendal nädalal kõikidele sõbrannadele, siis täna on neid teadjaid ikka konkreetselt käputäis. Päris hea, et see eriolukord on ja veel natukene saab ise seda venitada.. Siis ei kohtu inimestega, sa ei räägi end sisse. Varjamine on mu jaoks ilmselt kõige keerulisem asi.
Ma imestan, et ma olen suutnud nii kaua vait olla, kuigi oleme paar korda külas käinud ka Hedoni parima sõbra juures. Aga tundub kuidagi jube vara veel kilgata sel teemal.
Kuna liiga vara kõikidele teatada ei tahtnud, siis otsustasime, et teeme seda mu ema sünnipäeval (kahjuks me seda tähistada ei saa, sest teda enam meie seas ei ole, aga kuidagi armas ja märgiline), ehk siis kui rasedus on 12 nädalat.
Käisin siis lõpuks arstil ka ära, sain end arvele võetud (nägin meie beebi südametööd ja et ta on peaaegu 3cm pikk) ja hea uudis on see, et.. tulevased visidiid on telefoni teel (koroona you know!). Jumal tänatud, ei pea kuskil edasi-tagasi käima.
Ja siis läksime pildistama. Hedon ei teadnud ikka veel midagi, sest nii palju kui me oleme seda teemat jutuks võtnud, ütleb ta – ei mingit beebit, ta ilastab mu asjad täis. Talle ei meeldi beebid. Pole väga kunagi meeldinud. Nad ilastavad, näpivad ta asju.. Samas meenutasime heldimusega üks päev, et lapsehoidjad rääkisid samas kuidas Hedon oli väga abivalmis nende lapsele lutti suhu toppima ja veepudelit vedama ja mähkmeid ette tassima jne.
Kõige naljakam oli seal pildistamisel see kui Hedon mingi hetk mind kallistas, nii et ta oma pea mulle kõhu sisse surus. Siis mul oli küll, ups, sa saad aru.. Aga ei saanud ta väidetavalt midagi aru. Kuigi ma julgen arvata, et eks ta ikka kuuleb mis me räägime, lihtsalt ootabki ehk, millal talle ka öeldakse.
Mõni päev tagasi seda faili täiendades kilkasin ma, kuidas ma pole mitu päeva lõunaund teinud. Täna ärkasin kell 6:30 ja 9:30 olin ma juba uuesti lõunaunes. Ärkasin mingi veits enne 11, tegin veits tööd, kell on 12:38 ja ma läheks hea meelega uuesti magama.
Ma ei ole kontoris käinud kolm kuud. Reaalselt. Veebruari lõpus tulime me Tenerifelt ja mind pandi nädalaks karantiini, sealt edasi lendasime me juba Phuketile ja tagasitulles olime karantiinis ja siis suunati terve kontor kodudesse tööle. Homme on see päev, mil ma pean jälle kontorisse minema ja.. mitte, et see mind hirmutaks või midagi – mu laud on ilmselt sama koha peal, arvuti tolmusem kui varem ja inimesed ikka samad kes enne, aga.. Ma siin hõiskasin vahepeal, et uni on läinud. Ma olen kõik need päevad (v.a. kaks päeva) teinud lõunaund, ausalt, mingi aprilli keskpaigast. Ma mõtlen õudusega, kuidas ma need päevad kontoris vastu pean. Lisaks panin ma endale veel üheks õhtuks sõidutunni. Õnneks oli mul oidu, kahel teisel päeval need hommikuks panna.
Ma tean, et mul on õigus paluda nö kergemale tööle üleviimist, mis minu puhul tähendaks kodukontorit ja nö vaba graafikuga töötamist, peaasi, et kõik oleks tehtud – ala teengi 6:30-12 ja siis teen oma lõuna ja õhtupoole teise osa tööst.. Aga mulle tundub see teiste suhtes mitte aus, samas.. see on mu õigus, eks. Ei pea vist teistele mõtlema nii palju raseduse ajal kui pigem enda heaolule ja mugavusele. Aga ma olen kord selline, alati arvestan enne kõikide teistega, siis tulen mina.. Noh, mõtlengi, et kõigil oleks võimalikult mugav.
Huuh, polnudki nii surmav kui ma eeldasin. Suutsin terve päeva olla lõunauneta, olenemata sellest, et õhtul ei tulnud uni ja ma ärkasin 5:35 ja enam magama ei jäänudki. Ei teagi, oli see ärevusest või millest. Veider oli üle kolme kuu taas kontoris oma laua taga istuda. Ma olin viimati tööl st kontoris 20. veebruaril ehk kauem veel kui kolm kuud tagasi.
Mul endal vist on mingid parakad peal, et kõik saavad aru, et ma olen rase. Paks enivei, aga mulle endale tundub mu kõht mega suur. Tegelikult lähenen ma vanale heale 70le kilole ja kui ma ei poseeri ja kõhtu õhku täis ei tõmba, olen vana hea Leenu, aga mul on pidevalt tunne nagu ma jääks vahele. Ma lihtsalt pole tahtnud veel karjuda, et ou, ma rase.. See aeg tuleb. Juba kümne päeva pärast.
Juba loetud päevade pärast saate te seda postitust lugeda ja teada meie saladuslikust kolmest kuust, mistõttu on blogis olnud veidi rahulikum (olen ju siia faili kõike kirja pannud), igal pool vähem pilte (et kellelegi kahtluseussikestki ei tekiks mu kõhtu vaadates), vähem vloge ja videoid.. no ikka selleks, et end sisse ei räägiks ja vahele ei jääks.
Kui te arvate, et ma ei muretsenud selle laivides joomise (ja suitsetamise) pärast, siis te eksite. Aga õnneks, ei joonud mina isiklikult igas laivis ja teiseks, polnud see õnneks ka puhas viin mida ma kõrist alla oleksin lasknud. Ma jõin väga tihti alkoholivabasid jooke, ilma et ma oleksin seda teile seal öelnud :) Suitsetamise koha pealt, peaks jälgijad juba teadma, et ka Hedoni puhul ei käinud mul seda maagilist klikki (sõltlaste värk) ja sain suitsetamisega pidama viiendal kuul. Sel korral hakkasin sellega tegelema varem ja loodetavasti olen peagi ka sellest pahest vaba.
Alles hiljaaegu kirjutas keegi blogisse kommentaari, et ma olin viimases laivis täis.. Ma tean 101% et ma ei olnud, aga vaielda ei ole mõtet, sest noh, kui keegi on endale pähe võtnud, et ma olin täis ja ülemeelik olla saab ainult täis peaga või südamest naerda kainena pole võimalik, siis las talle jääb oma arvamus. Ma olen liiga vana selleks, et vaielda, kas me pissime liivakastinurka, et märga liiva saada või ei.
Aga see selleks. Ütlen kohe ära, et kõik selleteemalised kommentaarid (aga sa jõid, ma ei usu, et sa alksi ei joonud jne) jäävad vastuseta.
Mind isutavad kõik asjad. Seniks kuniks nad valmis on. Ükspäev tegin ribisid. Panin viieks tunniks ahju 150 kraadiga, et tuleks ikka megarebitavad ja liha kondilt maha kukuks. Vahepeal määrisin soja-mustsõstramee kastmega, et ikka eluhead saaksid. Kui need valmis olid, siis võtsin ühe ampsu ja olin.. beeee… andke võileiba.
Ma lähen poodi ja tahaks kõiki maailma asju – pirukaid, värsket salatit, ei, ikka koorega salatit või võtaks sushit. Oo, pardifilee.. Oo, võtaks kala. Mm, kitsejuust. Ja isegi kui ma need asjad kõik korvi laon, siis söövad neid Meelis ja Hedon.
Mingi päev tegin tootepilte, kus ma pidin tegema viis erinevat suppi. Kõik need viis tundusid nii isuäratavad. Sõin kolm lusikatäit seenepüreesuppi ja kõik. Ma konkreetselt viskasin need supid minema, sest mina neid ei tahtnud ja Meelis ka ei jõua viite erinevat suppi larpida. Õnneks proovisin kogused hoida minimaalsetena.
Käisime mingi päev Eveliisi juures, tal oli mingi eriti hõrk kaheksajalg. Ta tegi ülihea salati kartulitest, jääsalatist ja kaheksajalast, peale küüslaugu-petersellikastme.. Ja mida tegin mina. Nokkisin salati seest kartuleid. Ettenägelikult – võileivahulluses, tegin eelroaks seenesalati ja pikapoisi-värske soolakurgiga võileibu. Grill-liha mind üldse too päev ei isutanud.
Ükspäev pakkus tuttav, et kas ma maasikaid tahan hea hinnaga, ma mingi jaaaa.. kujutlesin juba kuidas ma neid värskeid maasikaid näost sisse ajan.. Konkreetselt kaks maasikat võtsin ma sellest viiest kilost. No ei. Andke võileiba. Ma ei tea, mis leivavajadus see mul on. Singi ja atleetjuustuga. Kurgi-tilli kodujuust läheb ka kaubaks. Kõik muu on.. niiii isuäratav, kuni esimese ampsuni.
Noh, õnneks ei ole mu menüüks ainult Karumsi šokolaadikohukesed, kummikommid, Tupla ja Fanta nagu Hedonit oodates.
Täiega lahe on mõelda, et Hedonist saab suur vend. Teistpidi nii veider, sest ma ei ole kunagi mõelnud endast kui kahe lapse emast, aga samas tundus mulle see alati „miks mitte“ variandina ja kuigi vanusevahe ei saa neil olema just mängukaaslaste oma, siis usun, et vanemat venda on ikkagi äge omada.
Eile õhtul teatasime ka Hedonile ja kui te ootate mingit “ameerikalikku” reaktsiooni, nuttu ja kisa, et miks ometi, siis seda sealt ei tulnud.. Äkki näete ise selle nädala vlogist kui see kunagi valmis saab :)
Muuseas, kõik riided, mis meil (mul ja Meelisel särgid-kampsunid) siin piltidel seljas on pärinevad uuest e-poest ABOUT YOU – meie Insta storyst leiate kõik pildid ja lingid ja 33%lise sooduskoodi, mis kehtib ainult kaks päeva!
Mida ootavad tööandjad enim, kas seda, et oled aus või seda, et vastad neile nii…
Ma praegu mõtlen, et kas mul üldse kunagi on varem nende sooduskoodi olnud, küll aga…
Seoses elukorralduse muudatusega, soovime maha müüa pere-ettevõtte hulludmatid.ee – koduleht, sotsiaalmeediakontod, kogu pildi- ja videovaramu,…
Dünaamiline turundusjuht, kellel on 15-aastane kogemus mõjutaja ja kaubamärgi- ning turundusjuhina Euroopas. Edukalt käivitasin ja…
Meie teekond muutub, kuid meie armastus ja toimetused jäävad. Oleme elevil, et saame jagada teiega…
Mul jäi just mõni aeg tagasi ette Marju Karini mingi story, kus ta ütles, et…