Kolmapäeval (10+5) tundsin alakõhus pisematsorti valu, selline pakitsus nagu. Guugeldades sain teada, et see on normaalne, koos lootega kasvab emakas, mis natuke valu teebki.
Neljapäeval tulin töölt ja jälle pakitses, tööl oli ka pingeline ja mõtlesin veidi magada.
Õhtul, mingi 23 ajal, enne kui Meelis töölt tuli, hakkasin talle süüa tegema ja tundsin nagu tilk oleks püksi tulnud. Mõtlesin veel, et jumal, juba hakkab pihta või? See peaks raseduse lõpupoole olema, et beebs sedasi põiele surub…
Tegin võileibu edasi ja ootasin Meelist. Pool tundi hiljem kui ta tuli ja ma wc’u läksin, olin lihtsalt wtf, ma veritsen! Meelis küsis veel, et kui hullusti. Ma, et no nagu päevad oleks…
Hakkasin kohe jälle guugeldama ja kõik mis ma nägin olid mingid katkemislood. Panin lihtsalt arvuti kinni ja ütlesin Meelisele, et söögu kõht täis ja lähme EMO’sse.
Kuna ma ei teadnud, kas võin keset ööd Pelgulinna sisse sadada, helistasin kiirelt 112te. Sealt öeldi, et võin sinna minna küll.
Kohale jõudes oli terve maja pime, ma ei saanud üldse aru, kust sisse peaks minema – nüüd tean – keskmine uks ja seal on uksekell. No jõudsin siis sinna ja hakkas üks ootamine…
Esmalt ootasin, et ämmaemanda jutule saada, kes küsis, et “näidake palju seda verd tuli!” Ma juhuslikult ei käi veriste riietega ringi, kui mul on võimalus riideid vahetada. Seletasin siis, et paar supilusikatäit. Küsis, kas olin vahekorras. Ei!
Edasi pidin ootama arsti, kes siis kunagi tuli. Õnneks oli ta noor ja sõbralik. Olin jumala paanikas, et nüüd on kõik läbi…
Esmalt tegi ta vaginaalse UH. A, enne vaatas peegliga ka, et on tume kuivand veri, mis pole midagi hullu. Siis toppis selle kaamera mulle sisse ja teatab: oi, oi, loode on nii suur, ei mahugi hästi! Mõtlesin, mida värki… Mismõttes suur. Aga tegelikult oli asi selles, et ta oli kenasti kasvanud, vastas täpselt 11ndale nädalale.
Siis vaatas ta veel kõhu pealt ka ja see oli nii äge kui ma beebsi nägin, siples seal nagu hull ja ei tahtnud üldse end pildistada lasta :)
Kuna seal nö EMOs on mingi algeline aparaat, millega lihtsalt kontrollida, mitte kvaliteetseid pilte välja lasta, siis sain üsna kehva kvaliteediga pildi… Aga parem kui mitte midagi! Ja ilmselt olen ma ainuke, kes sellelt pildilt midagi välja loeb
Beebs on hetkel siis 11nädalane, 4,14 cm pikk ja igati tubli ja aktiivne.
Mis siis ikkagi valu ja veritsust põhjustas?
Platsenta asub mul emaka äärest vaid viie millimeetri kaugusel ja see teebki valu, sest emakas kasvab ja platsenta pressib ka peale.. Kui tulevikus kimbutab väike veritsus, ei pea ma tagasi minema, kui läheb hullemaks, siis tagasi!
Eile olid valud suuremad kui varem ja sõbrad ütlesid, et ma kõnnin nagu rase – aga mul oli iga sammuga tunne nagu mu emakas kukuks välja!
Aga praeguse seisuga on kõik korras ja vaid üks tööpäev veel ja ma saan puhata! Siis võtan aega, et rahulikult lesida ja lasta emakal kasvada :)