100 päeva veel

Mis tähendab, et tegelikult olen ma 180 päeva juba rase olnud. Ligi 2/3 on möödas. Sel nädalal hakkab jooksma juba 26s rasedusnädal ja sünnituseni jääb umbes kolm kuud.

Ma olen lugenud Malluka raamatut, erinevaid sünnituslugusid, vaadanud mõnda videot ja ma ei tea miks, aga ma ei karda sünnitust. Ma ei oska seletada, mul on mingid hirmud ja ootused, aga ma ei karda seda valu (ma ilmselt lihtsalt ei kujuta seda ette). Ma kardan, et ämmakas on nõme ja hakkab sõimama. Või, et mul on kõht tühi. Või, et Meelis on tööl ja ma pean üksi passima seal.

Aga ma ei karda, et ma ei saa hakkama. Tuhanded naised on saanud, miks mina ei peaks saama?

Leidsin ennist ühe Pere ja Kodu loo, tsiteerides seda: “Ma läksin oma esimest last sünnitama ootusega, et kõik on kena ja viisakas, põletad küünlaid, kuulad mahedat muusikat, tegeled hingamisega, kõik julgustavad ja naeratavad. Tegelikkus nägi välja nii, et panin hõlsti tagurpidi selga ja sain sõimata. Siis läks mees sünnituselt ära tööle ja jättis mu neljaks tunniks üksi. Päev otsa olin näljas. Kui lõpuks actioniks läks, saabus ruumi seitse praktikanti ja mul oli tunne, nagu oleksin freak-show staar, sest kümme inimest jõllitab mulle jalge vahele.”

See ongi minu õudusunenägu sünnitusest! Ma loodan, et ma pole näljas ja üksi. Kõik muu elan ma üle :)

Sada päeva veel – ma pean otsustama, kas vaktsineerida või mitte, kas valida epiduraal või mitte, kuhu sünnitada – kirjutan sellest kõigest peagi.

Ja kui ma praegu selles fotoväljakutses ei osaleks, siis leidsin netist uue, sajapäevase fotoväljakutse, mis peaks inimese õnnelikumaks muutma :) Võiks seda proovida, aga enne sünnitust läheb vist veits kiireks, ei hakka end nende fotoväljakutsetega lolliks ajama. Ja pärast sünnitust oleks iga päev mu pildil ilmselt laps :)