5. veebruar 2018
15 kiiksu – millised teie omad on?
Jane blogis veidrustest ja ma just tegin lapsehoidjale Hedoni „emavahetuse päevikut“, no umbes sellist nagu seal Naistevahetuses, et kus ja mis kell ja avastasin, et ma olen ka veits friik. Panen siis enda veidrused kirja.
- Hedoni riided peavad olema toon toonis. No et hallid sukkpüksid, siis hallid püksid ja hall särk või vähemalt, et pükstes-särgis oleks halli. Kui Meelis teda riietab, siis mul on tihti tunne, nagu Hedonil poleks riideid või ta läheb karnevalile.
- Vanasti jälgisime Meelisega ka, et me toon-toonis oleks, enam eriti mitte. Ja kui juhtub, et lähme eraldi aegadel välja, me ei süvene, mida keegi selga paneb, siis kohtudes avastame, et oleme suht sarnaselt. Näiteks nii juhtus kui Kristallikotta läksime.
- Ma vihkan nurki. Mu meelest on alati nurga taga keegi. Seepärast ma armastan ühetoalises elamist (enne seda elasime ka ühetoalises), sest siis on võimalikult vähe nurki kuhu keegi peituda saaks. Ma tean, et mu kodus pole kedagi peale minu, aga still.. äkki keegi on nurga taga.
- Kui ma olen üksinda kodus, peab mul uks alati lukus olema ja üldiselt magan üksinda mingi valgusega. Mul alati parakad peal, et keegi kuskil nurga taga. Vt eelmist punkti.
- Ma ei ravi köha-nohu-palavikku. Nohu paraneb ise nädalaga, rohtudega seitsme päevaga. Seega – pointless. Minu jaoks maailma kõige ajuvabam asi on see ninasprei. Aitab ainult korraks ja tegelikult ei aita üldse. Köha – mis ma temast ravin? Köhin ära ja korras. Palavik – sama, keha peab ise sellega tegelema. Hedonile panen öösiti küünla, et ta magada saaks. Ise võtan magamiseks paracetamoli haruharva.
- Ma panen alati enne soola ja siis pipart. Never-ever ei lähe pipar enne. Olgu selleks võileib, salat või kaste vms.
- Kui ma nõusid pesen, siis alati suuruse järjekorras, st kruusid, klaasid enne, siis taldrikud, potid-pannid ja kõige viimaks noad-kahvlid.
- Ma vahetan alati koju tulles riided ära. Ja mind tegelt megalt häirib kui inimesed „õueriietega“ mulle voodisse istuvad. Samas, ma ei saa ju lasta neil riideid vahetada või öelda, et ära istu.
- Mul on reisidel alati sokid kaasas, isegi kui ma Taisse lähen, sest ma olen sajandi külmavares ja võib juhtuda, et ma magan sokid jalas.
- Vanasti ma pesin iga päev pead, enam mul seda kiiksu pole. Linea šampoonid on lihtsalt nii head, et ma ei tunne vajadust iga päev pead pesta. Kuigi hetkel peaks, siis kuluks lilla vähemaks.
- Ma alustan kreemitamist alati kätest ja liigun alla poole.
- Mulle ei meeld bensiinihais, megarõve! Samas asfalt lõhnab mõnusalt.
- Ma teen (reiskohvri) pakkimiseks alati nimekirja. Isegi kui lähen nädalavahetuseks „maale“, siis pakin nimekirja järgi.
- Ma koristan ainult siis kui peab (õnneks teeb seda suurema osa ajast Meelis). Aga kui mina juba kätte võtan, siis totaalselt – vuugivahedest aknapesu ja voodikastist tolmuvõtmiseni.
- Ma panen puslel alati esmalt ääred kokku. Erinevalt näiteks Hedonit, kes võtab suvalise tüki ja suudab selle õigesse kohta panna. Ka siis kui ta elus esimest korda seda puslet näeb.
Ok, ma rohkem ei suuda hetkel meenutada. Mis teie veidrused või kiiksud on?
22 Kommentaari
Mul seitsmes täpselt sama! Kahvlid-noad-lusikad peavad kindlasti viimaseks jääma :D ja no vetsupaber peab alati pealt jooksma, isegi teiste juures külas käies pean ma seda muutma, sest mind nii väga häirib kui paber jookseb alt :D
jep, mul sama :D alati vahetan kui võimalik
+1
Jaa, ma mul vetsupaberiga sama keiss ja külas olles ka julmalt omavolitsen ja vahetan ümber :D
Miks külalised sulle voodisse ronivad? Ei saa käskida teistel külla vahetusriideid kaasa võtta, aga saab keelata voodisse ronimast? Istugu diivanil vm….
No istuvadki diivanil, ma magan seal :D
Hahahaaa…… aga tegelt pole hullu, siis nad vähemalt ei roni linade vahele õueriietega :D Loodetavasti ;)
Minu arust see polegi kiiks vaid suht normaalne käitumine……vahetada tolmused õueriided või viisakad tööriided kohe koju jõudes…..
kunagi liftis talvel ma pidin juba mütsi salli ära võtma, eest lahti tegema, et liftis higistama ei hakkaks närvi läheks ja ebamugav poleks
pea alati peale shampooniga lõpetades panen ka juustele palsamit, harva kui nii ei tee.
kunagi oli kiiks lahtine juuksekarv võtta panna näiliselt juukse otsa ja vaadata kui pikaks juuksed võiksid sama juuksekarva ulatuses veel kasvada ja juukseid kammida peegli ees imetledes haha enam seda ei juhtu juuksed niigi pikad
kunagi pidin hädal käies juuksed ette panema et potti ei kukuks” vastu läheks..kuigi suht võimatu.
mehe juukseharja pean puhtaks tegema, enda oma ei ole korras alati.
häirib väike hele karv tumedal taustas või väiksed ebakorrektsused, kuigi samas tuba võib sassis olla..a sahtleid ja kappe võin ma päris tihti korrastada.
ma joon koolat aint veerand pool väikest pudelit kuni gaasid ära kaovad ja mulle ei maitse enam see.
2-3 korda nädalas vähemalt küürin wc potte.
mul küll ninasprei aitab haiguse ajal magada ja paremini hingata nii 5-8h ja siis peab uuesti panema või mingi leevendavat rohtu võtma. muidu pea paks otsas. pigem ma võtan ka väikse palaviku korral rohte väheses koguses, sest ma ei suuda üldse olla ebamugavas tundes. juba väike kogus rohtu teeb enesetunde rutem paremaks kuni oledki mingi hetk terve.
mul on pigem kapinurgad jms uksepiida arvestused valed, tihti olen sinikaid täis või koera peale hüppamisest mürgeldamisest. ei taju üldse neid liikumispiire.
maal olles hoian ka vahel ukse koomal, et eemal veranda rõdu teises toas pole näha, et pätid” ei tule piiluma, kuigi koer hoovis ja teine korrus.
kannan patsikumme vastavalt riietuse värvile.
vahel on sõltuvus osta mehele riideid kokku, endale koduriideid ja pesu, sokke üleliia soodsalt kokku tellida.
Ühtlasi on sinu kiiksuks ka kirjavahemärkide räige eiramine.
kui teemasse pole midagi öelda, siis on vaja teisi kiusata. veider.
enda asi kuidas kirjutan. mõni koma siia sinna vahetpole
Kui kirjutad iseenda jaoks sahtlisse, siis kirjuta tõesti nii, kuidas tahad. Kui tekst on suunatud teistele lugemiseks, on nii vigane kirjaviis ebaviisakas lugeja suhtes.
see oli blogijale vastuseks mitte teistele lugemiseks, kas kui ma olengi selline, siis ma olen ebaviisakas või. mida veel. sõnavabadus ja suhtlusviis võib olla mis tahes moodi, ega ma ei ropenda ega ütle teiste kohta midagi pahasti. kui ei meeldi, ei pea lugema.
Minu mõned kiiksud:
*nõusi pestes, siis peab mul alati raadio mängima
*magama minnes peab üks jalg teki alt väljas olema
*apelsini koorin nn. kilekotiga, et mitte käsi määrida, noaga ei tee kunagi
*raamatuid meeldib ladustada suuruse järjekorras
*meeldib osta ajakirju, mida ma üldiselt hiljem ei loe :D
Kaks viimast – sama! :D
Minu kiiksud löövad enamasti välja asjade puhul, mis mind häirivad.
* Mul peavad vetsu ja vannitoa uksed alati ilusti kinni olema, mitte irvakil.
* Mind tohutult häirib, kui keegi sõpradest või sugulastest külas viibides mu magamistuppa ronib. Veel hullem, kui keegi suvatseks mu voodisse heita või istuda. Minu jaoks veidi isiklik ruum või nii. Samas diivanvoodi puhul ei häiri, kui keegi teine seal istub, olgugi, et ka seal on tulnud omal vahel magada. Samamoodi ei tunne ma end hästi, kui ise külas olen, magamistuppa viiakse või mind kellegi magamisvoodisse istuma pannakse. Üle ukse võin korra jah vaadata, kui keegi midagi uut näitab vms, aga pikemalt ei soovi teiste nii isiklikus ruumis viibida. Diivanvoodi mis pole kellegi igapäevane küljealune mind ei häiri niipalju, et seal istuda ei tahaks.
* Õueriietega on sama asi, et häirib, kui mees üldse riideid koduriiete vastu ümber ei vaheta. Ise ei suuda ka olla neis riietes, millega kuskilt tulen, v.a. mõnel erandjuhul, kui nt tulen kuskilt pidulikumalt olemiselt ja kodus see oleng jätkub. Siis ma ikka enamasti ei vaheta seelikut/kleiti retuuside ja tuunika vastu välja.
* Ma tahan kõike hästi dokumenteerida, üles kirjutada, jälge millestki maha jätta, hästi korralikult teha. Muidugimõista ligi pooltel juhtudel ma ei suuda seda ja see jääb mind häirima veel päris pikaks ajaks.
* Ma kuidagi endalegi aru andmata olen teiste ees alati keegi teine, kui see, kes ma päriselt olen. Kui juba tean, et keegi on külla tulemas või et kohtun kellegagi, siis märkamatult võian mingi teise hoiaku ja teesklen veidi midagi muud. Vaid väga vähestega julgen olla nii nagu olen.
* Ma kipun kiinduma mingitesse inimestest ning ma ei suuda endale põhjendada, miks see minuga toimub. Ammugi ei oska ma selle kõigega midagi peale hakata. Küll aga ei jäta see kõik mu elu mõjutamata. Näiteks kiindusin ma kunagi oma õpetajasse, oma ämmaemandasse, lapse füsioterapeuti, sõiduõpetajasse.. Kusjuures vahet pole, kas on mees või naine. See pole nagu mingi seksuaalne värk, kirg vms, vaid lihtsalt, lahkun nende juurest kõrvust tõstetud tundega, elan terve ülejäänudpäeva neid kohtumisi peas uuesti läbi, tunnen mingit naljakat armunud olekut ning kassin, et need inimesed päriselt mu elus pole :D Ei oska nii suhelda ka, et nendega kuidagi tuttavamaks või sõbramaks saada. Ja nii nad on mu elust ka kadunud.
* Ma ei osta iial asju, mis on mõttetult üle pakendatud või mis on pakendatud nii, et mul tekib hiljem dilemma, mida selle pakendiga nüüd teha. Eriti ei salli ma selliseid metallist jms ilusaid kommikarpe, mida justkui ei tahaks prügisse visata, kuid teha sellega pole ka nagu midagi. Või mingeid über ilusaid alkoholipudeleid, mida jällegi ei raatsi ära visata, sest noh… ilus on. Aga seda seisvat kola elamisse ka ei taha. Niisiis ei ostagi.
* Ma ei lähe kunagi poodi, ilma, et võtaks kodust kaasa neid läbipaistvaid kilekotte. Ei mäletagi, millal viimati poest mõne koti köögi- või puuviljade jaoks võtma pidin. Kui kott juba piisavalt räbal või must, leiab viimasena kasutust prügikotina. Aga vot ikkagi kuidagi ei saa otsa kodust need kilekotid :/ Freaking hullumeelne ju, mis kogustes neid kasutatakse ja ainult ühekordselt!
* Õudselt häirib, kui asju tagasi ei panda sinna, kust võeti. Paar päeva nii ja terve elamine on nagu bardakk. Ma ise jätan ka vahel asjad vedelema, kuid seda seepärast, et ma tõsimeeli arvan, et tegelen järgmisel hetkel sellega veel edasi. Laste kõrvalt seda järgmist hetke aga ei pruugigi tulla. Mul mees on aga konkreetselt laisk ja kõik jääb sinna, kuhu ta midagi viimati jätab. No ajab marru.
* Ma ei salli laiskust ja viitsimatuse tunnet, ei teiste puhul ega ka enda puhul. hulluks ajab, kui ei oska või ei suuda paigalseisust välja astuda.
* Paljude arvates on ilmselt ka minu introvertsus ja üksiolemise soov kiiks. Ise ma seda muidugi imelikuks ei pea.
Kui oleme eelminepäev teinud mõned kokteilid,ning pudelisse jäänud mingi 2-5 cl jooki,siis järgmine päev valan alati minema
Ma vihkan kilepakis piima/keefiri. Mulle ei meeldi seda hoiustada kuna ei taha plastkannu kappi aga samas niisama sahtlua läheb pakk ümber jne. Ostan vaid tetrapakiga või plastkanistris piima.
Wc paberi rull peab veerema pealtpoolt.
Ei oska riietega magada. Külas vahel peab aga tunnen end öösärgi vms asjaga ebamugavalt.
Jumaldan tõrva lõhna. Tõrvasampoon, tõrvaseep….käin niisama nuusutamas vahel!!
Vihkan ploomimoosi. See on rooste maitsega minu arvates. Isegi lõhna ei kannata!
Mul peavad padjapüürid olema ühesugused. Kogu voodipesu ei pea olema sama komplekt aga vähemalt padjakad peavad samad olema.Mis omakorda teeb voodupesu ostmise keeruliseks sest patju voodis vähemalt 4 (üksi magades ).
Kui üks küüs ära murdub siis viilin teised ka sama lühikeseks.
Mulle ka ei meeldi kui küüned erineva pikkusega on. Ja padjapüürid peavad ka samad olema :) Või siis vähemalt sarnased, mitte et üks lilleline ja teine ruuduline :D
Nutikas poiss teil!
* Ei jaga oma tassi, pudeli, kahvlit jne.
* Ei söö tükkidega asju (jogurt, tort moosiga nt) aga maasikamoosi söön.
* karboniseeritud jooke joon alles siis kui mullid kadunud, maitseb paremini.
* Sorteerin prügi liiga usinasti. Külalised eriti vaimustuses pole kui iga asja kohta küsima peavad, kuhu miski visatakse.
* Alati peab prae kõrval olema mingi jook, ilma selleta ei saa süüa. Isegi supi kõrvale tihti joon piima või vett.
Kui ma nõusid pesen, siis alati suuruse järjekorras, st kruusid, klaasid enne, siis taldrikud, potid-pannid ja kõige viimaks noad-kahvlid.
oot, mis suuruse järjekord see on? et noad-kahvlid on suuremad, kui potid-pannid?
No need polegi nõud :D