10. juuni 2025
25 osa: ma kartsin iseennast, ajuvaba, eks?
Kõige raskem on mul olnud omaenda hirmudega silmitsi seista. Mitte need suured ja nähtavad – nagu surmahirm või hülgamine –, vaid need vaiksed, alateadlikud, argised hirmud, mis juhivad mind nagu nähtamatu käsi. Nagu tunne, et kõik peab olema kontrolli all. Et kui ma ei halda, siis variseb kõik kokku.
