Kui ma kunagi aprillis endale naistearsti aega tahtsin panna, siis oli mul valikuid mitu – mul polnud vahet ju mis haiglasse ma pöördun, tahtsin lihtsalt kontrolli minna. Kui ma siis naistearste guugeldasin, jäi mulle silma ka see arst, kelle juurde ma lõpuks aja sain. Kommentaarid tema kohta olid suures joones kiitvad. Kuid oleksin võinud juba siis tähele panna väikesi märke, aga sellest hiljem.

Kui ma siis lõpuks selle arsti aja Õismäel kirja panin (miks seal? Seal asub juba 31 aastat mu perearst ja kuna ma seal olin, mõtlesin, et panen siis selle naistearsti aja ka, et kontrolli minna ja nii ta läks), ei teadnud ma, et minu esimesest visidiidist „tere, tulin kontrolli“, saab „tere, olen rase“.

Esimene kord võttis mind vastu mingi vanem naine, rinnasilti tal polnud ja eeldasin, et ta asendab Maris Kimmelit, kelle juurde mul reaalselt aeg oli. Täna on selge, et see Maris Kimmel ongi megavana, megaaeglane, megaajuvaba ja täiesti… No mina enam tema juurde oma jalga ei tõsta!

Kirjeldan meie kolmandat kohtumist ehk tänast:

A, enne veel kui ma päris vestluseni jõuan, olgu mainitud, et ta rääkis minuga alguses vene keeles ja ma vahtisin teda lihtsalt sellise näoga, et ma saadan ta kohe kuradile või haaran esimese asja laualt ja lajatan.

„Oi, jah, rääkisin vene keeles, aga noh, MIS MUREKS?“

„Mul pole mingit muret!“

(ma juba põhimõtteliselt olin valmis vastama ainult ja/ei, sest nahhui, sul on mu kuradi „haiguslugu“ ninaees ja sa isegi ei süvene, kes sul seal kabinetis on – tra, ma olen 8 nädalat rase, mis mul viga on!)

„Ahah, ahah, teil voolust on?“ (Ta küsis seda ka eelmine kord lisaks „kas iiveldab? Kas rinnad valutavad?“ Tore, ma olin mingi kaks päeva rase old (okei, neli nädalat) ja ta juba eeldab, et ma suren rasedusse!!!) Ühesõnaga, ma oleks võinud juba ammu pöörata tähelepanu kommentaaridele nagu „Ta on minu arst ja minu ema arst ja minu mehe vanaema arst…“ Et ta on mudlvana ja ei hooma biiti.

„On, aga mitte ebanormaalselt palju.“

„Ahah, ahah, käisite ultrahelis?“

„Sai käidud jah!“

„Ahah, ahah, jajah, seitsmes nädal…“

„Tänasest juba 8s!“

„Ahah, ahah, ja kavatsete sünnitada?“

„Plaanis oli küll jah!“

„Ahah, ahah, ja mitmes sünnitus?“

„Esimene!“

„Ahah, ahah, polegi enne sünnitanud?“

„Ei ole jah!“

„Ahah, ahah, ja aborti polegi teinud?“

„Ei ole jah!“

„Ahah, ahah, no oligi viimane aeg nüüd rasestuda…“

Ma ei osanud enam suurt midagi vastata. „Teate, ma tegelikult ei tahaks rohkem siia tulla, mul on üsna ebamugav siia käia. Lihtsalt tookord kui ma aja panin, mõtlesin, et tulen vaid kontrolli, ei eeldanud, et ma kohe rasedaks jään…“

„Mismoodi ei taha siin enam käia?“

„No ei taha, kas seal Merimetsa tervisekeskuses teil pole…“

„Ei ole, Pelgulinnas on!“

„No Pelgulinn oleks parem jah…“

Teisest toast karjub ämmaemand – „Pelgulinnas on meeletud järjekorrad, nii ikka ei saa, et lähete sinna…“

„Jah, kus te siis elate, et siia ei taha käia?“

„Kristiines, mul oleks mugavam Pelgulinna minna, kui siia sõita…“

„Eino, mismõttes, 16 buss tuleb majaette, mismoodi te sinna Pelgulinna lähete…?“

„Sinna võin jala ka minna!“

„Ahah, ahah, aga jah, siis ikka tulete siia…“

Ämmaemand teisest toast – „Pelgulinnas on esimene vaba aeg 9. juuli. Ma pakun, et tehke oma analüüsid veel siin ära ja siis saadame teid Pelgulinna, ma broneerin teile kohe kuklavoldimõõtmise siis sinna…“

Oeh, finally, üks normaalne inimene. Lendasin sinna teise kabinetti ja rääkisin NOOREmapoolse ämmaemandaga edasi. 16. juuni lähen veel Õismäele, annan kõik analüüsid ja asjad ja siis 9. juuli juba Pelgulinna, kuhu mu kõik andmed saadetakse ja kus ma edasi saan käia. Ja siis 9ndal on juba kuklavoldimõõtmine ja see OSCAR, kus selgub, vereanalüüside ja voldimõõtmise tulemusena, kas hetkel vaarikasuuruse beebiga on kõik ok või ei. Ja nagu ma aru sain, siis 16ndal võetakse mind finally ka rasedana arvele. Praegu on tunne, nagu ma kujutaks endale ette, et ma rase olen!

Siukest arstikogemust ei soovita küll kellelegi. Miks sellised arstid pensionile ei lähe? Kui ma esimeses UHs käisin, siis see arst oli ka mingi 100+ ja fakkjee, ma olen esmakordselt elus rase, ma tõesti ei tea, kuidas ma käituma pean. Ta kohtles mind nagu idiooti. Kust mina teadma pidin, et kohe riidest lahti ja jalad taeva poole ja tupp talle näkku tuleb suruda.

Ma loodan, et seal Pelgulinnas on normaalsem. See ämmakas ütles, et ma võin vaadata, kas mul on mingit arstisoovi seal või vaatame 16ndal jooksvalt. Aga ma ilmselt jah, tahan vist ühte konkreetset, kuigi neid netikommentaare ma enam ei usu. „Küll on hea, see minu, minu lapse, vanaema ja tädi arst!“