850 kilomeetrit ehk Tunne oma kodumaad + trahv

Nädalavahetusel seiklesime mööda Eestimaad. Tallinn – Tartu – Võru – Ähijärve – Läti – Tartu – Viljandi – Pärnu – Tallinn. Kuna Meelisel oli üks fototöö teha, mis hõlmas endas just nende suurte linnade külastust, siis võtsime tripi ette. Vahepeal käisime mänguväljakutel ja Liikluslinnas ja Ähijärvel puhkamas ka.

Esimene peatus – Lõunakeskus

Teate, mul on alati Tartusse minnes megaärev olla. Ma kardan iga jumala kord, et ma satun Meelise emaga kuskil kokku ja mida ma siis teeksin? Ütleksin ilmselt automaatselt tere, kuigi ta seda tere väärt ei ole. Siis mõtlengi alati, et mis saaks kui ta mulle vastu jalutab käruga kuskil poes. Ma lihtsalt ei suuda talle otsa vaadata, sest teda nähes meenuvad mulle Meelise meenutused oma lapsepõlvest, mis ei olnud just kõige toredamad. Õnneks ta vist väga Lõunakas ei käi, aga Tartu pole ka nii suur, et kus iganes temaga kokku võiks joosta.

Igaljuhul varusime me endale vajalikku toidukraami, sest ees ootas Ähijärve külalistemaja, kus pidime paar ööd olema. Mäletate, võitsin Facebookis mingi mängu.

Enne seda käisime veel Kremplis söömas ja mängukal Hedoni veits väsitamas ja korra uurisime variante kohtumiseks, aga kuna see päev asjaks ei läinud ja kõigile sobis pigem „homme“, siis keerasime suuna Ähijärve poole.

Liikluslinnak Võrumaal

Kuna Meelisel oli vaja ka Võrus üks pildistamine teha, mõtlesime, et ah, käime kohe läbi, Hedonil nagunii tuleb uneaeg peale. Käisime vahepeal veel Liikluslinnas, mida lugejad meile marimelli grupis soovitasid. See oli tõesti megalahe koht.

Kuigi just meie sinna saabudes hakkas sadama, ei heidutanud see Hedonit vee pritsides piljardit või jalgpalli mängida. Lapse eluunistus sai vist teoks – piljard ja jalgpall ühes :)

Üleüldiselt, mulle meeldis see koht. Kuigi Hedon kartis õudustemaja ja dinosaurust ja paljusid asju proovida ei tahtnud, siis autoga sõitis ta hea meelega ja tuubiga lasi kõrgest mäest ka alla.

Kes seal veel käinud ei ole, siis soovitame soojalt. Sissepääs on tasuta, nii mõnigi atraktsioon ka. Sees on žetooni süsteem – üks žetoon on 2,20€ ja olenevalt asjast siis maksab kas üks või kaks žetooni. Ma ostsin alguses viis. Siis selgus, et osad asjad on ka mündiga, näiteks kraana.

Kui Hedon selle jalkapiljardi avastas, siis sinna me põhimõtteliselt jäimegi. Ja mul jäi neli žetooni veel alles. Mis seal ikka, tagasi neid ei osteta. Las nad siis olla.

Edasi liikusime Ähijärve Külalistemajja.. Esimene emotsioon seal õue peal oli selline, nagu oleks suvepäevadele tulnud kuskile. Selline mõnus rahulik, soe, vaikne.. Kuna peremeest veel kohal polnud, tegime väikse tiiru järve äärde ja mängukale..

Kodumajutuse juures parim pluss – sul on köök ja oma külmik ja pliidid ja potid-pannid ja keeda ja küpseta mida tahad. Meelis oli enne soovinud hakklihakastet. Asusin seda siis tegema. Ma pole ammu süüa teinud, kogu aeg Wolti kasutanud. Ja noh, grillimine pole teab mis söögitegemine.

Kõhud täis, valisime endale toa ära ja kuna samal ajal oli majas veel mingi neli või viis peret lastega, siis Hedonil oli igaljuhul lõbus. Lapsi maa ja ilm kellega mängida.

Meie siis istusime ja jutustasime seal vanematega ja äkki selgus, et Läti on ainult 23km kaugusel. No jumal, lähme käime siis ära… Hedon keeldus maha jäämast ja lastega mängimast, seega tuli tema nagu tõsine turist ikka kaasa.

No mis ma oskan öelda, on jah odav. Aga ma ei ostnudki midagi kastiga (või noh, ma panin asjad kokku ühte kasti küll), vaid võtsime paar pudelit veini, vahukat ja ühe gini. Mida ma kuhjan kokku seda kraami.

Kuigi meie kõrval olid eestlased, kes ladusid pagassi ikka normaalselt täis. Tegelikult ma mõtlen, et kui ma tahan, siis ma ostan selle pudeli veini ka 9€ eest, kui ei taha, jätan ostmata. Aga samas, kui ma näiteks pulmi või sünnipäeva peaks, tasuks see Läti tripp ära küll.

Näiteks Brunner, mis meil maksab 7€ oli seal 4,50. Mingid Jacob’s Creeki veinid on meil poes 12€, seal oli 5 sentidega. Craftersi gin on meil vist 30, seal oli 20. No, vahe on, aga mitte nii suur, et ma ei jõuaks Eestis osta, kui isu tuleb.

Tagasijõudes oli just päikeseloojangu aeg ja kuna Hedon juba varem tahtis ujuma minna, siis läksime. See tähendab, tema läks.

Siis tegime grilli veel, õues oli juba nii pime, et telefoni taskulambiga näitasime lihale valgust, et aru saada, kas valmis või ei ja Hedon lustis lastega; mingi 22:30 oli ta nii väsinud, et ta reaalselt peksis juba segast. Aga suvi, mina teda magama ei käsi, kui läheb siis läheb. Seda kauem saab ise hommikul magada või omi asju toimetada, sest ta on sellessuhtes supermagaja, et 10h miinimum :)

Meelise sünnipäev, mida keegi ei mäletanud

Järgmisel päeval mõtlesime, et ah, lähme Tartusse tagasi, saame Meelise lapsepõlve sõpradega kokku ja chillime niisama. Meelis ütles tabavalt, et saad ikka aru jah, see meie selle suve viimane puhkus. Hedonil hakkab lasteaed, sina tööle.. Ma olin mmm.. jah.

Võtsime korteri läbi Airbnb, maksis 63€ ja korter ise oli nii super, et kui ma veel peaks Tartusse minema, siis mujal ma vabsee enam ööbida ei tahaks. Mänguväljak kohe kõrval, korter ise suur ja avar. Mõnusalt kodune ja mugav.

Mänguväljakul lustisid mõlemad poisid :)

Ostsime Gustavi Napoleoni, arbuusi, natuke nikse-näkse ja ma tegin Larb Mood. No plinn, mis kuradi tšilli see siin müügil on. Sama hästi oleks võinud paprikat hakkida. Lõpuks leidsin rendikorteri kapist tabascot, no asi seegi.

Kuna Meelisel oli tegelikult sünnipäev, aga teadagi ta neid ei armasta ja veel vähem pidada tahab, siis võtsimegi mega rahulikult. Kellelegi ei öelnud, et me siin sünnipäeva peame. Kutsusime külla ainult parimad.

Meelis 33 | saatsin selle pildi sõbrannale, kes ütles, bljäää, mis nägu Meelis on. Ja ma olin mhmh, tavaline sünnipäeva tuju tal – ta reaalselt vihkab oma sünnipäevi, ei taha neid tähistada.. #lapsepõlvetrauma – millega ta endiselt tegeleb ja pole jälile saanud, mis tegelikult ikkagi juhtus! Kook ja küünlad olid ka rohkem Hedoni pärast, sest ta reaalselt ärkas üles ja ütles, täna on sul ju sünnipäev. Kusjuures olime seda teemat ekstra vältinud, et Hedon kinni ei hakkaks ja kõigile ei kuulutaks.

Üle pika aja sai räägitud ka Meelise lapsepõlvest inimestega, kes olid nö kõrval sel ajal, kõigil meenus midagi millegagi seoses ja kurb oli tõdeda, et tegelikult juhtus kogu see peks ja terror inimeste silme all ja nad ei näinud seda. Või ei osanud tunnistada. Või arvasidki, et laps kukkus jälle. Ja noh, eks emal oli oskus lüüa ka nii, et välja ei paistaks otseselt.

Kuidas näiteks Meelise sõbranna mäletab, et neil oli megalõbus ja plaks, Meelis kadunud. Sest kell kukkus. Iga jumala kord oli ta juba läinud ja teel koju. Kui sõbranna ema oli öelnud, et ma küsin ise su emalt luba kauemaks jääda, oli Meelis alati öelnud, et ei, ei, pole vaja. Ta teadis, et peks järgneks nagunii.

Alma piima pitsa?

Järgmisel päeval võtsime suuna Viljandisse, sest ka seal ootas ees pildistamine ja plaan oli seal miskit teha mõned tunnid, Hedoni uneajaks planeerida Viljandi-Pärnu, aga kuna vihma ladistas ja mingit head ideed ei tulnud, siis.. Läksime kohe Pärnusse. Algselt pidime mu sõbranna juurde minema, kurgilaadale ja kuhu veel.. Aga sealgi sadas vihma, sõbrannal lapsed haiged ja.. Läksime siis Steffi sööma. Kus päriselt ka, Hedon teatas, et ta tahab Alma piima pitsat. Ma ei tea, mida ta sellega mõtles, sai Emigrantet singi ja krevettidega.

Ja kuna aeg oli juba sealmaal, et Hedonil tuli uneaeg peale, siis mängima me ei jõudnudki, vaid võtsime suuna Tallinna poole ja pärastlõunaks olimegi kodus.

850 kilomeetrit maha sõidetud ja 204€ vaesemad.

Eile õhtul läksime kell 21 kogu perega magama. Täna hakkas taas lasteaias Hedoni rühm tööle ja sellise õhinaga pole ta ammu lasteaeda läinud. Eile õhtul juba pani oma asju kokku ja teatas, et kui homme lähen, räägin kõigile, et käisin suvel reisimas – Maltal ja Bulgaarias, Türgis ja Gotlandil. Ma ütlesin, et ära siis unusta, et Lätis käisid ka :D

Aga nüüd täna teisipäeval, kell 13:08 potsatas Meelise postkasti kiri, mille saatjaks oli politsei menetluskeskus. Nagu mis asi? Ja mis oli siis kirja sisu? Selgus, et me olime toime pannud rikkumise. Päris ausalt ka, isegi ei näinud seda välku või pauku, aga nii oli mustvalgelt kirjas:

18.08.2018 kell 09:15 Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa maantee 127,0. kilomeetril, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, sõitis sõiduk sõidukiirusega 60 km/h +/- 4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 6 km/h. Võttes arvesse ülaltoodu, määran adressaadile väärteomenetluse seadustiku § 54’2 lg. 1 ja liiklusseaduse § 262 p. 1 alusel hoiatustrahvi 18.00 EUR.

Kuna Meelis pole kunagi varem kiiruskaamera poolt jäädvustatud, siis selline asi on meile esmakordne. Veider on muidugi see, et kas nad mingeid pilte ei peaks autost kaasa saatma? Sest hetkel oligi ainult see kiri, et 18 eurot palun või kui soovid, siis vaidlusta. Aga noh, ju siis oli nii. Vahest on lihtsam ära maksta, kui vaidlema hakata.

PS! Ühislaulmist ei vaadanud, kuulanud, kohal ei käinud kuskil. Mis te taasiseseisvumise puhul tegite? 

Samal teemal

4 Comments

  1. Liikluslinnas ostetakse küll zetoone tagasi :) oleme seal tihedad külastajad, viimane kord käisime umb 2nädalat tagasi.

  2. Trahviga läks teil hästi, ma sain siin 1,5 nädalat tagasi 33 eurise trahvi ja omaenda hajameelsusest täiesti, teadsin et 50 ala hakkab aga olin jutuhoos ja siis käis plaks ära (vist). Polnud kindel ka et kas ikka sähvatas või mitte. 2 päeva pärast oli e-maili peal, et maksa ära :D aga noh vahest peab ka EV-d toetama, äkki jäi Lauluka piletirahast puudu…

Comments are closed.