Järgnev jutt võib mõne inimese jaoks tunduda justkui stseen mõnest ilukirjanduslikust raamatust või Hollywoodi ulmefilmist, kuid ometigi-ometigi, juhtus see kõik minuga.

Kes teab, kes mitte, aga mina ja mu pere, oleme suhteliselt suured kristalliuskujad ja just seetõttu olen ma ka liitunud ühe grupiga, mis korraldab erinevaid õpitubasid ja seansse seoses kristallidega. Ka oma lapse saad sa näiteks viia kristallidega mängima. Seda ma ka kindlasti kunagi teen, aga alles siis, kui präänik pisut suurem on.

Kuid asja kallale. Seal grupis hõigati siis välja, et tehakse üks seanss kristallidega. Nimeks oligi sellele vist kristalli teraapia – pingetest priiks. Ma olen päris pikalt seal grupis olnud ja erinevaid üritusi näinud, aga just see asi kuidagi kõnetas mind või tundus olevat see õige asi. Panin end kirja sel samal sekundil.

Ma siis püüan kuidagi kirjeldada, mis minuga seal teraapias toimus. See, kas keegi seda usub ja millisel määral, on iga inimese enda otsustada. PS! Ma polnud alko- ega narkojoobes, vaid just nii juhtuski. Kui kõhe see ka poleks.

Mind pandi põrandale madratsi peale lamama ja peale asetati fliis. Enne seanssi hoiatati, et seansi käigus võib inimene hakata nutma või naerma, lihased võivad tõmblema hakata ja ka kristallid võivad liikuda. Nimelt pannakse su keha peale seansi ajal erinevad kristallid. Ja mitte suvalised, vaid just sellised, mis sulle sellele hetkel sobivad.

Taustaks mängis mõnus muusika ja nii see algas. See, mida ma oma elus veel kunagi kogenud ei olnud. Ma nimetaks seda rännakuks, sest muud sõna ei suuda ma leida.

Siinkohal olgu öeldud, et seansile minnes pead sa ise seda eelkõige tahtma ja olema avatud ning valmis kõigeks selleks, mis sealt tulla võib. Niisama naljapärast ei ole mõtet sinna minna – siis ei pruugi ja tulemus sama olla.

Terapeut käskis end vaikselt lõdvaks lasta, alguses jalad, siis sääred, siis käelabad, siis käevarred ja siis keha. Mingil hetkel tundsin ma kuidas kogu mu keha vajus selle madratsi sisse, nagu ma oleks läinud kuhugi vee alla. Ainult nägu jäi välja. Ja ma lihtsalt olin. Liikumatult, kuid samas tajusin kõike mis toimub.

Mu meeled muutusid 1000x teravamaks. Näiteks kuulsin ma akna taga olevaid linde, kes lendasid ühelt oksalt teisele ja rasvapalli sõid. Ma suutsin tuvastada tänaval sõitvate autode naelrehvide naela asfaltisse minemist. Ma kuulsin, kuidas eemal haukus üks koer ja nägin seda värelevat õhku, mis tema suust haukumise hetkel tuli.

Järgmisel hetkel olin juba rännakul… Su vaim/hing väljub sinu füüsilisest kehast ja läheb rändama. Järsku avastasin ma ennast olevat Tais. Jah, seal kus me koguaeg käime. Ma nägin iseennast ja Leenut Karoni mäelt alla sõitmas rolleriga (seal kus alati mendid on, kui see kellelegi midagi ütlema peaks). Ma ei tea miks ma seda kohta nägin, kuid on üks kindel koht, mida ma alati vaatan, kui ma seal sõidan. Äkki siis sellepärast, et see on ilus ja kuidagi minu mällu sööbinud. Minu jaoks oligi just imelik, et ma nägin iseennast koos Leenuga. Sest järgnevalt olin ma igal pool üksinda. Või noh…

Järgnev võib tunduda mõne inimese jaoks hirmutav ja nõrganärvilistel oleks ilmselt parem mitte lugeda.

Kes veel ei tea, siis 2016 aasta juulis suri mu isa. Ning just oma isa juurde ma ka läksin. Õigemini tema hauale, mis asub Tartus ja kes muu mind seal ees ootas kui mitte mu oma isa. Ehk siis jah, ma olin oma surnud isa haual koos oma isaga. Ma ei mäletagi täpselt, kas me rääkisime midagi või mitte, aga koos me seal olime. Lihtsalt vaikides, kuni ta teatas, et on aeg edasi minna. Patsutas mulle õlale ja ma hakkasin haualt lahkuma. Keerasin end ringi, näoga haua poole ja nägin kuidas mu isa seisis nö kirstu jalutsisse ja laskus tahapoole ning “kukkus” hauda, ehk siis vajus haua sisse. Samal päeval helistasin ma emale ja uurisin, mis isal seljas oli, kui ta haiglasse viidi… Ema kirjeldas mulle täpselt sellist isa, nagu mina seal haual nägin. Ja ma ausalt ei teadnud, mis riietega ta haiglasse viidi.

Nüüd läheme natuke rahulikumaks, sest järgmisena külastasin ma oma peret. Ehk siis ma tulin meie korterisse, kus olid Leenu ja Hedon. Kuid ka see käik siia koju oli natukene üllatav. Nimelt kui ma hakkasin välisuksest sisse tulema (läbi ukse siis) seisis ukse kõrval vaim. Üks mees. Ta oli viisakas ja teretas mind kenasti. Ma sain kuidagi aru, et ta on sõbralik ja teda ei pea kartma – ometigi oli ta näost nukker. Tahtsin teda kuidagi aidata, aga ei saanud, sest oma korteri ukse juurde jõudes ja tagasi vaadates oli ta juba kadunud. Kuid mis ma siis kodus tegin? Mitte midagi. Ma lihtsalt hõljusin siin. Tulin Leenu selja taha ja sosistasin talle midagi ning silitasin ta pead. Hedon oli sellel hetkel diivanil ja mängis mingite klotsidega. Istusin tema kõrvale maha ja lihtsalt vaatasin. Ja tema vaatas omakorda mind ning naeratas ja mängis edasi. Ja siis tundsin ma korraga, et kõik, aitab, ma pean tagasi minema.

Järgmisel hetkel olingi ma tagasi oma füüsilise keha juures. Ehk siis ma seisin iseenda keha kõrval ja vaatasin endale peale. Seal teraapia ruumis. Ma sain aru, et seanss hakkab lõppema ja ma pidin tagasi minema. Kui ma niiöelda taas ärkvel olin tundsin meeletut väsimust. Olgugi, et ma olin just tund aega niisama maas lamanud ja mitte midagi teinud. Aga ma olin nii väsinud. Koju jõudes keerasin magama. Keset päeva!

See jutt, mis terapeut enne seanssi ütles, et lihased tõmblevad ja sa võid nutta ja naerda – see kõik minuga ka juhtus. Ja selleks ei pidanud mitte midagi tegema. See lihtsalt juhtus – iseenesest. Aga mida kõik need rännakud ja teraapia tähendas… Sellest kunagi hiljem. Me tegeleme selle selgitamisega.

Selline oli siis minu kristalliteraapia kogemus. Kas olete käinud? Mida olete kogenud? Kas tahaksite minna? Kas tekitas külmavärinaid või põnevust?