Öeldakse, et sa oled kas kassi- või koera inimene. Noh, mina olen loomade inimene. Olgu selleks siis koer, kass, jänes või jääkaru. Ma võtaks kõik loomad enda juurde elama kui saaks (loomulikult paar erandit ikka ka on, näiteks vietnami siga ma ei võtaks, või eeslit ja lehmapidajana ma end ka ei näe). Aga no kahjuks hetkel ei mahu meie ühetoalisse korterisse ükski loomake. Naabrikass küll käib külas, aga kui näeb, et Hedon kodus on siis paneb kohe plehku. Aga mis inimene on Leenu? Tema on kohe kindlasti kassiinimene. Ma ei tea, mis tal nende koertega on, aga üldiselt ikka üks peni teda ei sümpatiseeri. Väljaarvatud üks tõug.

Aegajalt ju paarid ikka räägivad või unistavad, et milline on nende tulevik ja mis elamine ning kas ja milline loomake endale võetakse. Oleme ka meie sellel teemal põgusalt peatunud. Ja õnneks oleme mõlemad ühte meelt, et kui võtta koer siis husky. Jah, ja just huskysid me tänavaatamas käisimegi. Miks? Ei ärge muretsege, me ei võta omale hetkel küll ühtegi looma.

Tegelikult sattusin ma selle huskyde kasvatuse (link -> Kennel Hellerkantri ja Huskypark kelgukoerte turismitalu) peale juba ammu ja kirjutasin neile, et tuleks külla, räägiks juttu ja vaataks koeri. Kuid meie talv on nagu ta on – lund ju pole. Nii see siis jäi, kui ma laupäeval mõtlesin, et mis teeks, et läheks terve perega hoopis huskyparki. Kuid siis avastasin kodulehel, et neil on pühapäeval hoopiski kodukohvik, kus tervet „farmi“ tutvustatakse. Nii me siis oma sammud sinna seadsimegi.

Loomulikult ei olnud me ainukesed, sest tulla võisid ju kõik, kes olid nõus lunastama 12eurose pileti (per face, lapsed maksid poole vähem). Aga mida me siis tegime ja mida nägime?

Kõigepealt tehtigi tervele valdusele tiir peale ja perenaine rääkis iga puu ja põõsa ning loomulikult ka kutsu juures midagi põnevat. Samuti juhendas ta kuidas kelgukoerale läheneda, et ta sinuga sõbraks saaks. Eks mul Hedoni pärast natukene mure oli, et kuidas tema koertele läheneb ja pärast hakkab kohe sabast kiskuma. Aga suutsin ta siiski ohtus kauguses hoida. Üldiselt pidi husky juba oma tüübilt olema väga inimsõbralik ja naljalt nad kedagi ei naksa.

Ühel hetkel avastas aga Hedon koerakuutide vahelt, et aias on olemas punasesõstra põõsas ja noh, sinna ta jäigi – „oota, ma söön veel kommi!“ Aegajalt ikka suutsin eemale tirida, kuid 60% ajast veetis ta põõsast marju noppides.

Tuuri käigus nägime kõiki koeri, kes olemas olid ja kes julges sai neid ka paitada. Ja oi, kuidas see neile meeldis. Huvitav fakt, mis ma teada sain oli, et need koerad on jube armukadedad teineteise suhtes.

Kui ühte hakkad nunnutama, siis teine kohe platsis ja siis võib neil omavahel kerge konflikt tekkida ning loomulikult oled sina selle keskel. Kehvemal juhul ka kannataja rollis. Ja seda armukadedust oli näha päris tihti. Ei ole nii, et üks silitab ühte ja teine teist koera. Üks inimene peab silitama mõlemat. Ja nad on nii pehmed ja mõnusad. Võtaks kohe diivanile kaissu kui näosaadet vaatama hakkan. Ja ka Hedoni suhtes olid nad väga positiivselt meelestatud, ehk siis suured lastesõbrad.

Käisime ka ühe suure tipitelgi juures, kuid kuna ma olin hõivatud viljapõllu pildistamisega, siis ma eriti ei kuulnud mida seal sees räägiti. Tean ainult, et talvel saab sinna lõkke teha ja siis pärast kelgusõitu end soojendada.

Ilm oli terve aeg selline, et ühel pool olid mustad pilved ja teisel pool oli päike, minut tuli padukat ja jälle päike väljas..

Suurem pralle läks lahti kutsikate aedikus. Kutsikas on ju kutsikas – tahab hüpata, joosta ja mängida. Nagu Hedongi. Õnneks või kahjuks käis kutsikatel Hedonist jõud üle ja lõpuks ta pigem pisut pelgas neid, sest ta pole harjunud, et hunnik koeri talle peale kargavad ja lakkuma kukuvad. Meil ja kutsikatel nalja kui palju, aga lapsel muidugi mitte. Eks katsu ise hakkama saada, kui koer on sinuga peaaegu sama suur, aga jõudu on tal rohkem.

Kuigi ta pisut pelgas, siis oli tal vähemalt nägu naerul. Pärast kutsikatega kohtumist nägime ka päris pisikest “beebit”. See oli nummidus kuubis. Täpselt nagu pehme mänguasi, aga kordades kenam. Pehme mänguasja oleks saanud sealt 15€ eest soetada.

Muuseas sain ma teada, mis vahe on malamuudil ja huskyl. Esiteks on Husky väiksem või noh, kõhnem (kitsam). Malamuut on selline karulikuma olemisega. Kui pidada silmas kelguvedamist, siis huskyd on küll kiiremad, kuid malamuutidel on jällegi jõudu rohkem. Ja kui hobust saab kergesti juhtida, siis malamuudiga see nii kerge ei ole. Ja malamuut pidavat olema rohkem inimestele lähedasem – ehk siis mul on õigus, et talle meeldib kui ma ta kaissu võtan. Kuigi jah, pärast tuleb karvu rohkem koristada kui husky puhul. Aga no võrdselt nunnud on nad nii ehk naa.

Nii see tuurikene meil siis kestiski natuke üle tunni. Räägiti kelgukoertest, nende ajaloost, tulevikust ja loomulikult ka võistlustest. Pärast tuuri anti näljastele isetehtud küpsisekooki, kisselli ja kohvi.

Ja Leenu, kes üldse magusat ei armasta, võttis veel teisegi tüki. Ju siis oli hea.

Emotsionaalselt väga tore käik ja üha enam sai selgeks, et kui meie kunagi omale koera võtame, siis on selleks kas malamuut või husky. Aga noh, seda kõike siis kui meil on oma kodu ja aed ning see võib juhtuda alles siis, kui Hedon läheb kooli. Head asja peabki ju kaua ootama – mina olen nõus seda aega ootama.

Kuna koogist jäi siiski kõht tühjaks otsustasime Raplasse sööma minna. Valida oli kolme koha vahel. Meie pubi, Arturi trahter ja Pargi resto. Lõpetasime siiski Meie pubis, kuna Pargi resto oli kinni ja Arturi trahter broneeritud. Mina olen Meie pubis varem ka söömas käinud ja noh, kui aus olla, siis ega teil sealt miskit maitseelamust otsima ei tasu minna. Aga üllatas mind see, et koht oli pühapäevasel päeval rahvast täis. Järelikult tasub end ikka lahti hoida. Ka söögid tulid tegelikult päris kiiresti, arvestades et tellimusi aina tuli ja tuli. Kuid jah, nagu ma ütlesin, siis elamust ei tasu taga ajada. Söögid on soodsad ja noh, lihtsalt söögid, kõhu saab täis.

Leenu: pelmeene küll ei raatsitud fritüüris hoida ja samas Meelise kotlett on alt mingist vanast rasvast pannil kõrbenud :D