Mott maas..
Täna on üks sellistest päevadest kui tahaks olemata olla. Paneks end põlema või hüppaks jõkke või ma ei tea, kaoks ära, lakkaks olemast. Ilmselgelt on homme parem ja kuskil tunneli lõpus on valgus, aga hetkel on küll mott nii maas, et tahaks oksendada!
Mul on mingi viimane nädal-kaks nii kiire, et mul pole aega süüa (välja arvatud need kommid ja magusad saiad ja kringlid, mida ma kilode viisi sisse ajaks!), mul on üldse tunne, et ma ei oska süüa teha. Ma teen mingi suva söögi, aga sel pole nägu ega tegu ja ma armastan kui toit on ilus ja apetiitne, mitte mingi suvaline sobulopski, nagu viimasel ajal iga mu toit, peaasi, et üldse süüa ei unustaks.
Mulle tuleb igast lahedaid tööpakkumisi, ma võtan kõik hea meelega vastu, mul tekib sada ideed ja mõtet ja siis kõik toppab, sest ma reaalselt ei suuda end kokku võtta, et endale korralik TO DO list teha ja seda kuskilt otsast tegema hakata.
Ärkan hommikuti kell kuus, et enne Hedoni lasteaeda viimist jõuaks midagi teha. Selleks ajaks kui ta ärkab, olen ma mõned meilid suutnud ära likvideerida. Selleks ajaks kui ma lasteaiast tagasi jõuan on juba uus ports meile. Uus ports asju, millega tegeleda. Ideid, mida on vaja edasi mõelda ja arendada. Mõtteid, mida on vaja teoks teha.
Lõpuks olen ma nagu kits, mitte kahe, vaid kaheksa heinakuhja vahel ja ma tegelen natuke kõigega ja kell 12 vaatan ainult kella, et võiks süüa ka ja lasen samas tempos edasi, kell kolm olen ma surmväsinud ja kui ühtki kohtumist pole, mõtlen, et viskan korraks pikali.. kümme minutit lihtsalt proovin olla, et ei mõtle… heal juhul avan ma silmad tund hiljem, aga võib juhtuda, et avan silmad kolm tundi hiljem.
Meelis on lasknud mul rahumeeli puhata, on Hedoni lasteaiast toonud, temaga mängukal käinud ja paneb sosinal puslet kokku…
Ja mina ärkan süütundega, kõik jäi pooleli, need kaheksa meili on vastamata.. mõtlen jälle, et ma kiirelt vastan sellele ja teisele, tahaks süüa teha, pesu pesta, pestud pesu kokku panna, Hedoniga midagi teha ja juba on kell jälle sada ja…
Fotostuudio mida oleme siiani kasutanud paneb pillid kotti ja liigub edasi, seega oleks vaja leida uus stuudio. Nii häid tingimusi kui meil oli, ilmselt ei saa. See tähendab, et tuleb hinda tõsta. Ma kardan juba eos, et keegi ei tule pildistama ja milleks siis üldse seda fototeenust pakkuda ja promoda. Kas asja nimi on fotograafide üleküllus või Meelis ei oskagi pildistada?
Jõuluvana küsimusi juba tuleb. Sellega tuleb tegeleda. Graafik koostada. Pakkumised välja saata. Küsimustele vastata.
Jah, Meelis pakub ka sel aastal Jõuluvana teenust. Kui otsid Jõuluvana firma peole või lasteaeda, anna teada, sest märkamatult on juba detsember broneeringuid täis. Jõuluvana vuhiseb saaniga ka jõuluõhtul.
Mulle pakuti üle pika aja teletööd! Siin pole isegi midagi pikalt kirjutada, sest see on nii äge ja nii minu thing, et ma ei saa sellest keelduda. Ma ei tahagi.
Ma toimetan juba järgmise aasta blogiauhindadega. Mul on juba hulk sponsoreid olemas. Ma leidsin ühe eriti awsome koostööpartneri. Ja mul on nii palju ägedaid ideid, mida järgmisel aastal teha.
Me lõime Meelisega blogiturundusagentuuri. Idee oli ammu. Lõpuks augusti lõpus said esimesed lepingud allkirjastatud. Me pole seda isegi reklaaminud ja juba tuleb igasuguseid lahedaid soove ja koostööprojekte. Oleks ainult seda aega rohkem! Nii 200 tundi päevas, et jõuaks vabalt kõigega tegeleda.
Laupäeval on BLOGITi koolitus, mida ma suure hurraaga korraldama hakkasin, aega oli maa ja ilm, nüüd on see KOHE.
Tahaks restarti. Rongilt maha astuda. Ja et seal jaamas oleks TO DO list, mida järgmiseks teha.
Kuidas te oma aega planeerite? Või teil pole tuhandet asja nagu mul millega tegeleda?
18 Kommentaari
oli aeg, mil käisin täiskohaga tööl (esimest aastat), viimast aastat ülikoolis (sh kirjutasin lõputööd) ja tahtsin elada ka oma elu natukene.. kõige selle kaadervärgi 24h tunni sisse mahutamiseks oli mul alati külmkapi peal nimekiri asjadest, mis oli vaja ära teha. kui tehtud sai, tõmbasin maha. iga kord kui stressis olekus jälle külmkapi poole läksin, nägin ma hoopis reaalset tulemust – minu listist olid JUBA pooled asjad tehtud! vot see aitas mul olla jälle rõõmus ja mõelda, et see “olen-nagu-orav-rattas-päästke-mind” tunne on mööduv nähtus :) pea vastu!
Hmmm…ma siis ei kirjuta samasugust postitust veel ühe korra, muutes ära mõned nimed ja tegevused. Üks päev tundub olevat nii lühike, et sellepäeva jooksul lihtsakt ei jõua teha kõike, mida on tarvis ja kõike mida tahaks I feel u
Soovitus – loe meile üle 2 tunni, vasta max 15 minutit korraga. (seda saad sättida vastavalt päevakavale, kuid ära loe neid tihedamalt, see tekitab mõttetut “müra” sinu mõtetes ja häirib keskendumist. Kui kasutad gmaili, siis loo sinna vastavalt tüüp-päringutele vastusemailid (näiteks emailid, mille sisus on toodud sisututvustus teenustele, mille kohta pidevalt päringuid tuleb). Mul on nii hinnakirjad, teenuste tutvustused, kohtumispaika jõudmise juhised jne Gmailis on see valik olemas kolmnurka all paremas nurgas, sealt valikust “Talletatud vastused” ja edasi usun, et oksad toimetada :) Kahjuks pole leidnud mobiilile seda versiooni.
Mulle meeldib personaalselt vastata :) iga juhtum on nö erinev. Ei taha stampi vastata. Aga olen nôus, ei pea kogu aeg tsekkama :)
Ma vastan muidugi ka personaalselt, põhja võtan alla rippmenüüst ja lisan sinna alati oma info, kogu see muu info, a-la kus mu stuudio asub, kuidas sisse pääseb, minu viide hinnakirjale, muule infole jne, see on “põhjal” ees olemas :) Kasutan seda juba aastaid ja enne seda olin ikka megalt jännis selle kirjutamisega.
Millega see teie assistent siis tegeleb?
Millega vaja :) ta ei saa ju minu elu elada!
No aga meilidele vastamine jne.. See ju peakski tema töö olema
Ära muretse, meil on asjad jagatud täpselt nii nagu peab ja igaüks vastab oma meilidele ikka ise :)
Aga milleks siis pilli lõhki ajada, kui reaalselt ei jõua kõike korraga? Liiga suur amps järelikult. Kõigepealt oli, et saaks lapse ära lasteaeda, oleks aega veidi omi asju ka ajada. Nüüd on laps aias, aga ikka midagi nagu tehtud ei saa, sest kõike on liiga palju?? Desperate much? Meeleheide pole just parim visiitkaart. A mis ma ikka kosta oskan. Ju tuleb ikkagi millegi arvelt see aeg leida ja omale see do-to-listi ära teha, kui arvad, et see sul paremini toimida aitaks.
https://i.pinimg.com/originals/63/eb/f4/63ebf428527de75c17fa1fd4b2c79ab0.jpg
Ma ei viska pikali, sest nii palju on teha, vaid sp et ma olen väsind ja tahaks aju välja lülitada.
To-do list valmis ja elu lill.
Naljakas, et mina millegipärast ei tohi korra aastas meeleheitel olla.. mingi imeinimene pean olema kuna blogin?
Igal hommikul arvuti taha istudes kirjutan ülesse, mida pean täna kindlasti tegema. Ja kui midagi sealt nimekirjast tehtud saan, siis on nii hea tunne. Kahjuks aga lisandub sinna päeva jooksul veel mitu asja. Ja eraldi teen nimekirja asjadest, mida on vaja teha lähiajal, aga mitte kohe. Muidu lihtsalt ei jää meelde, sest kolm väikest last, palgatöö ja ka oma firma käima lükkamine võtab oma osa.
Oh, edu oma firmaga :)) aga täna mul juba tuju parem! A4 on “to do” asju täis. Hakkan pihta!
Minu kaose vastu aitas bulletjournal. Loe nende kodulehte ja hakka pihta, pakub nii teraapilist tegevust, saab aju tühjaks aga samas kõik tööd on tehtud ja silme ees. Mulle väga meeldib see stiil ja eesmärk, mida bulletjournaling pakub.
Oeh, ma tean mis sa tunned. Ma just mõtlesin, et töökohaga korras, laps käib stabiilselt lasteaias, korterileping pikendatud, lähen kooli. Esimene sess oli ära. Juba oli aeg planeeritud, millal õpin, millal mis aeg on ja siis “KABUUM” korteriomanik teatas, et paneb korteri myyki. Tööl teatati, et hakatakse koondama, laps jäi haigeks, ise olen tõbine. “Tumesinine esmaspäev” ütleksin eilse kohta. Nyyd peab kõik ymber orgunnima ja mott kadus sekundiga. Juba käis mõte, et lykkan siis õppimise veel edasi.
Fotograafia kohapealt- tõenäoliselt pole Meelisel kliente väga palju sellepärast, et tema pildid on küll ilusad aga siiski tavalised. Ei tekita seda “wow” emotsiooni. Paljude fotograafide töödega tutvudes inimene tunnetab ära, milline on täpselt tema stiil ning millist lõpptulemust ta sooviks ehk kas fotograafi käekiri ühtib kliendi sooviga. Ei mõtle küll midagi halvasti aga Meelisel ei ole seda “kindlat” oma käekirja, mis teda teistest eristaks. Saan aru, et ta ei pilte ületöödelda aga kahjuks tunduvad need siiski lihtsalt tavaliselt ilusad pildid, mida tõenäoliselt oskavad ka tänapäeval oma nutitelefonidega teha. See lihtsalt minu arvamus, kindlasti jagub ka inimesi, kellele vaimustuvad tema töödest. Igatahes loodan, et motivatsioon tuleb tagasi, kuna te olete koos ühed vingeimad blogijad ning alati huvitav teie postitusi lugeda :)
Maitse asi jah, küll need ületöötlemise ajad mööda lähevad :D
To do listide jaoks on mul spetsiaalsed ilusad märkmikud ostetud, mis omakorda annavad killukese motivatsiooni. Olen õppinud viimase 2 ettevõtte aastaga mitte iga sekundi tagant meediat avama. Ja nädalas on vähemalt 2 vaba päeva või minimaalselt 1 (kiiremal ajal) mil ma ei tee mitte midagi. Listide koostamine ja asjade maha tõmbamine on kõige motiveerivam inspiratsioon :) Aga olgem ausad, ka see väsitab ikkagi ning siis tuleb lihtsalt tõesti teha midagi täiesti teistmoodi. Mina lähen tavaliselt a la kas lampi kinno või tõesti magan keset päeva.
Fotonduse osas. Ei pea olema ka asi selles kuidas keegi töötleb. Turg on täis ja ajab üle ääre. Head kaamerad on hea hinnaga kergesti kättesaadavad ning kui turundus on kehva, hind kallim ja puudub ka stabiilne klientuur, ei saagi väga mingist teenistusest rääkida. Pealinnas on ilmselt asi veel keerulisem. Kuigi Eesti on väike ja mujale linna sõitmine ei lähe kalliks maksma, siis kõik eelpool loenduv mängib olulist rolli. Ning ei ole nii, et ainult üks nendest asjadest on suurim miinus, vaid kõik koos annavad juba selle terviku kokku. Been there, done that!