Meelis kirjutab: kas palju raha ja vähe aega või vähe raha ja rohkem aega
Kuigi ma olen oma arvutis facebooki ära “tapnud” ehk siis minu uudisvoog on tühi, et ma ei hakkaks mõttetult kerima, ei tähenda see seda, et minuni huvitavad uudised ei jõuaks. Täna siis jäi ette CVkeskus.ee tehtud uuring: millist töötasu peaks Eestis teenima, et hästi ära elada?
Mis sealt siis selgub?
Minu jaoks ei midagi väga üllatavat kui aus olla. Okei, see IT meeste osa, kus nad 1800 euroga hakkama saavad on kentsakas, sest enamikud neist ju siiski teenivad mingi 3000 ja pluss eurot. Aga samas olles arusaamal, et enamik häid IT mehi elavad üksinda, siis ega tõesti, mille peale sul peakski rohkem kuluma.
Ja siis Ida-Virumaa palgasoov on ka pisut selline – ehmatav. Samas ei tasu unustada, et tegemist on ootuste uuringuga. Ehk siis inimesed unistavad. Ja unistatakse tihti suuremalt kui muidu. Eriti mis puudutab raha.
Mitte, et nad seda kõrget palka väärt ei oleks, aga kuidagi on taaskord mulje jäänud, et see on ikka selline ääremaa ja seal on kõik kehvem ning odavam ja palgad samuti väiksemad. Samas kui töötad Grossis ja palk on neto 400, aga teine pool (väidetavalt) sulas, siis jääbki mulje, et seal on palgad jube nigelad. Kui kiigata kinnisvara turgu, selgub et Narva-Jõesuus on 1toaline korter üürihinnaga 400 eurot. Nagu mida? Veidikene allpoole kerides leiab siiski ka 130euroseid kortereid. Kuid nende seisukord on selline nagu ta on.
Kuidas on aga nii, et inimeste palgaootused on nii suured?
Vaadates Tallinna kinnisvaraturgu, siis ei ole siin midagi ka imestada. 1toalise korteri üür Kristiines on 450 eurot. See on mõne inimese kuupalk. Reaalsus ongi ju see, et enamik inimesi saab palka siiski 700-1000 euro kanti. Aga kui sellest kulub elamispinna rendiks pool ära, siis on ikka päris kurb see olukord. Seda ilmestas ka üks kommentaar:
Ma vist ei ela Eestis ja Tallinnas. Või siis paljud on teiselt planeedilt. Reaalsuses pakutakse 1000, kui sedagi. Kui meie hindu vaadata, siis oleks sellised palgad normaalsed, aga jah…
Ja nii ongi. Hinnad liiguvad kiirelt üles, aga palgad järgi ei tule.
Rääkisin hiljuti ühe naisterahvaga, kes ehitas krooniajal omale maja ning nüüd ligemale 10 aastat hiljem teeb põhimõtteliselt sama asja, kuid eurode eest. Kuna tal on alles kõik krooniaegsed tšekid, siis selgus, et need samad ehitustarbed, mis maksid omal ajal kroonides X krooni, maksavad praegu sama summa eurodes. Kust se raha võetakse ma küsin? Tulebki ainult tööl käia ja siis pärast seda veel tööle minna. Nagu Leenu oma postituses ka kirjutas, et selleks, et osta maja, peab tegema tööd, et saada laenu ja siis tegema veel rohkem tööd, et neid makse kogu aeg maksta ja sul polegi aega seda oma kodu nautida.
Nagu me ka oma laupäevaõhtuses laivis arutlesime, soodsam on elada üürikas, kus pole sinu asi, kas lumi on roogitud, elektrikilp annab otsad, boiler tilgub vett – see pole sinu kulu ega sinu sebimine. Helistad, kurdad, keegi teeb. Oma majas on sul pidevalt vaja backup raha ootamatusteks jne.
Veel üks kommentaar artikkli alt:
Et saada hästi elatud ongi miinimum 3k netos kuus. Alla selle on virelemine. Olles 20ndates saan aru, et toituda tervislikult, omada korterit, käia reisidel, omada autot, tegeleda hobidega ja suuta tagada sama elu ka oma perekonnale peabki pidevalt aju rakendma. Palgatöö = orjatöö ja ühtegi mõtlevat inimest ei peaks huvitama kui halvasti läheb orjapidajal. Niru raha, tee ise, ma otsin paremat. Sisuliselt alla 1,5k per capita on min eksisteerimis kuutasu.
Nii ta kipubki olema, et muud polegi teha kui tööd, tööd ja veelkord tööd. Kuid millal sa puhkad? Ma lugesin kuskil välismaisest lehest jällegi uuringut, et mida rohkem palka sa teenid, seda vähem on sul aega puhata ja perega olla, sest sa peadki pidevalt tööd tegema, et raha teenida.
Seega kumb on siis olulisem: kas suur palk ja vähem aega perega, või väiksem palk aga rohkem aega perega olemiseks?
Tegime ka väikese küsitluse, millele saate anonüümselt vastata. Kui soovite võime teha mingi oma lugejate kokkuvõtte ka hiljem :)
9 Kommentaari
Küsitluses võiks olla vastusevariandina ka mittetulundussektor. Vastasin, aga keeruline oli, sest minu valdkonda ei olnud.
Kui elada korralikus majas, selle eest hoolitseda siis kas tõesti iga nädal mõni seade kodus annab otsad? Mina olen terve oma elu elanud majas mida oli vaja renoveerida. Vaikselt ehitasime ja elatud sai ka. Tõesti mitte iga kuu reisimas käia ja igal nädalavahetusel uusi riideid koju tassida aga virelemist ei olnud. Samuti ei lähe need kodumasinad katki, et alati peab paar tuhat varuks olema. Kodu ostes võiks istuda maha ja üle vaadata ning kirja panna oma baasvajadused ja absoluutne vajalik miinimum mida sul on vaja maksta. Näiteks toiduraha, pangalaen, kindlustused ja muud vältimatud arved. Siis saab võrrelda oma sissetulekut ja kuluvaid summasid ning omad järeldused teha kas elu majas käib üle jõu või piisab ka praegusest sissetulekust.
Ma ei arva, et palgatöö peab alati võrduma orjatööga. Pigem inimesed ise kipuvad oma oskusi ja tööd üle hindama ja siis arvama, et neile makstakse orjaplka. Samuti olen nõus, et mõnel kohal tõesti palgad on väikesed. Kõik ei saa olla ettevõtjad.
Minu jaoks on oluline aeg pere ja sõpradega, rahamäed ei ole olulised.
Teil küsitluses tervishoid puudu, panin hetkel riigi/erasektor.
Elu nautimiseks ei pea palju teenima ega end segaseks töötama. Elame Lõuna-Eestis väikeses maakonnas ja ostsime mõni aeg tagasi 10a vana maja 80k (saime tuttavalt hea hinnaga, kuna oli müügiga kiire). Maja ostes olin 25 a ja mees 24a ehk siis laen saab makstud selleks ajaks kui me veel piisavalt kabedad oleme, et nautida laenuvaba elu. Sellele eelnevalt kogusime sissemaksu üürika kõrvalt 1,5a ja saime pool veel ka Kredexilt (noore spetsialsti toetus).
Hetkel teenime kahe peale kuus ca 2500€ (netos) ning oleme sellega rahul ja ilusti elame ära. Reisimas käime, järelmakse ei oma ning laenumakse koos kindlustusega 300€. Majas elamisel ei ole üüratud kulud, et peaks end lõhki töötama, et kulusid tasuda. Meil vesi kaevust (tasuta) ja elekter 25-80€ kuus. Jah maja juures peab muru niitma ja toimetama, aga see tasub 1000% ära.
Ühesõnaga ei pea end maja saamiseks segi töötama (mina käin valvetes tööl ja mees E-R) ja saab nautida piisavalt aega perega. Tallinnas muidugi kinnisvara kallim, kuid seal ju ka palgad suuremad. Usun, et kui teil kord kodulaen võetud, siis näete, et tegelt ei pea end lolliks töötama selle maksmise nimel. Kui vähegi laenuvõimekust on siis pole mõtet, kellegi teise korterilaenu (üürina) kinni maksta.
Minu loogika ja elukogemus on näidanud, et laenuga kulub eluasemele pigem just vähem raha ja palgast jääb seega rohkem alles. Eks kindlasti oleneb veidi sellest, kas soetad oma kodu majja või korterisse ja kui korterisse, siis millisesse. Ise sain sügisel 80 000 euroga kristiinesse suurde renoveeritud kortermajja veidi üle 50-ruuduse korteri, mis minu, mehe, koera ja varsti perre lisanduva lapse jaoks vähemalt mõneks aastaks veel täitsa parajas suuruses, mõnus ja avar.
Korter ise ei olnud sissekolimise hetkel mingi mega kaunis variant, aga samas täiesti ok, et kohe sisse kolida – nüüdseks oleme küll ise jooksvalt vahetanud põrandad, paigaldanud täiesti uue köögi, soetanud ilusamat mööblit jne. Võib öelda, et vähem kui poole aastaga oleme sellest veidi inetust korterist nii kauni ja hubase koha teinud, et kindlasti saaks juba praegu soovi korral vähemalt 100 000 euroga maha müüa.
Igakuine laenumakse + kommunaalid on kõik kokku veidi odavamad, kui eelmises täiesti tavalises 40-ruuduses üürikas ainuüksi kuuüür (mistõttu oleme saanud ka paari kuuga selle mõne tuhande kõrvale panna, et näiteks täispuidust parkett ja köögimööbel koos uue ägeda tehnikaga paigaldada). Ja üldiselt on kortermajades, vähemalt meie omas, täiesti kenasti toimiv korteriühistu ehk siis ei pea pead vaevama mingi lumerookimise, prügiautode vms hooldustöödega.
Üldiselt, mõni asi on veel korteris kõpitseda, tahaks veel näiteks korteri välisukse välja vahetada, aga kuna raha jääb varasemast rohkem alles, seisab kogu selline renoveerimine pigem vaid viitsimise ja ettevõtmise taga. Reisidel käia saame, midagi kuidagi ülemäära piirama ei pea, elu on täitsa vahva.
Ja ei, kindlasti ei plaani me tervet elu nüüd selles korteris elada, unistame ikka oma majast. Plaane on meil seoses sellega kaks – üks variant on korter mõne aasta pärast kallimalt maha müüa ja selle raha eest oma majja kolida, vajadusel siis ka veidi veel juurde laenata, kui maja ostmiseks peaks korteri müügist siiski puudu jääma. Aga ideaalne variant on see, et kui nüüd korteri renoveerimine 100% valmis, saame hakata raha piisavalt kõrvale panema, et mõne aasta pärast korter pangalt välja osta. Siis saame hakata korterit välja üürima, igakuiselt tiksub arvele mõnus lisa, ise saame võtta uue laenu (mida saaks siis tasuda korteri üüritulust, jääks ülegi) ja kolida oma majja ning kui kunagi lapsed suured ja tahavad nt Tallinnasse tööle-kooli minna, on neil olemas Tallinnas tasuta eluase. Ja kui ise penskarid ning ei jaksa enam maja üleval pidada, saame rahus tagasi Tallinna korterisse vanaduspõlve nautima minna.
See on muidugi selline ideaalne plaan, aga ma usun ja loodan, et täiesti realistlik ja igati teostatav. Kusjuures, ei mina ega mees ole mingid mega kõrgepalgalised IT-inimesed, vaid täiesti tavalised noored, enam-vähem sellise Eesti keskmise palgaga.
Teie viimased postitused on nagu 20 a naiivsete, elu alustavate noorte kirjutised, kes arutavad, kas kiirlaenu toel saab kodulaenu ja mis amet valida, et saaks palju pappi ja veel rohkem puhata.
Te olete kaks 30ndates inimest, kes käesolevaks eluhetkeks oleks võinud juba mõned valikud teha. Ja pisut tähtsamad valikud, kui tehakse Paavli kaltsukas riidestange ees või kõrvarõngaste odavmüükidel.
Pisut must-valge on see maailmanägemine, et madal palk võrdub palju vaba aega ja kõrge palk võrdub enda purukstöötamine. See Grossi poe miinimumpalgaga müüja teeb pikki vahetusi, töötab nv ja riigipühadel ja vaevalt on tal meeletult aega perega veeta. Samas haritud ja ennast üles töötanud inimene on sageli parem ajaplaneerija ja -väärtustaja. Kes teeb, see jõuab.
See, et korteriüürid on kallid ei ole mingi üllatus. Olid kallid ka 15 a tagasi. Vahepeal on majanduses olnud mitmeid erinevaid perioode, ka neid, kus kinnisvarahinnad olid väga madalad ja neid, kus laenu topiti igaühele, kes vaid panga uksest sisse astus. Ehk oleks olnud mõistlik masu-aegsel mõõnaperioodil endale kodu soetada ja nüüd seda praeguses vääringus olematut laenumakset tasuda, mitte kurta kõgete rendihindade üle?
Hindade võrdlemises oled usin, aga palun vaata palgastatistikat. 2000ndate alguses oli Eesti keskmine palk 200-300 eurot, nüüd on see üle 1300 eurot.
Ja viimaks- te olete korduvalt kirjutanud, et aastaga mingi 10-20 tonni kõrvale panna on pisiasi. Ehk oleks hea plaan see jutt teoks teha, 20 000 kõrvale panna ja siis järgmine aasta mõnes odavas Aasia riigis veeta. Selle summa eest saaks seal elada ilmselt kauemgi kui aasta. Puhkust kui palju. Või siis aastake vaid poole kohaga tööl käia ja kogu hingest puhata?
Ja üle 3000 on by default rikkurid?
Selles mõttes on Mallukas suutnud endale juba Tallinnasse maja hankida ning seda kolme lapse kõrvalt. Tundub, et ta oskab paremini majandada.
See on Kardo ema maja, ta ei ole sentigi selle eest maksnud. Jah, renoveerimisele on kulutanud, aga see on köömes võrreldes maja hindadega sealkandis :)
Küsitluses ei osalenud, sest alustasin tegevusvaldkonnas oma ettevõtte ja hetkel pole veel palka välja võtnud ja kui võtan, siis esialgu nii vähe kui võimalik ning see ei kajastaks mu tegelikku elu.
Ise olen 32a ja soetasin 2a tagasi lisatagatise toel korteri kui olin veel hea palgaga töö peal. Kuna elu läks nii, et kolisin ja korterisse elama ei jäänud, siis nüüd elavad seal üürnikud. Teenin pangalaenule natuke plussi (mida ei kuluta, vaid kogun puhvriks, et kui korterisse peaks kiirelt raha vaja minema). Üldiselt võib õelda küll, et pigem osta kui üürida. Pangalaenu väärtus aja jooksul langeb koos raha väärtusega. Üürisummad seevastu tõusevad inflatsiooniga ühes taktis.
Kui ise üürikas elasin, siis ei tahtnud seal eriti palju enda järgi kujundada, sest pole päris minu ja ei tea, millal tuleb lahkuda.