Etteruttavalt: see postitus on mingi viis lehekülge pikk. Ja ma hakkasin seda tegelikult telefonis kirjutama esmaspäeval, selleks, et õhtul Meelisest pilt Instasse panna ja et panen sinna alla lühidalt, miks ma teda jätkuvalt armastan.. Okei siis :D #naised #kirjutamishull #kuisulgjookseb Aga ma unustasin, et see mul mustandis oli..

Tahaks öelda, et nädalavahetusepostitus, aga kõigest pühapäevaõhtune umbes neljatunnine poe- ja kokkamis- ja meisterdamisjutt.

Hakkasime Meelisega kokku kui ta oli kõigest 22, nagu ta ka ise kirjutas oma (s)ekside loos. Tähistasime tema 23ndat sünnipäeva koos, Kanter sai samal päeval olümpia kulla, ma läksin öölaulupeole tööle.. ja Meelis sai esimest korda “Kirde saia ilma kileta”.

Aastaid tähistasime me ta sünnipäevi kuniks ta tunnistas, et tegelikult on see päev, mille ta tahaks olematuks muuta. „Ma tahaksin 18ndal magama minna ja 20ndal ärgata! Võiksin korraks ära surra.“ Seda rääkis ta aastaid tagasi mulle. Mitte teistele. Ütleski, et palun teeme nii, et me ei pea mu sünnipäeva, lähme kuskile ära, või ma lähen üksinda.

Kui ma algul ei saanud sellest aru, et miks ometi. Proovisin uurida, et milles asi. Ta ei teadnud täpselt isegi. Ta vist ei tea siiani, kuigi on proovinud seda uurida – nii kristallidelt, selgeltnägijatelt kui psühholoogilt.. Ei tea, millest see tunne talle tegelikult tekkinud on. Ta lihtsalt ei taha sel päeval olemas olla või et keegi teaks, et tal sünnipäev on.
Kord korraldasin ma talle üllatuspeo, täiesti suvalisel päeval (olime kolmandat aastat koos), sest arvasin, et ta ei taha seda teha 19ndal.

Meile tuli külla üks tema sõber oma naisega ja ma kokkasin pool päeva suupisteid. Meelis uuris, et kas neid natuke palju pole (terve suur köögilaud oli täis), ma arvasin, et mis need niksid näksid siis pärast tööpäeva lõppu ära ei ole. Tegelikult ootas 11 sõpra mu õe korteris, mis asus meie kõrval. Kui tema sõber oli tulnud, vaatas Meelis tema uut telefoni, kus ekraanil ilutses „Melli sünna“, ta muigas, et tal ikka vapsee vale päev kirjas.. Kuniks uksel kõlas koputus ja kõik sõbrad vajusid sisse ja soovisid ilusat teisipäeva. Ei mingit sünnipäeva ega pidu, lihtsalt sõbrad koos.

See ei ole teema, millest ta oleks väga tahtnud rääkida. Aga mida aeg edasi, seda enam ma näen, kuidas ta erinevatele sõpradele sellest on rääkima hakanud. Oma sünnipäeva mitte pidada tahtmisest. Sel aastal otsustasin juba ammu, et lasen tal ära minna. Ta oli juba ammu maininud, et tahaks olla üksinda või siis koos Hedoniga, aga ta ei taha, et keegi teaks, et tal on sünnipäev, sooviks õnne, et ta oleks tähelepanu keskpunktis…

Mingi kolm kuud tagasi pidi Meelis minema Rootsi tööreisile ja ma olin täiega freaked out, et kurat, pärast öeldakse seal piletikassas mingi, näeme augustis vms, sest ma olin talle bronninud mõnusa kajuti ja Rootsi kruiisi, et ta saaks oma sünnaks ära minna. Hedoni lisasin ka igaks juhuks, et otsustagu jooksvalt, kas tahab üksi või temaga siis minna. Laps vist nagunii reisib tasuta või suht ilma rahata kui kajut nagunii võtta. Mingil suvahetkel tegime kodus laivi ja ma kokkasin ja ütlesin selle välja… Kes seda laivi nägid, need nägid ka Meelise reaktsiooni sellele ja sünnipäeva teemale (see tuleb mitu minutit pärast üllatust ennast kui keegi selle kohta küsib).. Mul endalgi kiskus pisara silma see üllatuse tegemine tookord, ma ei teagi, ma vaatasin just järgi ja mul silm oli märg juba siis kui ma talle seda ütlesin. Ma ei teagi, kas et ma sain üllatuse teha ja õnnelik, et ta saabki minna ja olla üksinda nagu soovis või oli mul kurb, sest ma teadsin tausta..

Mingi paar nädalat tagasi, küsis ta minult mingi hetk, et mis ma talle kingin. Ma olin mingi what.. Sa tahtsid üksi olla, said juba kingi.. Aga siis taipasin, et ta vist ikka ootab midagi. Või miks ta nagu küsis seda.

Mul on nende tema üllatustega alati nii, et ma feilin sajaga. Kõik läheb alati pekki. Nädal tagasi ütles ta, et sirvis poes Lily Alleni raamatut.. Mul käis kohe peas kõll, vaja osta siis. Algul mõtlesin, et jumala hästi sobiks kui vahetaks ta laadija kotis selle vastu ja kirjutaks sisse, et netis skrollimise asemel naudi vaikust ja raamatut. Aga no ei õnnestunud mul kuidagi poodi minna. Ses suhtes on see kodukontor ja koos kõige tegemine-töötamine-orgunnimine keeruline. Ma ei saa lampi kuskile minna, ta ju küsib.. Ja ma ei käi tavaliselt üksinda poes vms. Pealegi olin ma puhkusel, Hedon polnud lasteaias jne. No ta oleks kohe kahtlustanud. Esimene võimalus tekkis mul pühapäeva hommikul kui nad Hedoniga tennist mängima läksid, aga see tundus ka mulle veider siis kuskile jooksma hakata.. Mõtlesin, et suva, ostan siis selleks ajaks kui ta tagasi tuleb.

Neljapäeva õhtul tulin ma ideele, et üksi mulle kodus olla ei meeldi. Meelis sünnat ei taha, aga miks meie pidutseda ei või. Kutsusin mõned sõbrad, tõesti need, kellega me igapäevaselt suhtleme, meile sööma. Ütlesingi, et ma teen midagi süüa, võtke endale sobilik jook kaasa ja tulge. Mainisin, et Meelis blogis mingist xboxist, et tahab seda transformerite filmi vaadata, et kas teeks ühiskingi või tooge kõik pudel gini, see kulub nagunii marjaks ära..

Ah, googldasin siis, et ostaks talle selle ihaldatud DVD, see jumal, tuleb alles septembris välja. Xboxidest ei jaga ma midagi, teadsin, et see masin peab mängima blue ray mingit asja. Googeldasin ja leidsin mingi, pidasin mingite sõpradega aru.. Aga kui sa suht reedel avastad, et sa seda tahad siis oli täiega napikas, et kui tellida, kas jõuab kohale või ei.. Mõtlesin siis, et meil on mingi 3500€ telekas, kuidas on võimalik, et see plaati ei mängi. No ei mängigi. Ma ei leidnud ühtki auku.. Muidu oleks saanud teha mingi „feik dvd“, et ala eeltellitud ja kui tuleb, saad lisa vaba õhtu et seda nautida vms.

No lõpptulemus oli see, et midagi ma ei saanud nagu ma tahtsin. Mõtlesin, et ah, teen Hedoniga koos torti, no ajasin Meelisele ka, et tead, lapsele meeldib kokata ja teeme sulle teisipäevaks jne. Läksin siis poodi, üks sõbranna kirjutas, et tuleks läbi, ütlesin, et jaja, tavai, aga ma praegu poodi, ütles, et võtaksin talle vahuka. Okei.
Kuna ma ei olnud saanud üldse mõelda, et mida ma süüa pakun ja mis torti ma teen, siis ma olin poes nagu peata kana. Kuigi Hedon vahepeal juba soovitas, et teeks võileivatorti. Ta vist teab, et see magus mul hästi välja ei tule :D

Siis oli vaja mõelda, mis me ise õhtul sööme.. Tuiskasin seal riiulite vahel, valisin biskviite, või et teeks lehttaignast või hoopis küpsistest, Hedon ka midagi heaks ei kiitnud.. Lõpuks haarasin mingeid lambi asju, veini, vahuka ja juba oli mul tulnud idee teha Meelisele mingi gin..

Oh, lõpuks seal kassas oli mul kaks mingit megarasket kotti. Ma ausalt mõtlesin, et tellin takso, aga tundus nii imelik kilomeetri jaoks takso tellida. Siis mulle meenus, et kurat, Meelis ju blogis mingist lõhnast.. Jumal, ma ei tea milline see Jared Leto väljagi näeb, kust ma tean, mis reklaami ta mõtles. Guugeldasin. Leidsin, et mingi Gucci lõhn. Ok, poes oli neli erinevat. Nagu fak. Ja nagu sott. Ma ei raatsinud sotti maksta.

Nuusutasin kõrval mingit muud lõhna ja see tundus nii Meeliselik. Maksis peaaegu poole vähem, nii et võtsin selle ja mõtlesin, et suva, kui ei meeldi, mingu vahetagu millegi vastu ringi. Ja siis ta peab aint 35€ umbes juurde panema oma taskust, et see Gucci saada, aga ma tõesti ei teadnud, millist ta neist neljast mõtles, kaks olid temalikud, ilmselt aiman kumb oleks õige olnud, aga ei hakanud riskima ja noh, ma olin ka veits.. nooo mingi 92€ maksta, tundub palju ja raudselt kuskilt saaks soodsamalt ja.. Samas mõtlesin, et millal ma viimati mingi lõhna üldse talle või endale ostsin. Mingi sajand tagasi. Ta küll on vahepeal lõhnu minult saanud, aga viimase vahetas ta mu meelest õepojaga millegi vastu ja tal on mingi seitse lõhna raudselt korraga kasutuses. Okei, sain selle lõhna ka kätte ja hakkasin oma sajakiloste kottidega minema.

Hedon muidugi tahtis parklas veel motikaid vaadata, siis ta jooksis mul tunnelist eest ära ja ma reaalselt mõtlesin, et mis saaks kui mingi rattur (kuradi ratturid, silt on väljas, käekõrval tule rattaga tunnelisse, ikka kihutavad seal nagu oleks võistlustel!) talle otsa sõidaks, siis ma ei jõuaks joosta.. Viskaks kotid maha, kõik lendaks laiali, keegi paneks raudselt lõhna tuuri, kohupiim lendaks laiali, joogid kildudeks.. Hea fantaasia mul, eks. Igaljuhul saime me lõpuks ka tee ületatud ja siis tahtis Hedon minna ringiga, sest TALLE TEHTI UUS ASFALT!

Saate aru siis, mu armsa lapse aju. Mingi teelõik Koidu tänaval parandati ära, no tõesti see oli väga-väga aukus ja hullus seisus. Kõnnitee siis. Seal oli suht võimatu kõndida ka ilusa ilma ja kaines peaga, rääkimata vihmasest ilmast ja väikesest veinist. Kui seda mõni nädal tagasi parandama hakati, Hedon ja Meelis käivad sealtkaudu Grossis jäätist ostmas, siis teatas meie poeg, et talle tehakse tee korda nüüd, siis saab tõuksiga korralikult sõita. No megaarmas, ma ei oska muud öelda ja täna kui see lõpuks valmis oli.. Ta oli küll tõuksita, aga ta oli nii häppi, et ma ei oska seda kirjeldada, et ta sai ilma auke otsimata kõndida.

On ikka pisikesed need asjad, mis lapse õnnelikuks teevad. Me poematk kestis mingi 1,5h, kui tavaliselt kulub meil kolmekesti käies mingi pool tundi.. Aga noh, jalutasime ja vaagisime ju iga leti juures, kuidas ja mis kooki me teeme..

Me teeme tavaliselt seda küpsisemagustoitu kohupiimapasta ja jäätisega, mõtlesin, et sama kombo võiks ju sobida ka biskviidipõhjade vahele. Viskasin jätsi kaussi sulama, lisasin sinna sooduses olnud ricotta kohupiima (nagu, miks ma poes ei mõelnud, et see on mingi kuivem ja magedam kui kohupiimapasta, isegi kui võtta maitsestamata!), viskasin kaks pakki külmutatud vaarikaid-mustikaid ka sinna otsa ja jätsin seisma.

Samal ajal hakkasin Hedoniga meisterdama.

Ma ei teinud praktiliselt ühtki pilti, sest ma ei tea.. Mul oli kogu aeg tunne, nagu ma peaks megaruttu ära tegema, hull saladus. Äkki Meelis helistab ja tahab videokõnet teha ja siis ma ei saa end praktiliselt liigutadagi, et kuskilt midagi paistab. Ja et Hedon lobiseb välja, mis tegime.. Sest mul oli ju järjekordne plaan. Ma isegi Hedonile ei öelnud, et keegi järgmisel päeval tulemas on.

Sain poest imekombel Meelise lemmik gini – Nordicut. See oli sooduses ka veel. Suur pudel väikse hinnaga põhimõtteliselt. Ja mul tuli juba paar päeva tagasi Hedoni meisterduasju sortides idee, et ma liimin selle PVAga üle (see kuivab läbipaistvaks) ja raputan glitterit peale, et siis jääb selline megasädelev.

Panin lauale paberid kleeplindiga, et kui üle läheb, siis tõmban kohe pintsliga paberisse ja saan vinge paberi, et kingitus ka ära pakkida sarnaselt. No ütleme nii, et ma arvasin, et see pudel kuivab kiiremini. Õigemini see liim. Panin ventika talle peale puhuma ja olin valmis juba fööni tooma… Aga.. Lõpuks ma taipasin, et kurat, panin ju liha ahju, panen pliidi juurde, et kuivab kuumas kiiremini.

PS! Arvake, kas terve ilm oli sellest ventika tööle panemisest glitterpuru täis või jaa.

Vahepeal hakkasime siis Hedoniga torti tegema. Jõuate ikka jälgida mitu asja mul korraga töös oli? :D Mul endal juba on tunne, et kas ma tõesti tegin kõiki neid asju korraga. Jep. A, pesu panin ka vahepeal pessu veel!

No ma ei ole suurem asi tordimeister. See on selge. Segasime selle mögina ühtlaseks massiks ja ma hakkasin seda julgelt biskviidile määrima. Hedon sõi ja kiitis, et nii maitsev. Kuniks ma ka maitsesin. See oli täiesti maitsetu. Nagu mingi vedel.. Ma ei tea, sel polnud mingit maitset. See ricotta ei sobinud sinna üldse, suhkrut ma panna ei tahtnud. Marjad seda kuidagi ei aidanud. See lihtsalt oli mingi mass. Vedelamaks ma seda kogust jogurtiga ajada ei tahtnud, kuigi Valio just kutsus meid enda juurest läbi ja andis Meelisele sünna puhul kotitäie nodi – jogurteid ja mu lemmik kõvajuustu – Gran Regalet. Oh, blenderdasin siis banaani. Kuigi ma vihkan ise üle kõige banaani maitset magustoitudes. Aga lohutasin end, et ma ei pea seda sööma. Meelisele tahtsin eraldi tüki teha. Aga ma olin selle juba sujuvalt karpi teinud selle esimese maitsetu möginaga.

Okei, blenderdasin siis banaani ja piima, sest banaan üksi oleks kinni jäänud. See oli ülimagus ja mõtlesin, et segan need kokku… Panen eraldi kuskile, pool esimest kogust ja selle uue.. Ah, suva, valan kohe kõik kokku, nagunii jääb midagi alles.. See lihtsalt kadus sinna massi. Ma tundsin end nagu Ida ja Hedon nende juures, kui suvalt segatakse mingeid masse kokku ja „tehakse süüa“, soolast kakaokreemi vms. Mida söödetakse lõpuks nukkudele või mida kasutatakse näpuvärvideks, sest söömine on viimane asi, milleks see kõlbab.

Mul oli veel sajandi plaan šokolaade sulatada ja Hedon tahtis neid täpikesi kaunistamiseks ja.. Ma panin ööseks selle koogi kapp tahenema, jäätis peaks hästi koos hoidma ja nö natuke külmutama seda massi, marjad sulama.. Ehk on homseks maitset. Jätsin selle mögina ka alles, mis alles jäi, vaatan homme kas lisan veel ühe kihi kõige peale ja siis šokolaadid jne või.. Mis ma teen. Hedonile sobib see mingiks magustoiduks enivei.

Ma kardan, et see on megakuiv (ricotta pärast) ja megamaitsetu (olenemata, et seal nii palju häid asju sees on). Ja lõpptulemusena lihtsalt mingi plönn. Oleks pidanud ikka võileivatorti tegema või kasvõi retsepti järgi seda rabarberi kooki, mida sõbranna tegi ja mis oli imehea. Või ostma selle neetud koogi. Okei, suures plaanis tahtsin ma lihtsalt kokata koos Hedoniga, niiet pole vahet.

Ja ta on ikka nii armas meil. Panin kooki külmutuskappi kui ta teatas, et „kui issit homme ei ole, siis Elsa ja Miina võiks ju siia tulla seda kooki sööma. See on päris suur meile kahele.“ Ma olin nagu vau.. Ta ei tea, et Elsa ja Miina tulevadki. Ja veel mõned sõbrad lubasid läbi tulla. Sellega on mul ka plaan – ma tahaks mingi ühisvideo teha, no ala et helistame Meelisele ja soovime õnne kõik koos. Või siis teeme video ja ma lasen seda talle alles kui ta koju jõuab ja enne ei ütlegi, et keegi käis. Vaatame seda jooksvalt, sest ma ei tea kes mis kell tuleb ja kas Meelis tahab videokõnet teha või ei. Täna õnneks ei tahtnud :) Aga eks ta ilmselt igatseb ikka Hedontsi nii palju, et tahab näha, aga ma saadan hästi palju pilte, siis äkki ei taha ja levi ka seal laevas sitt :D

Etteruttavalt: otsustasime siis videot teha ja kõik olid seal videos mingi.. tsau… ja naabripoiss ütles, kuulge, teeme parem pildi :D

Vahepeal oli ribi ka ahjus valmis saanud, serveerisin meile Hedoniga siis süüa. Kõrvale sõime kartulisalatit, mida Hedon oli varem soovinud ja mida ma alguses mõtlesin ise teha, thank god, et poes üks sooduses oli tänase kuupäevaga (ilmselt läbipesemata, sest ei olnud lahtises letis, vaid Usina oma), haarasin selle. Nägin juba süües, et Hedonil on uni silmas. Aga pidas vapralt vastu. Nii ribi nosimise kui veel üleval olemise, sest ka ginile tuli veel üks kiht lihvi anda.

Sellessuhtes, Hedon meiega koos kodus on täielik nuhtlus. Ainult nuiab multikaid, midagi teha.. Ta, ma ütleks, jonnib ja jaurab. Tal on kogu aeg midagi vaja. Ja seda kohe. Sekundit ka ei saa oodata. Noh, eks ta teab, et üks meist (tavaliselt Meelis) annab alla, lööb läpaka kinni või loobub millestki ja teeb mis ta tahab, et ta ei jauraks, ära väsiks ja lõunaunne läheks, et saaks siis uneajalgi midagi teha..

Aga ta ei väsi viimasel ajal enam nii ära nagu titena ja lõunauni on pigem õnnistus me majas. Ta ei kustu lampi ära nagu varem. Ja ma ei viitsi sundida ka. Samas tuju läheb pahaks, ma ütlen, sa ei pea magama, pane korraks pea padja peale, pane silmad kinni, las su aju puhkab. Olen ta kõrval, et näe, ma panen ka, oleme viis minutit. Ta nõuab, oleme neli. Okei, oleme neli. Ma loodan, et ta kustub. Jään magama. Ja juba on mul näpud ribides, magad vä? Ma magasin ära neli minutit, teeme nüüd midagi.

Aga kui me oleme kahekesti, vahet pole siis, kas mina ja Hedon või Meelis ja Hedon, on kõik imeline. Või kui oleme külas kellelgi. Nagu täiesti teine laps. Kõik on šokis – nii hea ja rahulik laps. Nädalavahetusel käisime Eveliisi juures, ta ema ja õde olid ka külas ja olid mingi, issand, ma võiks vabalt Hedoni koos Idaga meile võtta, super laps. Nii hästi käitub, ei jonni, käitub poes kenasti.. Muidugi kui „vanaema“ kommidega üle külvab ja on sekundiga nõus poodi minema, kui lastel koogiisu tuleb, kui ta neile pannkooke küpsetab ja tennist mängib. Ma oleks ka hea laps.

Ok, ma kaldun täna ikka iga teemaga korralikult kõrvale. Või siis ka mitte. Tegime viimase kihi veel gini pudelile ära ja Hedon ütleb, et kuule, kas see on üllatuseks issile? Ma mingi, jah.. „See on siis saladus, et me siin seda pudelit teeme?“ Ma olin nagu.. ah, no jah, natuke. Okei, ma siis ei ütle issile kui ta helistab.. Ma olin täiesti hämmingus. Kas ta tõesti hakkab biiti hoomama, et saladus ja üllatus on selleks, et vait olla. Ükskord ma midagi ütlesin talle, et see on üllatus, saladus sinu ja minu vahel ja issile ei tohi öelda, ta teatas enne kui Meelis veel uksest seeski oli, et aga tead, et meie emmega… No samas ma olin selleks valmis, teadsin, et nii võib juhtuda. Polnud vist mingi megaüllatus, pigem prooviks rääkisingi.

Ühesõnaga, poole kümneks oli meil kõik valmis, pesu pestud, söödud, hambad pestud, söögid külmas ja homset ootamas, pudel kuivama pandud.. Otsustasime siis väikse raamatulugemistiiru teha. Meil on praegu käsil „Minu heade kommete meelespea“ – kunagi mu meelest Pärnu Apollost ostsin, tundus põnev. Selle ainuke häda on see, et tekstid on megaheledad (et nö õhtuvalguses lugeda) ja natuke keerulised lapse jaoks. Selle asemel öelda, et „viisakas laps ei noki nina“ on seal „näpuga nina ei nuusata“. Okei, hea väljend, aga Hedon oli päris mitme asja peale nagu wtf. Kordasin siis oma sõnadega ja ta noogutas kohe kaasa. Eile kirjutasin need laused tumedama markeriga raamatusse nö meie keeles ja täna läks see raamat ülihästi kaubaks. Ja mulle tundub see kordamine, et viisakas poiss… mõjub talle paremini. Ta kuulab ja on nagu.. Jaa, ma olen viisakas poiss, ma ei tee nii.

Okei, ma lõpetan. See postitus on juba üle nelja lehekülje ja Hedonist teen eraldi postituse nagu ka Instagramis paluti.

Seejärel olid ära kuivanud need paberid, mis meil pudeli kaunistamise all olid ja ma sain ära pakkida Meelise kingituse. See paber oli totaalselt tükkidest kokku kleebitud, et ikka piisavalt sädelev jääks. Aga mu meelest lõpptulemus sai hea. Loodan, et mul on mahti pilti ka teha kunagi. Oli.