Kas mind vägistati?
Kuidas teie käituksite, kui firmapeojärgsel hommikul teataks teie kolleeg teile, et olete eelneval ööl olnud vahekorras kolme mehega? Enda ülemuse, kolleegi ja nende sõbraga. Samal ajal on seda pealt vaadanud see sama kolleeg, kes teile sellest nüüd räägib, müügijuht ja firma uue värske haru tegelane.
Selle loo saatis mulle minu sõbranna, et ma jagaksin tema kirjapandut, et äkki keegi oskab midagi soovitada. Midagi, mida arstid, politseiuurijad, psühholoogid, psühhiaatrid ei ole siiani suutnud.. Kuidas saada kätte saamata jäänud töötasu? Kuidas kiirendada protsesse nii, et võetud analüüsid ei läheks hävitamisele, kuidas teha nii, et politsei teeks oma tööd? Kas tõesti võidab see, kellel on rohkem raha?
KUIDAS TEIE REAGEERIKSITE SELLELE INFOLE???
Minu reaktsioon oli ala stiilis “Sitad naljad”, kuni ma talle otsa vaatasin ja ta silmad märjad seda kordas. Ma hüppasin voodist püsti ja avastasin, et mul ei ole aluspesu, ega pidžaamapükse – need olid vastas voodi ees maas.
Ta ei teegi nalja?! Midagi on juhtunud, aga mis???
Öeldakse, et me ei tea ette, kuidas me mingis olukorras reageerime, kuni seda ei ole juhtunud. Minu reaktsioon oli EMO – ma pean emosse minema. Panin end riidesse, korjasin enda asjad kokku ja tahtsin sealt ruttu minema saada.
Terve tee emosse ma korrutasin, et ta valetab, see ei ole tõsi. Tema, aga laskus detailidesse, et neil ei olnud kaitsevahendeid, kes neist võttis minult püksid ja aluspesu ja kellel ei läinud kõvaks. See ei ole nali, See juhtus!
Emosse jõudes sain ma aru, et ma pean ju ütlema ise, et mind vägistati – VIST. Kuidas sa ütled kellelegi: “Vabandage, mind VIST vägistati”? Sa oled ema, naine, kolleeg. Sa oled juba soliidses vanuses, see tähendab, et lapsed juba suured ja sa istud emos ning pead ütlema: “Vabandage, aga mind VIST vägistati”.
Ma istusin seal ega suutnud seda öelda, see ei ole reaalne, minuga seda ei juhtunud, mina ei ole praegu siin sellise avaldusega, see on jabur, kuidas VIST, kas juhtus või ei juhtunud, ei saa olla VIST! Meeleheitlikult püüdsin meenutada, kuidas magama sain, mis juhtus? Täielik tühjus. (Psühhiaater ütles, et kui oli ghb siis suure tõenäosusega ei meenugi mulle midagi) Palusin paberit ja pastakat ja kirjutasin selle paberile. Luges – tõusis püsti ja läks sirgel seljal teise ruumi ning hetke pärast kutsuti mind juba nendest suurtest ustest ja eskorditi läbi haigla ruumi, kuhu ma jäin tundideks.
Selle aja sisse mahtus nii palju pisaraid, nii palju häbi, ebamugavust, ahastust ja vist ka hüsteeriat. Igal juhul, kui te olete filmides näinud, kuidas neid vägistamise ohvri proove võetakse, siis nii ongi. Ongi selline karp, kuhu kogutakse tervelt su kehalt nii seest, kui väljast analüüsid ja su riided. Seda toimingut saadab pidev küsimine, kas nad tohivad politsei kutsuda. Lisaks helistatakse nädalajagu iga päev ja uuritakse, kas olete nüüd valmis politsei kutsuma. Mina ei lubanud, sest jutt käib ju minu kolleegidest ja sõpradest, nad ei teeks ju minule nii, nad ei teeks nii mitte kellelegi. ALATI LASKE KOHE POLITSEI KUTSUDA!!! KOHE!
Kuna minu reaktsioon oli kohe emosse, siis õnneks ei olnud ma käinud ei pesemas ega tualetis. Nii, et kui midagi juhtus, siis on väga lihtne seda tõestada. Teatavatel põhjustel ei saa ma kirjutada millal, kus ja mis ettevõttest käib jutt. Kui politsei
enda töö ära teeb ja enam ei ole VISTI, siis saan ja siis ka teen seda.
Ülemus: GHB-d nagunii verest ei leia
Nagu te juba aru saite, siis lõpuks ma ikkagi pöördusin politseisse, ma tõenäoliselt ei oleks seda teinud, aga kui ülemus helistas ja teatas, et GHB-d nagunii verest ei leia ja mingu ma andku enda proovid kui tahan, et kohtume kohtus ja töösuhe on ilmselgelt läbi, siis tekkis mul millegi pärast paaniline hirm. Kust järsku GHB jutt??? Mis kohus, milles eest, mis ma tegin???
Politseiga ei ole mitte midagi liikunud. Täna on juba 5. juuni ja homme saab juhtunust x kuud. Seda vägistatu karpi hoitakse haiglas kuus kuud! Peale mida see hävitatakse. Ma ei taha, et see hävitatakse ja ma teadmatusse jääks. Ma tahan teada, kas ja mis juhtus. Ma tahan, et nad vastutaksid enda teo eest, kui nad seda tegid ja vastutaks kolleeg, kui sellist asja valetas!
Ilmselgelt olen ma kaotanud töö ja sissetuleku. Nad lasid mind lahti usaldusekaotamise paragrahvi tõttu, mille alusel ei ole mul õigust töötuabirahale ja nad isegi ei püüa nii palju õigesti käituda, et minu varasemalt sõlmitud lepingute eest mulle minu tasu üle kanda. Kogu selle lahti laskmine on irooniline, sest see kolleeg, kes mind emosse viis ja mulle juhtunust rääkis, töötab rõõmsalt nendega koos edasi.
Kui teie tütardele, naistele, emadele, sellist asja räägitaks ja nad sellele reageeriksid, siis süüdistaksite ka neid, mitte “väidetavaid” teo toimepanijaid? Minu jaoks ei ole see loogiline ja pigem tekitab tunde, et ma ei peaks enam keskenduma küsimusele “KAS JUHTUS?” vaid püüdma leppida teadmisega, et juhtus, aga ma ei tea mis. Ma olen pidanud ligi xxx päeva võitlema enda mõtetega. See teadmatus ajab hulluks, kes valetab, kas juhtus, kas mind vägistati, kas mu kolleg valetas, MIKS?
Jah, te teate mind
Te kõik teate mind, ühel või teisel viisil oleme kokku puutunud. Kellega tööalaselt, kellega eraeluliselt. Aga te teate mind. Nii et, kui sa ei ole just Eesti Vabariigi President, Urmas Sõõrumaa või ekstra pädev töövaidlustes, siis ma palun, et te ei pommitaks marimelli kirjadega “Kuule, kas see on see?” Olen jah mina.
Ma tahaks öelda, et Mina olen ikka Mina, samas ma ei tunne end üldse endana. Ma ei tea täna kas mind vägistati või mitte. Ma ei tea, kuidas edasi. Aga, kui ma homme hommikul ärkan, siis olen ma peale juhtunut juba 1xx päeva elus ja arvestades minu esmast reaktsiooni, siis on see suur asi minu jaoks. Ma olen katki, aga Elus.
Kui keegi oskab nõu anda, siis palun jätke kommentaaridesse või kirjutage meile otse postkasti.. Kuidas teha nii, et politsei asuks tööle, et see karp avataks ja ta saaks teada, mis tegelikult juhtus? Kuidas ja kuhu pöörduda, et inimene saaks oma saamata jäänud töötasu kätte. Või peaks tõesti edasi elama ja laskma sel kõigel minna?
UPD 11.06.2020:
Tere,
ma olen teile kõigile südamest tänulik, kes te võtsite vaevaks minu lugu läbi lugeda ja nõuga aidata.
Tänaseks olen saanud nii palju selgust, et politsei tegeleb menetlemise ja uurimisega põhjalikult. Nagu ma ütlesin, siis praegu ei ole plaanis avaldada infot, mis võiks kuidagi uurimist mõjutada.
Kõigile ilkujatele, et kuidas ma suudan veel töötasule mõelda, soovin ma tsiteerida Pirre-Joseph Proudhoni: “Kui teod räägivad, ei tähenda sõnad midagi!”
32 Kommentaari
Ei taha uskuda, et see tõsi on võib tõesti halb ja kaugele mindud nali olla. Aga lekitaks ettevõtte nime ja siis tegelegu ise samamoodi ülejäänud elu vägistaja tiitliga. Teed sama “nalja”.
Aga palga kohapealt on olemas tööõigus komisjon kuhu saab pöörduda.
Töövaidluskomisjoni peab pöörduma jah. Usaldusekaotuse tõttu lahti lasta – neil peavad olema põhjapanevad faktid ja tõendid, kuidas usaldus kaotati ja neil ilmselt neid pole ja saab nii hüvitise kui ka töötasu kätte.
Ma ei tea aga kas ehk oleks abi tööinspektsioonist. Kui asi on nagunii politseis siis on neil ka kergem asja uurida. Ja nii tegutsevad politseid ja haiglad rutem
Enda terviseandmed saab iga inimene ise kätte, see on fakt. Ja need andmed ütlevad ilmselt ka ära, kas toimus midagi või mitte. Usalduse kaotus peab olema tõestatav. Esiteks peab olema lepingus selline punkt ja teiseks tõendid. Ei saa mitte ükski ettevõte selle punktiga kedagi lambist lahti lasta. Ma tean, sest ma tegelen selliste asjadega meie ettevõttes ja usalduse kaotus on üks raskemini tõestatavaid punkte kui ei ole kõrval lepingulisasid, mis konkreetseid käitumisi reguleeriksod ja tõestusi, et neid punkte on rikutud. See koht tekitab seetõttu minus tõsiseid kahtlusi. Kas tal oli lepingus, et kui me Sind grupiviisiliselt ära kasutame, siis Sa ei tohi kellelegi rääkida? Ja isegi see punkt oleks õigustühine, sest see läheks kõigega, alates põhiseadusest vastuollu :)
Kindlasti pöörduda saamara jäänud töötasu osas Töövaidluskomisjoni poole. Kuna see jutt juba siin on, siis see Eesti on nii väike, et varsti viiakse niidiotsad kokku. Kuna lisaks kõigele on alandatud ja lõpetatud töösuhe võimaliku*vägistaja poolt, siis kindlasti kogu see protsess anda edasi politseisse, las teevad oma tööd. Sellised inimesed ei saa jääda ju kariatuaeta. Mis siis saab kui nad teevad seda järgmisega ja järgmisega… võtta ametkondades need teenad ülesse ja las endine töökoht saab kolleegid saavad aru, et tegemist ei ole papist inimesega, et suudab asjadele anda tõsiselt võetava ametliku käigu. Kahju et töösuhte lõpetamiaele alla kirjutas sellistel tingimustel. Aga muidugi, seda uaalduse kaotamist võib ka pöörata tööandja kahjuks… kindlasti tulev asjadele anda ametlik jäik. Need tüübid jäävad igavesti registrisse. Arusaadav, et ghb pole tuvastatav, aga kui neid tüüpe nii palju oli,siis äkki uurimiae all keegi muutub pehmoks ja ikkagi läheb nii, et saadakse õiglane kariatus.
Lihtne rääkida, aga ikkagi, see jääb muidu elulõpuni hingele…
Ma soovitan samuti pöörduda töövaidluskomisjoni. Vastavalt TLS prg 88 tuleb töötajalt eelnevalt hoiatada juhul kui tegemist ei ole varguse, pettuse vms raskendava asjaoluga. Siis tavaliselt hoiatust rakendama ei pea aga riigikohtu otsustest võib leida, et siiski peab. Kindlasti ei kandu töötasu mitte maksmine prg alla. Töötatud aja eest on ettenähtud tasu. Politsei poole pöördudes peab olema siiski konkreetne. Mitte stiilis “mind vist vägistati”. Vaid faktid – koht, aeg ja potentsiaalsed kahtlustatavad.l sh märkides kes oli vihje andja, kuna inimene ise oli abitus situatsioonis. Siinkohal oleks õige olnud juba emosse minnes läbi mõelda, kas politseid segada või mitte. Üldiselt teavitatakse politseid alati raskete kehavigastuste / isikuvastastest rünnakutest ning politsei võtab uurimise üle. Vägistamine on siiski raske isikuvastane tegu. Ma soovitan pöörduda Sass Henno poole. Tema võitleb naiste eest, keda on GHBga mürgitatud ning seejärel ära kasutatud. Võite talle FB kirjutada. Ta on väga sümpaatne ning aitab kindlasti kui saab või vähemalt annab head nõu kuidas edasti talitada.
Kas haiglas siis mingeid tõendeid (DNA) vms ei leitud? Ilmselgelt olid poisid kavalad ja sisse ei lasknud. Suure tõenäosusega see vägistamine ikkagi aset leidis, muidu poleks ülemus ja sellist telefonikõnet teinud ja sind poleks lahti lastud. Kriminaalasjas peaks olema võimalik see ülemuse telefonikõne kui tõend ju välja nõuda ja üle kuulata. Loodan siiski, et õiglus saabub ja politsei teeb oma tööd (seda lugu tuleks Facebookis palju jagada, et avalik tähelepanu aitaks asja lahendamisele kaasa). Sellised tüübid ei peaks jääma karistuseta.
Leenu: haiglas tehtud analüüside tulemusi ei anta välja kellelegi teisele peale politsei. Politsei pole neid mingil põhjusel siiani küsinud.
Pöördu otse prokuratuuri! Kas on teada, kes antud asjaga tegeleb? Kui ei siis lihtsalt saada oma kuriteokaebus otse sinna ja usu asjad hakkavad kiiremini liikuma!
Pane googlisse sõnaotsingusse “kuriteokaebus”, ava teine link ja loe alt poolt kuriteoteade kohta :)
Kas ma sain õigesti aru, et sündmusel oli pealtnägija, st tunnistaja? Sellisel juhul milleks üldse see meeleheitlik tõendite kogumine? Eeldusel, et see kõik tõesti väljamõeldis ei ole. Kuidagi kummaline tundub, et peamine mure näib ohvril olevat oma töötasu kättesaamine. Vägistatud inimesel ilmselt ei tuleks see meeldegi…
Loe uuesti, selgelt on kirjas, et ta ei mäleta ise mitte midagi.
Ja mis mottes, ei tuleks meeldegi- ta ju jai hetkega koigest ilma.
Ohvriabi?
Kellel on õigus ohvriabile?
Õigus ohvriabile on kõigil inimestel, kes on langenud hooletuse või halva kohtlemise; füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks. Ohvriabi saab iga inimene, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju, sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja kas tema vastu on algatatud kriminaalasi. Abi saamise eelduseks ei ole kuriteo toimepanemine.
https://www2.politsei.ee/et/nouanded/ohvriabi/
Mitte midagi ei saa aru. Haiglas tehtud analüüside tulemusi ei avalikustata patsiendile, kellelt analüüsid võeti? Läks haiglasse, et saada teada, kas teda vägistati, ja ei saanud sellele mitte mingit vastust, ka mitte seda, kas midagi on toimunud või ei – haigla muidugi ei saa otsustada, kelle soovil miski toimus, aga seda saavad ju ikka öelda, kas üldse on midagi toimunud? Veel arusaamatum: inimesel on kolleeg, kes VAATAB VÄGISTAMIST PEALT, räägib sellest ohvrile – ja viimane ei võta ka tema suhtes mitte midagi ette? Kas mitte just temast poleks tulnud alustada: inimene, kes vaatab kuritegu pealt ja ei võta selle takistamiseks midagi ette, on kuriteole kaasaaitaja – kui usutav on, et politsei laseks lihtsalt käed rippu sellise loo peale? Või ka temast ei saanud politseile teada anda, sest ikkagi sõber ja kolleeg, mis siis sellest, et lasi kõigel sündida? Väga keeruline on neist mõttekäikudest aru saada.
Soovitan pöörduda ohvriabi ja naiste tugikeskuse poole, läbi nende pannakse ka politsei tööle, kui politsei seda muidu ei tee.
mingi juristiga ühendust võtta? ohvriabi? mismõttes politsei ei liiguta lillegi ikka veel? ikka avaldus esitatud nende meeste vastu?
Äkki küsida abi Ohvriabist? https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/116-006-ohvriabi-kriisitelefon
Ei teeks ju paha sinna helistada ja küsida, mis edasi. Nag ehk oskavad rääkida asjaajmise poolt ka, kuidas ja kui kaua mingid protseduurid aega võtavad politseil jne.
Veel paar linki:
https://abiksohvrile.just.ee/et/mis-juhtus/seksuaalv%C3%A4givald-mind-v%C3%A4gistati/abi-seksuaalv%C3%A4givalla-korral
http://www.estl.ee/valdkonnad/seksuaalv%C3%A4givald/n%C3%B5u-ja-abi/
Kas krim. asi on üldse algatatud? Kas ohvri politseisse pöördumise all siin tekstis on silmas peetud, et esitas avalduse enda vägistamise kohta? Kas ta mingeid ütlusi on andmas käinud?
Kui menetlus on algatatud, siis peaks olema teada uurija nimi, kes asjaga tegeleb, ilmselt siis ka tema kontaktid (ohver peaks neid kontakte teadma). Seega tuleks hakata uurijale ajudesse panema ja seda kiiremas korras ja regulaarselt. Ma ei tea, kas oleks mõtet ka advokaat võtta endale või kas tema võtmiseks on ohvril ressursse. Advokaat aitaks seda “ajudesse panekut” ilmselt efektiivsemalt teha. Seda juttu, kuidas polisei tegutseb empaatiliselt ja kiirelt ja otsustavalt taoliste seksuaalkuritegude puhul, on nad kuulutanud üsna pikka aega söögi alla ja söögi peale. Hetkel nagu ei tundu käitumine sõnade järgi käivat? Väga kurb situatsioon igatahes… Kui möödas juba 100 või enam päeva, siis hakkab asjaga nagu kiireks veidi minema, kui siiani pole haiglast neid tõendeid küsimas käidud… Soovin igatahes edu ja loodan, et see inimrämps saab oma teenitud karistuse!
“haiglas tehtud analüüside tulemusi ei anta välja kellelegi teisele peale politsei.” LOLL JUTT! Igal inimesel on õigus välja nõuda ja saada kõiki temasse puutuvaid tõendeid ning meditsiiniliste analüüside ja muude uuringute vastuseid!
Milline imeline suhtumine! Kui raske on aru saada, et DNAd ja toksiine hakatakse uurima, kui politsei küsib.
Haigla peaks ju patsiendile, kellelt analüüsid võeti, ikka analüüside tulemused ütlema. Siin loos on ju ka tunnistaja, kindlasti peab tunnistaja nime politseile ütlema. Kui ülemus tõesti tegi sellise kõne kus ütles telefonis et GHBd verest nagunii ei leita, tuleb kindlasti rääkida sellest telefonikõnest politseile ja nad peaks selle telefonikõne tõendina välja nõudma. Kui need tüübid karistuseta jäävad, on varsti mitu vägistatud naist – tegutseda tuleb!!! Andke Delfile ka see lugu, siis hakkab politsei kindlasti tegutsema.
See jutt on nii segane ( mis on ohvri puhul muidugi arusaadav) ja vasturääkivusi täis, et tekib küsimus- kas te ise seda juttu kuuldes ei imestanud?
Kolleeg vahtis vägistamist pealt- ei takistanud, ei kutsunud politseid, isegi ära ei läinud? Vahtis ja jättis meelde, kes võttis püksid ära ja kellel ei läinud kõvaks? See kolleeg on samasugune pervert nagu vägistajad.
Ülemus helistas ja hakkas telefonis (! ) ghb-st rääkima? Ohver polnud veel poltsei poole pöördunud ega kedagi süüdistanud. Mees rääkis ennast ise sisse, kuigi igaüks teab, et ta kône võidakse salvestafa? Ei kõla loogiliselt.
Usalduse kaotuse tõttu vallandamise eelnevad protseduurid ( märkus, käskkiri, fikseeritud eeskirjade rikkumine), seda ei saa teha ilma mõjuva põhjuseta. Ohver nõustus enda vallandamisega?
Mis mõttes politsei ei tegutse? Ohver ja kahtlusalused on ütlusi andnud? Mida uurija räägib? Politsei võtab selliseid juhtumeid viimastel aastatel väga tõsiselt, täielik vaikus nende poolt pole usutav.
Meditsiiniandmeid ja analüüside tulemusi saab lugeda digiloost. Ohver pole sinna vaadanud?
Siin on juba nõu antud- tuleb Ohvriabi, psühholoogi, vajadusel psühhiaatri, Töòvaidluskomisjoni poole pöörduda. Teie asi on oma sõpra toetada ja julgustada teda neid käike ette võtma.
Digiloost saab analüüse alles siis vaadata, kui arst on selle kinnitanud ja selle sisestanud. Nt günekoloogias Fertilitas ei suvatse enamus juhtudel midagi sinna panna ja teiste haiglate arstid ei näe vastavaid sissekandeid.
Patsient peab saama igal juhul oma raviandmeid, aga kui arst ei väljasta, siis uurida haigla kodulehelt mingit kontakti ja sealt pärida. Nt ITK kodulehel on vastav info selline:
4.1.1 Terviseandmetega tutvumine on võimalik tervise infosüsteemi patsiendiportaali https://www.digilugu.ee/ ja haigla patsiendiportaali https://ipatsient.itk.ee/ kaudu.
4.1.2 Kui soovite andmeid, mida punktis 4.1.1 nimetatud keskkondades pole või Teil puudub nimetatud keskkondadele ligipääs, peate isikuandmete saamiseks esitama taotluse. Haigla vastab taotlusele 30 päeva jooksul ja väljastab andmed taotluses märgitud viisil, kui suudab andmete saaja usaldusväärselt tuvastada. Kui taotletavad andmed on Teile digitaalsel kujul kättesaadavad või taotlete andmeid korduvalt, on haiglal õigus küsida mõistlikku tasu halduskulude katmiseks või keelduda andmete väljastamisest.
Ei elanud üle nii nukrat seika, kuid siiski kogesin väga ebameeldivaid olukordi ning ähvardusi kui ei astu seksuaalsuhetesse ülemusega. Samuti kahtlustan, et vähemalt ühel korral sain ka firmapeol selle GHB osaliseks, kuid õnneks mitte nii keerukate tagajärgedega. (Kahjuks sel hetkel tegin valiku, et ei pöördu võimude poolde, et pigem ise abiga kiiremini toibuda ning mitte pikka sõda pidada).
Igaljuhul sain küll ise kiiresti minema, kuid samuti lõppes see kohtuähvardustega veel pikalt. Aga isiklikult sain küll abi ja kinnitust Tööinspektsioonilt, et olen õigesti käitunud ning neil ei ole õigust ähvardada. Seega soovitan samuti sinna pöörduda. Kui muud midagi, siis vähemalt äkki natukene kindlustunnet, et oled õigel teel ja edasi võidelda.
Inimene vägistati ja esimene mure on see, kuidas töötasu kätte saada?
Okei…
See on veider jah. Ise tahaks neist lihtsalt võimalikult kiiresti võimalikult kaugele saada ja mitte kunagi enam kontakti leida.
Kui vigastusi pole, siis ei ole ka ühtegi tõendust vägistamise kohta. Ja kuna ka isik ise ei tea midagi, siis mingit keissi pole. Pole põhjust krim asja algatada.
Muide, ghb ajab naised väga kiimaseks. Kes on proovinud, võib kinnitada.
Natuke segaselt kirjutatud, ma ei saanud aru, kust alates kirjutab mina-tegelane. Äkki saate panna juurde, kus on kiri ja kus ei ole.
Mulle on vähemalt üks kord jooki pandud ghb-d ja see oli südasuvine keskpäev, ühes Tallinna aedlinnaosas. Koos sõbraga, jah ülejäänud olid võõrad. Õnneks mitte midagi ei juhtunud, ma ise ei olnud purjus ja sain aru, et ma ei suuda end liigutada ning palusin end valvata.
Teine kord, ma ei tea, kas pandi midagi joogi sisse, aga ärkasin öösel selle peale, et keegi tiris mul pükse jalast. Siis oli ka suvilas pidu, mitte kuskil klubis.
Mina, kes ma üldse pole väga kuskil pidutsenud ja juba minul kaks sellist olukorda. Olin siis 24, seega ka mitte väga noor. Ma pole nendest asjadest isegi oma abikaasale rääkinud, juhtus enne temaga tutvumist. Seega arvan, et juhtub rohkem, kui räägitakse.
Minu enda näidete puhul näen seda, et mitte kedagi ei saa usaldada. Isegi mitte sõpru. Seda enam tundub ebanormaalne, et kolleegid seda tegid ja kolleeg pealt vaatas? Miks ta ei sekkunud? Millal see lugu juhtus? Kui kaua läks aega töölepingu lõpetamiseni? Kas see oli komandeering ja lugu juhtus hotellitoas? Jõulupidu? Kas päriselt ei saa ohver teada, kas midagi juhtus arstide arvates?
Kaldkirjas on Leenu lisainfo, mis siin keerulist üldse on :)
Räägin siin nüüd isiklikust kogemusest. Minuga juhtus sarnane lugu, aga mitte töökaaslastega. Pärast seda juhtumit sain teada, et esimese asjana ongi õige pöörduda kohe EMOsse, politsei ei tee üldiselt midagi. Võeti proovid, suunati ohvriabisse ja pidin kontakti võtma juristiga. Samal päeval politseisse ei läinud ja kui keegi tahab väita, et ma olin loll, et ma KOHE ei läinud, siis palun mõelda ohvri vaimsele seisukorrale. Mina olin konkreetselt nii raskes šokiseisundis, et pärast proovide võtmist (mis on väga alandav kogemus kannatanule) ei suutnud liigutada, vett juua ega süüa kaks päeva. Politseis andsin 3h tunnistusi ja öeldi, et järgmisel päeval võetakse ühendust inimestega, kellelt ma kohe abi palusin, et nad mulle järele tuleksid. Möödus mitu nädalat ja sõbrad ütlesid, et nendega ühendust pole võetud. Siis käisin järelkontrollis uut suguhaiguste testi andmas, sest proovides, mis kohe võetakse, ei kajastu suguhaigustesse nakatumist. Naistearst, kes mult ka esimesed proovid oli võtnud, kinnitas, et politsei nendega ühendust pole võtnud. Läks nädal veel mööda ja sain kirja politseist, et uurimine on lõpetatud, ilma igasuguse seletuseta, miks. Naistearst rääkis, et nende aastate jooksul, mil ta on vägistatutega tegelenud, on uuritud umbes 5% juhtumitest. Miks? Sest vägistamist uuritakse sarnaselt vargusele – kuritegu pole, kui keegi pealt ei näinud. Lisaks sellele ei pidavat Eestis seksuaalkurjategijad kaitsevahendeid kasutama, sest on teadlikud, et karistused on leebed ja tihti olematud. Sellegipoolest tuleb alati politseisse pöörduda, sest vägistaja isikule jääb politseis märk külge. Kui sama asi juhtub kellegi teisega või on juba juhtunud, on oluliselt suurem tõenäosus, et vägistaja saab karistada. Mis puutub ohvriabisse, siis nende poolt ma erilist tuge ega infot ei saanud. Pigem tekitas selle psühholoogi enda vaimne tervis küsimusi, sest ma tulin sealt tulema meeletu psühholoogi haletsuse saatel ja ma olin enne seda juba jõudnud vaimselt stabiilsemasse seisundisse.
Ja igaüks, kes tunneb meeletut vajadust vägistatule öelda, et ta on nõrk, oli ise juhtunus süüdi ja mõtleb nüüd üle, kui isegi selja tagant sarnase kehaehitusega inimest näeb ja paanikasse satub, siis soovitan iseend ette kujutada situatsioonis, kus puuduvad igasugused isikuvabadused, keha on šokis ja mõistus tardub täielikult ja sul pole mitte ühtegi vastust, mis juhtus minut tagasi ja mis ees ootab. See on veel lihtne selgitus, reaalselt sellist olukorda sõnadesse ümber panna on võimatu. Vägistatu ei mõtle üle, tal pole kontrolli oma mõtete üle šokiseisundis. Vägivallatseja on alati süüdi, tal on võimalus valida, kas ta vägistab või ei, siin pole isegi küsimust, et kas vägistatu ise ei soovinud vahekorda. Ei, ma tõesti ei soovinud, ja ei soovinud ka kuu aega igaks juhuks HIV-d ennetavaid ravimeid võtta või uimastatud saada.
Kui antud olukorras ülemus veel terroriseerib ja viitab, et nkn midagi ei leita, siis mina temaga kontakti ei otsiks. Ei otsinud ka enda vägistajaga, sest vaimsele tervisele võib see emotsioon väga keeruline olla. Minu soovitus on vähemalt ohvriabist lasta end suunata psühholoogi juurde teraapiasse. See, et minu isiklik ühekordne kokkupuude ohvriabiga pigem negatiivse emotsiooniga oli, ei tähenda, et sina abi ei saa. Neil on kohustus sulle abi osutada ja on parem hakata selle probleemiga tegelema enne, kui see suuremaks kasvab, sest tagantjärgi on sisemiste juba sissejuurdunud veendumuste ja hirmude parandamine väga palju keerukam.
Lisaks sellele võid uurida töökaitse infotelefonilt lahenduste kohta ja ilmselt on ka töötukassa valmis sind vastu võtma. Lisaks sellele on võimalus, et kui psühhiaater osutab asjaolule, et sul on nt ptsd juhtunust, depressioon, ärevus vms kaasuv häire seoses juhtunuga, siis saad töötukassalt toetust vähenenud töövõime tõttu (kui õigesti mäletan, oli see üle 200€).
Fakt on see, et alati peab olema valmis stsenaariumiks, kus kurjategija ei saa karistatud, aga vähemalt jääb sulle endale teadmine, et tegid omalt poolt nii palju, kui said. Kurb tõsiasi on see, et vägistajal on õigused, ohvril kohustused, aga sellega tuleb õppida elama, sest ei saa lasta endalt ära võtta ka järgnevaid aastaid ja lasta sel tropil ikkagi nii võita.
Ma mingi outsider, pole aimugi, kellest, millest, mis ettevõttest või üldse tegevusalast võib juttu olla.. Kui kõik teavad, siis ma tahan ka teada.
Muus osas aga.. ei kardaks nende mainet hävitada. Las hakkavad või kolmandad isikud ütlema nimesid välja.
Samas mõistan seda abitusetunnet. Pealtnägijast jms ka kasu pole, kui tegu on mõjuvõimsate ja/või rikaste inimestega. Vaadake või Kuuuurijat, kes paljastas kohaliku pedofiilide võrgustiku (mis on reaalsuses hullem, kui keegi ettegi oskab kujutada). Aga kuna ka meil kõik võimud korrumpeerunud on, siis selle asemel, et seda asja siis uurima hakata ja kurjategijad vastutusele võtta, kaevati kohtusse hoopis Lust ise :)
Taga targemaks.
Ja mis see sulle annaks, kui sa saaksid teada, et tegu on Mariga X firmast, kes on seal kliendihaldur? Kas saad öösiti paremini magada, teades, et ahah see oligi see Mari kes ära vägistati?
PS: ei tea ka ise, kellest juttu, see pole minu probleem. Minu probleemiks on see, kuidas EV käitub ohvritega, mitte ainult selles loos, vaid üleüldiselt. Loodan, et see inimene saab abi, nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Vast tahetakse ikka teada firma nime selleks, et seostada kuriteo toimepanijaid antud firmaga, mitte ohvrit!
Tere!
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste (SAKid) poolt kinnitan, et vastutus seksuaalvägivalla teo eest lasub alati toimepanijal. Seksuaalvägivalla rünnaku üleelanu ei ole selles ise kuidagi süüdi.
Kui seksuaalvägivalla juhtumist on möödas kuni 7 ööpäeva, siis julgustan alati pöörduma endale lähimasse SAKi, mis asuvad neljas Eesti piirkonnas, suuremate haiglate juures:
* Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku erakorraline vastuvõtt, Sõle 23, Tallinn. Vastuvõtutoa tel 5342 4724
* Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 12, Kohtla-Järve, sisenemine EMO kaudu.
Günekoloogia osakonna valveõde: tel 331 1041
* Pärnu Haigla, Ristiku 1, Pärnu, sisenemine EMO kaudu.
Valvegünekoloog: tel 447 3505
* Tartu Ülikooli Kliinikum, L. Puusepa 8, Tartu, sisenemine EMO kaudu.
Günekoloogia osakonna valveõde tel 731 9954
Keskused töötavad ööpäevaringselt ning abi on tasuta.
SAKidesse võib tulla igaüks kas ise või koos saatjaga, mistahes kellaajal ja ilma saatekirjata. Ei ole oluline, kas politseisse on juba pöördutud, kavatsetakse pöörduda või ei soovita seda teha. Arvestame igati abile pöördunud inimese soove ja tahet ning teeme toiminguid tema nõusolekul.
Oodatud on nii naised kui mehed; lapsed, noored ja täiskasvanud, kes on kogenud seksuaalvägivalda või kahtlustavad seda.
https://www.palunabi.ee/seksuaalvagivald – siit lehelt on leitavad ka SAKide lühivideod, kus saab ülevaate, millist abi SAKides antakse.
Samuti leiab sellelt lehelt ka infot, mida teha uimastamise ja seksuaalvägivalla korral:
Uimastamine & seksuaalvägivald
Uimastamine & mürgistamine & seksuaalvägivald
Nagu siit loost selgub, on ohver pöördunud SAKi, kuid menetluse osas on ebaselgus. Pakun, et ohver võiks pöörduda tasuta juriidilise nõustaja poole õigusabi saamiseks.
Seksuaalvägivalda kogenutele on meil SAKides lisaks muule abile võimalik pakkuda ka tasuta õigusnõustamist. Selleks tuleb helistada või saata SMS telefoninumbrile 5377 6077 või e-mail aadressile envloigusabi@gmail.com, teatades, et soovid õigusnõustamist. Edastada tuleks oma vanus, eesnimi ning kontaktandmed, oma asukoht linna täpsusega.
Jurist võtab ühendust hiljemalt 24 tunni jooksul. Esmaseks nõustamiseks lepime kokku kas silmast-silma kohtumise või nõustamise telefoni vm sidevahendi kaudu. Nõustamise maht ühe inimese kohta on kuni 5 tundi.
Kõik see info on kõik leitav ja materjalid jagatavad sotsiaalkindlustusameti ohvriabi lehelt https://www.palunabi.ee/seksuaalvagivald
Loodan, et sellest infost on abi. Palun jagage seda oma lähedastele, sõpradele, kolleegidele…