Viimase aja üks oodatumaid saateid minu poolt oli justnimelt see „ma ei saa aru, miks on vaja hekseldada inimeste elu“ Anu Saagimi ja Sten Talivee poolt juhitud „Klatšiminutid“ Õhtulehes. Aga ma pettusin juba esimest saadet vaadates. Vanade uudiste maha lugemises ilma mingite eriliste kommentaarideta on sama palju klatši kui minul teile täna beebiuudiseid. Neid ei ole.

Kuhu on kadunud vana hea mahlane Saagim, kelle süljepritsmed lendasid kilomeetri kaugusele kui ta Just! ajakirja tegi – kus ta ei kartnud öelda välja asju? Noor ajakirjanikuhakatis Sten Taliveest ootasin ma ka midagi palju enamat. Noort vemmeldavat verd, kes julgeks öelda ja teha asju, mida ma aastaid pole enam näinud.

Täna julgeb mu meelest mahlaselt kommentaare jagada veel ainult Ženja Fokin oma Insta storydes, aga siis solvuvad võõrad inimesed võõrastele inimestele loobitud naljade pärast. Jumala eest inimesed, see on meelelahutus!

Ma saan aru, et on aasta 2020 – ängi, hirmu, paanika- ja solvumisteaasta, kus kõik peab jääma mingitesse piiridesse, sest muidu koputab Robert Sarv äkki uksele, aga.. see saade on nii kohutavalt igav, et siis võiks üldse tegemata jätta.

Saagim ei ole tegelikult kadunud, aga ta ei ütle mitte midagi enam kellegi kohta. Kui Lustist hakkas natukene rääkima, siis poole lause pealt ütles ikka, et ah, las aitab. Ei saa tänapäeval midagi öelda, kohe on kellelgi kuskil mingi häda.

Sten Talivee julges Kardo vasektoomiat kommenteerida ja sai kohe puid alla, et ise halab oma storydes kui keegi talle pede ütleb. Inimesed, kas te saate aru, see on saade. See peaks olema klatš ja kõmu ja mahlased kommentaarid ja info, mida meil veel ei ole.

Mu meelest oli „Tõde ja õigus“ film ka põnevam kui see saade, kuigi peaks olema vastupidi, sest seal saates ei ole mitte midagi uut. Vanade uudiste kordamine ja isegi neid ei julgeta väga kommenteerida.

Ma ei ole selle saate vaataja selles suhtes, et ma oota iga osa kohvitass käes (nagu vanasti Kroonikat!), seda Kardo osa pole ma veel üldse näinud, sest see pole mulle ette jäänud. Eile õhtul vaatasin vist märtsiuudiste kokkuvõtet ja.. ainus põnev osa seal oli see kui Saagim käis töömeestega mölisemas ja isegi seal oli ta nii vagur, et see oli natuke igav. Siis rääkis ta sellest kuidas tal Türgis armuke oli. Vot, seal juba oli natuke klatšihõngu juures või kus käib joomas Karmen Pedaru.. Aga ikka, küll ta on armas inimene, ilma meigita ka ilus ja armastab head šampanjat, no mis klatš see on. Pigem lihtsalt lisainfo. Või vau, Kersti Kaljulaid joob ka veini ja käib Telliskivis hängimas. Okei, see on hea lisainfo, aga seda saaks esitleda palju mahlasemalt, nii et mul oleks ja tekiks see tunne, oh, sa, kurat, kus ma sain praegu infot teada.

2020 – keegi ei seksi, peta, laaberda

Ma mäletan aegu, kui ma töötasin Õhtulehes. Kui veel tehti klatšiuudiseid, kes kellega, kus, miks, millal. Kui oli lubatud teha küsimärgiga uudiseid, spekuleerida ja klatšida. Ja toona, 12 aastat tagasi sai iga kuulsus aru, miks neid uudiseid tehakse ja 98% ajast olid nad neist uudistest teadlikud, sest ennast oli vaja müüa. Mind kutsuti kohale, et ma lähen siis ja siis sinna, seal on selline ja selline naine, võtan tal käest kinni, tehke pilti ja tehke uudis.. Ennast oli vaja turundada. Oli vaja olla pildis.

10 aastat tagasi oleks Õhtulehes ilmunud uudis: kas uus kuum paar? Noor suunamudija Sten Talivee väisas Dermosili sünnipäeva koos Õhtulehe ajakirjaniku Mari-Leen Albersiga, keda siiani on nähtud liikumas fotograaf Meelis Tomsoni käevangus.. Ma võiksin jätkata kilomeetri, kuidas siit saaks mulli toota selle pildi põhjal. 

Tõesti, 2020 pole vaja pildis olla, sest muusikud laulmas ei käi ja meelelahutajaid õhtut juhtima ikka ei kutsuta, aga still.. miks kõik nii kuiv ja igav seepärast peab olema. Mul jääb kohati mulje, et tänapäeval staarid ei peta enam oma kaaslasi, keegi ei vaata kõrvale, ei libastu, ei tee valesid otsuseid, ei ütle kellelegi halvasti, ei.. Nagu halloo, maailm ei saa olla seisma jäänud ju? See pole võimalik, et keegi ei kobista kuskil külmkapi taga või ei korralda kindlustuspettusi või ei pidutse kirikus. Saate aru, suures plaanis – maailm ei ole seisma jäänud, aga 2020 ei tohi neist asjadest justkui rääkida, sest äkki keegi kuskil solvub.

10 aastat tagasi oleks mis iganes suuremast draamast, millest oleks saanud toota, ilmunud Kroonikas kümneleheküljeline jätkulugu, kus sõna oleksid saanud kõik sõbrad ja tuttavad, kõik oleksid saanud sõna võtta, midagi mahlast kommenteerida, midagi öelda, kuskilt kougitaks välja ma ei tea kelle mineviku hallid varjundid, rõhutaks nende vanadele tehtud vigadele, kus oleks kraabitud igast mõttetust jurast veel uus uudis. Oma osa menetluses oleksid saanud ka Õhtuleht, Elu24 ja veel viis ajalehte/ajakirja, kes oleksid leidnud veel omakorda uued allikad, kellelt midagi „välja pressida“. Teema oleks mitu nädalat veel õhus olnud ja draamat kütnud..

Mis oli sel reedel „eetris“? Keegi kuskil ütles ja poole loo peal võttis sõnad tagasi ja tegelikult polnudki mingit klatši ega kõmu peale selle, et keegi emotsiooni pealt lihtsalt ütles ühe vale lause ajakirjanikule, kes haistis klatšiuudist, aga samas tahab kõigiga ise sõber olla ja tegelikult mingit klatši toota ei suudagi.

Ainus klatš ja mahlane info lekib siis kui on vaja midagi turundada. Nagu Mihkel Raud, kes räägib mitu minutit ta seksib või kuskilt mitte kuskilt tekib aasta vang Kaarel Kuik, kes räägib kuidas ta aastaid kinni istus ja rentslist miljonäriks sai. Tegelikult ei tea me isegi seda, kas Mihklil tõuseb või kas Kaarel üldse olemas on.

Andke ometi elule särtsu!

Ma ütlen ausalt, ma tunnen sellest klatšist ja kõmust puudust. Aga isegi meie ei julge enam suurt sõna võtta, sest keegi kindlasti kuskil solvub. Vanasti tegime presidendivastuvõtu kleidiarvustust, aga seegi on viimastel aastatel ära jäänud, sest solvusid ära täiesti erapooletud ja kõrval seisvad inimesed, et issand, mida teiesugused matsid üldse arvavad. Ma julgesin eile Mallu kommentaarides kirjutada, et „Klatšiminutite“ saade on hale, igav ja selles pole sädet, kui mulle kirjutas Sten, et ta alustas vaikselt, miks ma pean puid alla panema.

Sa ei saa alustada vaikselt. Eriti kui sa tahad saada kuulsaks, olla nähtaval, olla tõusev staar (miks sa muidu suunamudijate saatesse läksid omal ajal?). Sa pead alustama pauguga. Esimene saade oleks pidanud olema nii hoogne, nii särtsakas, nii mahlane, nii äge, et ma tahaksin istuda kohvitass käes ja ila suunurgast tilkumas, et millal ometi ilmub uus osa, et saada osa sellest kõigest. Nagu ma praegu ootan Zevakini videoid. Aga esimene „Klatšiminutid“ seda ei tekitanud ja nüüd ma vaatangi seda siis kui ette jääb. Zevakinit seevastu ootan igal pühapäev kell viis!

Ma tunnistan, ega Zevakin pole mingi klatš ja kõmu, aga see on tänases maailmas, aastas 2020, MEELELAHUTUS suurte tähtedega! Keegi ei pannud BSH’le puid alla kui ta Intsu kätles, see oli lihtsalt naljakas, mahlaste kommentaaridega meelelahutus. Aga ei, aastal 2020 ei nimetata seda meelelahutuseks, vaid ära panemiseks, ilkumiseks ja solvamiseks. Jumal tänatud, et see 2020 läbi saab ehk on 2021 lootust andvam.

Kuidas teil, kas olete nagu mina ja tahaksite ellu veidi särtsu? Kas teie arvates on meie uudised igavad? Või te olete ka arvamusel, et meie maailmas ei tohikski ega peaks olema enam klatši ja kõmu?