Meelis kirjutab: paar nädalat meediata – mis juhtus?

marimell

“Aitab küll”, karjus Oskar Rannamajas kui Viktoria ning Helena ta närvi olid ajanud. Täpselt samamoodi olen mina soovinud karjuda juba viimased paar-kolm nädalat. Aga nagu öeldakse, igaüks on iseenda õnne sepp, siis olen ju mina ise see, kes teeb otsuseid, et mida ma näen ja loen. Nii sündiski minu peas otsus mille ma ka teoks tegin. Aitab küll!

Otsustasin oma veebilehitseja kiirmenüüst eemaldada Delfi ja Õhtulehe. Postimeest ei ole ma muideks lugenud sellest ajast, kui neid ajakirjanikke vallandama hakati. Elu24 ei loe ma sellest ajast kui Anu Saagim sealt lahkus. Paar lugu on vahepeal kuskil Facebookis silma hakanud, aga ütleme, et millestki erilisest ma pole ilma jäänud. Üldine mentaliteet on siiski see, et kui läks Anu, siis läks ka Elu24.

Mul on kuidagi see refleks sisse jäänud, et midagi pole nagu otseselt teha, aga samas võiks midagi teha ja siis klikid automaatselt kuhugi uudiste lehele. Aga sealt vaatab vastu mis? Äng, õud ning surm. See kindlasti kõlab jube hipilikult, aga päriselt ka ei ole mul oma ellu vaja sellist negatiivsust. Jah, ma saan aru, ma ei pea neid lugusid ju lugema, aga fakt on see, et ma ju näen pealkirja ning tihtipeale sellest piisabki. Ärge nüüd muidugi palun valesti aru saage… Mulle meeldib väga ajakirjanduslikke lugusid lugeda. Neid aga jääb aina enam vähemaks. Võimust võtab meedia. Meediat ning ajakirjandust tuleb aga tänasel päeval kindlasti lahus hoida.

Kui järjehoidjalt olid need lehed eemaldatud, siis oli aeg minna Facebooki kallale. Ma ei tea kuidas on lood teil, aga mul on küll nii, et lähed korraks Facebooki, skrollid seal minuti-kaks ning järsku avastad, et sujuvalt 30 minutit on möödas. Vahest isegi rohkem.

Esialgne plaan oli, et ma eemaldan oma uudisvoost ainult Delfi, Õhtulehe jne. Geeniuse oleks alles tahtnud jätta, aga siis mõtlesin, et kui juba minna siis suurelt.

Kuid et minna veelgi ekstreemsemaks, siis otsustasin ma oma Chrome lehitsejasse paigaldada väikese plugina nimega Kill News Feed. See plugin on imeline asi kui aus olla. See säästab sulle päevas vähemalt tunnikese kui mitte rohkem. Tõmbad selle alla, aktiveerid ning saad oma elu kenasti edasi elada. Messenger töötab ilusti ja mingeid tõrkeid ei esine. Ja sa saad segamatult tööd teha. Sulle ei torka silma mõni postitus sõbra või asutuse poolt, millele sa ilmtingimata pead klikkima või mida kommenteerima.  Selles mõttes kõik toimib, et kui sul siiski tekib soov minna mõnele lehele ja vaadata mida nad teinud on, siis seda kõike sa ka näed. Teated tulevad ikka sisse jne.
Aga sellega asi minu jaoks ei piirdunud. Lisaks kõigele eeltoodule otsustasin ma ka Facebooki rakenduse oma telefonist eemaldada. Nagu ma ütlesin, et kui minna, siis minna täiega, eks. Ei mingeid teateid ega märguandeid X asjade kohta. Kõik nulli.

Tulemus?

Mis on mu elus selle paari Facebookivaba nädalaga muutunud? Mis teie arvate? Enne kui edasi loete, siis mõelge korraks, et kui teie seda teeksite, siis millest te ilma jääksite? Mis teie elus muutuks?

Minu elu muutus ja seda kindlasti positiivsemas suunas. Esiteks jäi mul aega üle. See sama aeg, mille ma muidu oleks veetnud kuskil Facebookis skrollides. Selle asemel lugesin ma näiteks raamatut. Või artikleid LinkedIn’s. Kordades harivam ning kasulikum kui end läbi selle meediamüra suruda, et leida see õige artikkel, mida ma üldse sooviks lugeda.

Kui ma tahtsin kindlaid lehti lugeda, siis seda ma ka tegin. Näiteks toksisin sisse geenius.ee või turundajateliit.ee ja lugesin. Ei mingit müra. Samuti on mul Chrome pandud teemad, mis mind huvitavad ning siis ta soovitabki mulle erinevaid välismaised lehti, kus on mind paeluvatel teemadel mõni uudisnupp ilmunud.

Vähem stressi

Okei, sõna stress kõlab liiga karmilt, aga jah, sellist pinget ei ole sees või pigem närvilisust. Seda tänu sellele, et me näe uudiseid ega pealkirju, mis mind mingil moel ärritada võivad. Facebookis on selleks kindlasti inimeste kommentaarid mõne loo all, mida mulle automaatselt kuvatakse. Enam kui nädal olen ma sellest prii ning ma olen väga rahul.

Loomulikult ei saa ma kedagi sundida, aga ma siiralt soovitan teil sama teha. Eemaldage oma elust need uudiste portaalid, mis teis stressi tekitavad ja vahest ka tuju rikuvad. See ei ole seda väärt. Ajad on hetkel niigi pingelised ja kõik on nii närvilised. Seda kogesin ma just paar päeva tagasi kui mul oli “kokkupõrge” ühe politseinikuga. Ta lihtsalt oli nii kuri ja pinges, sama kehtis ka tema paarilise kohta. Ja tegelikult on mul neist kahju. Miks nad ei võiks olla kodus oma perede juures ning rõõmsalt pühi oodata? Ei, sest neid tegelikult sunnitakse tänavale minema ning olema kurjad võimuorganid. Või ongi siis võim pähe löönud.

Ma olen alati öelnud, et politsei peaks olema minu jaoks nagu turvatunne, kelle poole pöörduda, kelle poole ma tahaks pöörduda, kes võiks abi anda ja mind kaitsta, mitte ähvardada ja olema keegi, keda ma kartma peaksin. Ta võiks olla ettenäitajaks, mitte sõrmega näitajaks..

Aga kui meie elus ei oleks seda paanikat külvavat meediat ning Facebooki uudisvoogu, mis viimasel ajal on muutunud tõeliseks interneti rentslitoruks kus igaüks käib ja lihtsalt s*tub välja selle, mida sülg suhu toob, siis kas meil pole ehk pisutki parem elu?

Kuidas teile tundub: milline on tänane meedia? Kas informeeriv või pigem paanikat ja õudu külvav? Või kohati isegi eksitav? Mis muutuks teie elus kui te eemaldaks oma Facebooki uudisvoo ja rakenduse? Kas elu jääks seisma? Kas oleks rohkem stressi seetõttu, et te ei tea ja ei näe mida lähedased ning jälgitavad lehed postitavad? PS! On tõestatud, et 70% sinu jälgijatest isegi ei märka, kui peaksid sotsmeediast kaduma. Ups!

9 arvamust postitusest “Meelis kirjutab: paar nädalat meediata – mis juhtus?

  1. Tänud asjaliku postituse eest. Facebooki pole mul juba mingi 10 aastat umbes äkki. Ma ausalt öeldes leidsingi, et see röövib minult lihtsalt väärtuslikku aega, ja paneb mind võrdlema oma elu teiste eludega. Siis ma ei olnud veel vaimses mõttes nii kaugele jõudnud, et ennast ei tohi võrrelda kellegagi. Ma ei viitsinud neid uudisevoogusid ka sorteerida seal, seega lõin kõik kinni. Ma väga pole olnud ka inimene, kes tahab oma elu või pilte jagada. Ma pigem kirjutaks või jagaks oma mõtteid, nagu teie siin blogis teete, aga mul pole vist nii tugevat ja paksu nahka kujunenud, mis aitaks negatiivsete kommentaaride vastu. Igatahes ma ei kaotanud midagi, aga siis hakkasid sõbrad ahhetama, miks sul ei ole Facebooki, kuidas sa siis tuttavate sünnipäevi tead, kuidas sa üldse suhtled, elu on ju kõik FBs? No nii naljakas oli. Minul. Siis jõudis reaalselt kohale, kui jubedad sotsiaalmeedia orjad me oleme. Ma ise ju ka veel olin, sest ma eeldasin, et mu sõbrad kõik kaovad. Tere hommikust, mul on oma lähedaste inimeste sünnipäevad meeles, ja telefoninumbrid ka. Kusjuures sel ajal polnud mul ka Messengeri. Nüüd on, aga ma olen seal offline-s ja vastan siis, kui sinna satun, ja kõikide inimestega ma nagunii ju ei jõua suhelda. Miks ma peakski süvenema sellesse, mida mu kunagine suvaline klassikaaslane tegi. Kui ma tõesti tahan temaga kohtuda, siis ma leian ta oma tuttavate kaudu üles ja saan tema telefoninumbri. Pärast 10 a möödumist olen märganud, et ka lähimad sõbrad suudavad juba mingil määral Facebookist eemal olla. Muide ka mu head sõbrad jäid alles, just mõttetud energiaröövlid haihtusid. Loe: jäid minust FBi maha.
    Teine asi on Delfi. Nõustun sinuga, Meelis. Ainult õudu tuleb sealt ja negatiivsust. Ma ka ei ole mega hipi, aga ei taha lugeda sellest koroonast iga jumala päev. Teine asi, mida ma ei kannata, kui kuskil on pedofiile või piinatud loomi. Ma saan aru, et inimesed peaksid olema teadlikud, aga mu süda ei suuda neid iga päev vastu võtta. Ei. Mul võtab tohutult aega ja energiat, et niisugusest jamast ennast uuesti välja lülitada. Seega ma pole ka mõni nädal juba Delfisse läinud. Kuna ma teadlikult püüan hoida end positiivsel lainel. Need koroonapostitused on ainult inimestes hirmu tekitavad, ei midagi muud. Ma ei tea, miks seda tehakse. Inimesed on nii stressis sellest.
    Ja olen ka läbi lugenud nädalaga juba kolm raamatut tänu Delfist, Elu24st jms loobumisele. No teie blogi ma sirvin küll ülepäeva, et kas on uus postitus, sest siin on nagu rõõmsad asjad, mitte hala ja nutt. Olen välja selekteerinud, mis tekitab head tunnet, mis mitte.
    Jõudu ja jaksu! Ilusat jõuluaega, mille ma avastasin ka tegelikult olemas olevat, sest ei passinud enam ninapidi Delfis! ❤️

  2. Ma kustutasin ajutiselt mingi hetk tagasi facebooki ära aga igatsesin ainukese asjana ürituste ja uute sündmuste infot. Vaatasin dokumentaali “Social dilemma” ja peale seda tegin facebookis ja instagrammis puhastuse. Uudiseid ka ei loe ja telekas vahetan kanali kui uudised tukevad. Koroonast on kopp ees ja sellega hirmutamisest. Põdesin selle rasedana läbi ja võrreldes muude haigustega, mis mul aasta jooksul olnud on, oli see ikka väike nohu paar päeva.

  3. Väga meeldivad Meelise arvamuslood, eriti meedia, turunduse, tööotsingute, koostööpartnerite jms teemadel. Suur aitäh!

  4. Täpselt nii on.. Kustutasin ka kuu tagasi kõik meedia portaalid ja elu on palju lihtsam. Ei mingeid koroona uudiseid elu palju stressivabam

  5. meil juhtus see kunagi iseenesest reisil käies. olime mingis hotellis, kus wifi oli olematu ja siis kui kuskil wifisse saime, suhtlesime lähedastega ja saatsime pilte. 10 päeva ilma meediata möödus, tulime koju ja mõtlesime et ou what, polegi millestki ilma jäänud. hea on olla hoopis.

    sellest on möödas 4 aastat. nüüd kui see koroona Eestisse jõudis kevadel, siis sattusime jälle uudiseid lugema, et mis seis on jne. nähes, kuidas see kiirelt mingiks kahtlaseks hirmutamiseks muutus, eemaldusime meediast jälle. alati sõpradele ja sugulastele soovitan ka, et kui tahad rahulikku elu pane uudised kinni.

  6. Mul on juba kuus aastat suhteliselt müravaene kõik. Facebook on alles, aga loen seal pisteliselt, harva ja mõistlikult. Sama pisteliselt loen Perekooli ja saan alati suutäie naerda, nii et sellest pole plaaniski loobuda. Raamatuid olen nagunii terve elu lugenud ca 75-200 raamatut aastas. Aga mu suurim ajaraisk on blogid. Mõnda aega tagasi hoidsin silma peal vähemalt paarikümnel, hiljem vähendasin arvu kuuele. Jah, teie blogi kuulub esikuuikusse. Plaan on, et hoian edaspidi end mingil määral kursis täpselt nelja blogiga ja see on nüüd küll päris kindel, et esinelikust jäid kõik M-d välja.

    1. Ei, miks parem? Ei ole. Erinev lihtsalt ja eelistangi lugeda pigem blogisid, millega saan samastuda.
      Küll uuesti kohale kappan, kui Perekooli huumorinurk mõnest eriti mahlakast teemast kihama lööb.

  7. Ma ka ei loe uudiseid ja eriti hämmastab mind näiteks mu ema, kes hakkab miskist teemast rääkima ja ma ei jaga ööd ega mütsi ja siis alati küsib, et kus kivi all ma elan :D
    FB ei saa päris loobuda, sest vahel on head pakkumised, nt nagu nüüdki Varrakust sain Potteri illustreeritud raamatu 20ga.

Comments are closed.