Kas te tunnete ka vahel seda, et otsite midagi paremat kogu aeg? Et töö võiks parem olla? Et kodu võiks parem olla? Et elu võiks parem olla? Et raha võiks rohkem olla? Mul on viimasel ajal tunne, et ma ei oska enam rõõmu tunda asjadest ja elust ja tahaks kogu aeg midagi.. head, midagi paremat, midagi suuremat, midagi ägedamat.. Aga tegelikult on kõik oluline kogu aeg minu ümber olemas.

Keegi siin kommenteeris ka just, et me blogi on nagu tühjaks lastud õhupall.. Äkki ongi. Ma tegelikult arvan, et ma tean ka kuhu see koer on maetud. Ma tahaks öelda, et meie jälgijatesse, aga siis ma üldistaksin liiga, sest tegelikult klähvib see koer ainult seal foorumis ja ei anna rahu.

Kujutage ette, et elate rahulikult oma elu ja mingi koer lihtsalt käib ja klähvib päevad läbi, hakkab närvidele küll, mis? Ja ega ta loll ei ole, saab aru küll, et sa närviliselt püüad aru saada, mis ta probleem on ja proovid peremehega rääkida, aga tema klähvib aina edasi. Lõpuks sa enam ei viitsi, las klähvib, kaua sa ikka selle peremehega aru pead. Enam ei viitsi õigustada, enam ei viitsi üldse midagi teha. Olgu omaette. Aga sinus on ikka mingi pinge, et sa ei julge lillegi liigutada, äkki kuuleb ja klähvib veel kõvemini.

See on kindlasti üks põhjus, miks see blogi on vaiksem. Miks see blogi ei sisalda meie igapäevategemisi ja teisalt tundub mulle igav jagada seda, mida me teeme. Ja kui ma kirjutaksin asjadest jälle nii nagu ma tahan, saaksin varsti Sarve nõude postkasti. Seda ka ei taha. Ja mingit tasakaalu ma siin leida ei oskagi. Ma oskangi kas olla igav või ülevõlli skandaalne, selline klassikaline malbe ja ilus ja poliitkorrektne ma olla ei oska ja ei tahagi.

Mis me siis päevad läbi teeme?

No võtame näiteks eelmise nädala. Ma pean konkreetselt kalendri lahti võtma, et ma mäletaks, millega me tegelesime. Ahjaa, haiged olime üksteise võidu. Kõigepealt oli Meelis haige, konkreetselt tal oli nii halb, et ta magas 48h põhimõtteliselt jutti. Siis olid Hedon ja Hedelin tatised ja mina arvasin, et pääsesin kogu sellest värgist.. Loll! Esmaspäeval juba tundsin, et kuidagi imelik on olla. Teisipäeval laksasin juba iga nelja tunni tagant parakaid ja lootsin, et läheb paremaks. Täna on sellest nädal ja ma olen ikka selline.. taeva ja maa vahepeal. Ei ole nii sitt, et olla ei saaks, aga hea ka ei ole.

Sealjuures oleme elanud tavalist elu. Ka eelmisel nädalal tegin suurema osa plaanitust ära, aga kogu aeg oli selline pooleldi kehv olla. Tegime tööd, käisin BSH ja Normanni etenduse, ise külas ja külalisi vastu võtnud.. Aga mitte midagi sellist ka pole olnud, et hullult oleks jagada ja blogida. Ma ei ole kunagi oma sõpru väga blogis kajastanud ja ei kavatse seda ka teha. Käisimegi eelmisel nädalal sõpradel külas, kes ridaka ostsid ja endal tuli ka hull ridaka isu peale. Vaatasime siis kõik portaalid läbi ja no ei sobi üks ega teine. Käisime tiirutasime isegi autoga siin meie lähedal uusarendustes ringi, aga kuskil mitte midagi ei klikkinud.

Samas selge on see, et siia me igaveseks ei jää ja tegelikult tuleks see otsus, kuhu me elama asume ära teha nüüd, sest kõike alles ehitatakse ja septembriks 2022 peaks me kuskil paikseks jääma, sest Hedon läheb kooli ja Peetrist Tabasallu me teda tooma ei hakka ja vastupidi. Üleüldse tahaks elada kuskil nii, et Meelis ei peaks olema autojuht, et Hedon saaks ka ise liigelda kooli/koolist koju. Teisalt ei taha ma teda sõpradest eemaldada, aga selge on ka see, et valiku me peame tegema ja kui see tähendab uut kanti ja uusi sõpru, siis tuleb vaid loota, et sõbrad jäävad alles olenemata vahemaast.

Kui te teate mingit ridakat, mis võiks meile sobida (Tallinn või lähiümbrus (Jüri on juba kaugel ja Murastest edasi ka ei tahaks), vähemalt 90 ruutu, hoov, ideaalis nurgabox ja ideaalis 5 tuba (neli käib ka kui on hea planeering kontorinurga jaoks), ei pea olema neli valget seina, võib ka mõni aasta vana olla ja osaliselt sisustatud), siis soovitage julgelt. Ma ise välistaks Tiskreoja ja kogu selle Tiskre Prisma taguse põllu, aga never say never. 

Ja kui te küsite, miks, et me alles kolisime, siis nagu pealkiri ütleb – kogu aeg tahaks midagi enamat. Ja tegelikult oli see korter nagunii vahepeatus, algusest peale polnud selle korteri mõte olla meie igavene kodu. See jääb meile pikas plaanis väikseks. Hedelin magab juba praegu nii hästi, et võiks vabalt enda toas öösel olla ja.. ma eelistaks, et elutuba ei oleks mänguasju täis :) Jaja, tean, aasta probleemid mul, aga nii on.

No kas jätkan oma “tahaks midagi paremat” hala?

Töö on ainuke asi, mida ma ei taha muuta. Mulle reaalselt meeldivad need firmad, kes meile on alles jäänud. Tegin mõned korrektuurid suvel, jätsin alles need, kellega suhtlus oli hea või väga hea. Ma ei taha teha asju raha pärast kui mu vaimne tervis hakkab kannatama. No kujutate ju ette, et on lust töötada kohas kus olete oma aja peremees ja kus saate oma asju planeerida instead töötate kellelegi, kes “reede õhtul mõtles” ja laupäeva hommikul ta kirjutab ja eeldab, et õhtuks on tema mõte juba reaalsus. Ei. Ma puhkan ka. Mulle meeldivad meie praegused partnerid, kes on oma sotsiaalmeedia ja influencerturunduse meile usaldanud :)

Ja puhkus on asi, mis tekitab pingeid..

Ma läksin tööle kolm aastat tagasi (2018 septembris) ja 2020 aasta veebruaris sain ma esimese täis palga. See tähendab seda, et ma olin ca 2 aasta jooksul iga kuu puhanud. Võtnud vähemalt ühe pika nädalavahetuse, et käia Berliinis, teha pikem dateweekend või käia nädalasel reisil.

2020 aastal kui me Taist tulime, algas covidihullus, mu tööülesanded muutusid ja meid kõiki kodukontorisse suunati ja ma teada sain, et ma rase olin, siis.. ma lihtsalt tegingi tööd, kuniks jäin raseduspuhkusele ja jätkasin klientidega projektipõhiselt. Puhkasin vist need paar päeva kui intensiivis olin ja uuel aastal jätkus kõik uue hooga. Suvel ma tundsin, et ma ei suuda. Ma reaalselt tahtsin kõik tööd ja kliendid üles öelda. Minu õnneks, pakuti mulle lihtsalt puhkust. Kuu aega, et ole ja naudi suve ja puhka.

Kui ma oleksin saanud selle kuu aega jalad seinal puhata, oleks hästi olnud, aga mul olid juba mitu kuud varem kokkulepitud tööd, reisid ja koostööd ja ma ei tahtnud ega suutnud neist loobuda. Nii ma väga ei puhanudki ja suvi sai läbi ja elu läks edasi.

Ja kuigi ma reaalselt armastan tööd mida ma teen üle kõige, siis.. ma pean puhkama. Ja nüüd ma otsustasingi, et igal kuul, teen ma endale long-weekendi või mingid vabad päevad ja reaalselt ei tee midagi. Ei võta Instagrami lahtigi.

Ostsin endale ja sõbrannale Pariisi piletid, lähme lastega Rootsi kruiisile, Meelise saadan üldse nädalavahetuseks Berliini, et kõik saaks oma aja ja veidi muus keskkonnas puhata ja lihtsalt olla.

Varsti on jõulud..

Ja siis juba on jõulud ja.. see on vist aeg, mida ma kõige rohkem ootan. Seda esimest adventi, et saaks nulu tuua ja ära ehtida ja jõulunõud välja võtta ja verivorste teha ja.. jõulumeeleolus olla.

Ja äkki nende puhkustega tuleb ka tuju rohkem blogida ja mitte ainult tooteid teiega jagada. Praegu näiteks valmistan ma ette kõige vingemat marimelli boxi! :)