#elulineblogi

Kuidas meist sai Eesti üks loetumaid blogi?

Kuidas me saame olla loetuimaid (pere)blogisid kui meil on Instagramis või Facebookis vähem jälgijaid kui Mallukal või Henryl, Janel või Miiul. Asi on lihtsamast lihtsam – meie põhikanal on alati olnud blogi, mitte sotsmeediakanalid, mis ei kuulu meile.

Vaadake, lühidalt on see nagu oma kinnisvara vs rendikorter – Facebook keerab ühel hetkel uksed kinni (st tõmbab juhtme seinast, alles juhtus, eks?!) ja siis see rahvas on.. mitte midagi pole teha, kuskile pole minna, kellegagi ühendust ei saa, sest telefoninumbrit ei ole, kogu elu keerleb messengeri ja DMide vahel ja kui see ära võtta, on elu tühi.. noh, see on sama kui elad üürikas ja omanik on emm ja ütleb, et “kuule, järgmisest nädalast mul sugulane vajab seda korterit” – mis sul teha on? Veidi vaidled ja kolid minema.

Nagu meile alati on rõhutatud, siis oma kodust ei saa meid keegi välja tõsta, laenumakset lampi suurendada jne, oma kinnisvara jääb. Nii ongi. Meie blogi külastatavus on stabiilne ja ei sõltu kuidagi sellest, mida me teeme või ei tee Instas või Facebookis.

Muuseas, siia vahele üks põnev fakt, mulle kirjutas üks firma, kes pakkus, et ma võiksin blogi tasuliseks teha. Uuris muuhulgas kuidas mu blogi reklaamibänneritega teenib ja kui palju reklaamiraha vähenenud on. Ma läksin siis huvi pärast vaatama – september 2019, september 2020, september 2021 – iga aastaga natuke tõusu, ei mingit langust. Ja ma ei saaks öelda, et ma 2021 aastal oleksin oluliselt rohkem bloginud kui 2019 aastal. Ehk siis, meie lugeja on harjunud tulema otse blogisse ja ta ei oota kuskil Instagramis, et millal ma nüüd ta lugema suunan. Külastatavus on stabiilne.

Ma ei ole kunagi öelnud, et marimelli blogi on kõige loetuim (üks loetavamaid küll), ei ole, me kõik teame, kes on. Aga Insta followerid või sealne kaasatus ei näita blogi külastatavust. Pooled blogijad kes on Instas jälgitavamad kui meie, ei tule isegi blogistatistika lehtedel välja, sest nende külastatavus on alla 5000 kuus.

Jooksev aasta. See juuli tipp on ühe restorani panus meie blogile :)

Kas blogid surevad välja?

Siis kui raamatuid enam ei trükita, räägime sellest uuesti. Mulle tundub, et inimestele meeldib lugeda. Jah, on neid, kes tahavad 20 sekundiga saada teada päevauudiseid, aga ka neid kes naudivad Terevisiooni või õhtuseid uudiseid pikemalt. Meie lehe külastatavus tõestab, et blogid pole kuskile surnud.

Mul endal on vaid kahju, et nii paljud ongi oma tegemistega peamiselt Instasse ja Facebooki kolinud ja head sisu on aina vähem. Ma ise loeks ka rohkem, sest mul pole alati aega lapata kõiki storysid, aga samas mind huvitab nende elu, keda ma jälgin ja kui nad pikemalt blogiksid, oleks mul aeg neid lugeda endale sobival ajal, mitte 24 tunni jooksul. Ja mis peamine, hiljem meenudes, et lugesid seda või teist, siis blogi tuleb googeldades välja, Insta storyd paraku mitte.

Noh, ma ei teagi, kas siin lõpus on sobilik küsida või ei, aga miks sa marimelli blogis käid ja meid loed? Kui kaua sa meid lugenud oled? Kas jälgid meid ka mujal kanalites? Kus ja miks? Kas me võiks seda lühikest IG&FB sisu hoopis blogis avaldada?

 

 

23 arvamust: “Kuidas meist sai Eesti üks loetumaid blogi?

  1. Olen teie blogi juba aastaid lugenud. Sai see alguse Õhtulehest kui läksite Austraaliasse. Kui pärast tagasi tulemist selle blogiga siin alustasite, siis oli see selline wow-efektiga pauk ja kõik tundus nii äge, karakteritena olete te lihtsalt nii värvikad. Olite nagu värske sõõm õhku ja aastaid suutsite blogi ka loetavana hoida. Kõik teie tegemised, reisid, isegi teie skandaalikesed – kõik see oli üks tervik, mida kellegi teise samalaadsed üritused varjutada ei suutnud ja seda oli põnev jälgida. Selles mõttes on marimell kui teie kaubamärk olnud väga edukas.

    Te meeldite mulle väga, aga viimasel ajal olete lati nii madalale lasknud, et jälgin teid vist pigem vanast inertsist kui tegelikust huvist. Loodan, et teie isiklik elu on ikka huvitavam kui see, mida sotsmeedias näitate, sest sealt näeb juba pikemat aega ainult teie endise hiilguse kahvatut varju. Ükskõik, mida need numbrid näitavad, teis lihtsalt ei ole enam seda endist särtsu. Saan täiesti aru, et kaks last, lõpuks oma kodu kättesaamine, igapäevatöö stress ja see lõputuna näiv koroonatalv on ilmselgelt teile väsitavalt mõjunud. Lisaks veel need Perekooli lõhverdised, kes vabalt elada ei lase ja kindlasti paljuski ainult teie tuju rikuvad, et te ei tahagi enam eriti panustada – olete nagu tühi löts õhupall, millest kogu õhk on välja lastud. Vaatan juba pikemat aega kartusega, et millal te siis lõpuks täielikult avalikkuse eest kaote. Täiesti selline tunne ongi, et teete seda meelega, et saaksite lõpuks ainult endale elada. Teie tegemistes ei ole tunda enam seda rõõmu, teie koostööpostitusi loen üha harvem, sest kaua võib ühe ja sama asja reklaami vaadata. Ka teie blogi kujundus on nii tühi, kõle ja masendav võrreldes eelmise värvikülla ja rõõmsa kujundusega. Sisimas on väike lootus, et äkki ikka teete taustal tööd, et mingi uue ja huvitava pauguga tulla, mingi uus suund ja imagomuutus kuluksid teile hädasti ära. Need marimelli boxid olid tõesti üle pika aja üks huvitavamaid asju, mida te tegite.

    Kuna kasutan feedly blogihaldurit, siis siia blogisse satungi nüüd ainult siis, kui uus postitus on üleval. Lihtsalt niisama enam blogisse ei satu, et vaataks, kas on midagi uut tulnud. Facebooki grupis olen küll olemas, aga Facebooki kasutan üldse võib-olla korra nädalas, kui sedagi ja sageli teieni üldse ei jõuagi. Kõige rohkem vaatan teie tegemisi Instagramis. Kui teil tuleks rohkem videosid YouTube’i, siis oleks see teisel kohal. Aga Instagramis nagu peab käima, sest uut kraami tuleb ainult stoorides, mis kaovad 24 tunniga. Kui ka see ükskord liiga tüütavaks muutub, siis arvatavasti annan teie suhtes alla ja vaatan ainult siis, kui juhuslikult ette jääte.

    Mida sooviksin teile tulevikuks…võib-olla on praegune aeg teile lihtsalt väikeseks hingetõmbepausiks, et end koguda ja uusi ideid genereerida ja tulete tagasi tugevamana kui kunagi varem. Tõesti loodan seda ja soovin teile edu.

    1. Väga armas pikk kommentaar :) Point on selles, et me elus ei juhtugi suurt midagi. Üritusi eriti ei toimu, kleite ei saa ka siis arvutada. Kui ma julgen öelda, et keegi on liiga kole, et staarisaates edasi saada, siis ma olen solvaja2021, ma ei taha saada Sarve nõudeid. Eks see elu ongi muutunud selliseks, et ei saa enam midagi öelda ega teha, ilma et kardaks kurikaga vastu pead saada.

      Mul on vahepeal tunne, et inimesed näevad mingit muud blogikujundust kui mina. Mul on ikka värviline ja ilusa disainiga, aga kuna ma olen saanud palju tagasisidet, et see on kehv, siis tõesti, võibolla peaksin uuesti muutma.

      Ma ei plaani kuskile üldse kaduda, aga pole millestki uuest kirjutada, sest midagi uut ei ole :D endal ka imelik. Nagu ma enne kirjutasin, töö, kodu, kokkamine.. vahepal käib keegi külas ja jälle töö, kodu, kokkamine :D

  2. Mina loen eelkõige blogisid, vahel vaatan natuke ka mõne “mudija” instat või FB aga pigem harva. Printsessi lugesin, nüüd ei tea mõhkugi. Eveliis ja Sidrun, vahel ka Miiu on instas ka. FB üritan vaikselt loobuda. Instas eriti tihti storysid ei vaata.

  3. Olen teid mitu aastat lugenud, kuid viimasel poolaastal küll midagi huvitavat lugeda pole olnud. Selle konkreetse postituse avasin üle pika aja. Lehte külastan muidu igapäevaselt, lootuses, et ehk on midagi huvitavat, aga nääh, tundub, et te ka pigem ikka Instasse kolinud.

    1. Me pole kuskile kolinud :) Aga meie elus ei toimu suurt midagi peale.. elu – töö, kodu, kokkamine, lapsed, koolid, töö, kodu..

  4. Teil oli varem päris huvitav blogi, kajastasite ka igapäevaelu jne. Suvest alates on aga ainult koostööpostitused, muu sisu nii ära vajunud ja see kerjamine, et öelge teie, millest lugeda tahaksite… kas blogi ülim eesmärk ei peakski olema ENDA mõtetest kirjutamine, mitte nö. tellimuslood???

    1. Ma ei kerja midagi :) kirjutangi meie elust, jätkuvalt. Aga tõesti vähem vist kui varem, samas kui reis kohta x on koostöös, siis mis ma teha saan, see ongi meie elu. Ja ma just eelmine nädal mõtlesin, et mul pole isegi midagi storysse panna, sest mu elus ei juhtu midagi – päeval teen tööd, vabal ajal blogin või teen boxe ja nii see elu kulgeb :)

  5. Ma just mõtlesin enne selle postituse avamist, et tegu on mingi hüvastijätu teatega vms. Sest enne tõesti oli see nagu teie pere tegemiste ja arvamuste blogi, aga ma ei mäletagi enam väga millal oli siin mingi selline tavaline blogija jutt nagu tavaks avaldada kui juba blogi pidama on hakatud. Teie blogi on nüüdseks ikka suht kindlalt ostukanal, kust leiab palju infot just see, keda huvitab mõne asja ostmine.
    Kunagi olid teil kasvõi nädalavahetuse ülevaated, et kus käidi ja mis toimus. Midagi ikka ju toimub kõigil, eriti lastega peredel. Ega ei pea ju muidugi midagi avaldama, igaühe oma valik, aga klassikaline blogi kus kuuleb blogipidaja(te) uskumustest ja muust – sinna alla kindlasti enam teie oma ei käi. Reisiülevaated on ka nn kliinilised, et kuhu kui palju kulus jms.
    Aga eks aeg lähegi edasi ja inimesed muutuvad jne. Me ei ole enam need kes 10 a tagasi. Kui teie soov on aga blogi elujõulisena hoida peaksite ikkagi siia aega ja ressurssi panema iseenda näol. E-poode on kõik kohad juba täis:)

  6. Mina lausa naudin lugemist! Ja oh, kui hea meel on näha, kui on pikk postitus. On mitmeid, kelle postituse pikkus on umbes sama pikk kui minu poenimekiri mehele

    Aga ma ootan kõike – reiside teemasid, kodu, söögitegemist ja võibolla omamoodi lastekasvatust?

    Jõudu teile!

  7. Kahju, et te ise ei oska enda elu huvitavaks elada. Põhimõtteliselt, et kui kellegi kohta halvasti öelda ega kedagi kritiseerida ei saa (enam ei julge) ja pidusid ka ei korraldata eriti, siis on elu hall ja mõttetu. Hea näide on kasvõi teie reisid. Aasta aastasse ja kohast kohta kujutavad need vaid hommikust saadik omaette prosecco kaanimist, basseiniääres ja toas külitamist ja suva kaubakeskustes suva asjade kokku kraapimist. Ei mingeid huvisid, ei mingeid käimisi, hobisid, kohaliku eluga tutvumist vms. Lapsed saavad suuremaks ja hakkab ka neil teiega väga igav kahjuks. Asjade kultuse ajad on läbi. Oleks teilgi aeg ennast arendada ja mitte elule jalgu jääda. Oleks endal ka palju lahedam elu.

    1. Noh, see ongi see jäämäetipp, mis teieni jõuab meie elust, meil pole soovi rohkem jagada kui me jagame :) Meelise postitus tuleb kohe otsa sel teemal, ma ei ole ise jõudnud veel lugeda ja avaldada.

    2. Kirjutad: “Noh, see ongi see jäämäetipp, mis teieni jõuab meie elust, meil pole soovi rohkem jagada kui me jagame :) Meelise postitus tuleb kohe otsa sel teemal, ma ei ole ise jõudnud veel lugeda ja avaldada.”
      ???
      Samas just kirjutasid mitmes kommentaaris, et teie elu ongi igav – töö, kodu, kokkamine, lapsed, koolid, töö, kodu.. Ja nüüd siin ütled, et tegelikult meieni jõuab vaid jäämäe tipp ja nii palju on ikkagi peidus :D Kumb siis? :D

    3. No suures plaanis ongi kodu, töö, lasteaed – aga ega me nagu 24/7 kodus ka ei ole, ikka käime kuskil, teeme midagi, kohtume inimestega, teeme vigu, rõõmustame jne aga me ei jaga paljusid asju, sest.. ei taha nt oma sõpru siin esitleda, et käisime seal ja seal, nägime seda ja teist ja kolmandat, ei räägi eriti isiklikest asjadest ehk siis blogis ongi jäämäetipp :)

  8. Mina hakkasin jälgima seoses maoopiga. Kaalusin ka ise seda, ja kui siis seal foorumis välja tuli, et see kasutaja oled sina, oli huvitav jälgida, kuidas sul läheb. Sest üks asi on lugeda anonüümsete inimeste kogemustest ja teine asi on lugeda kellestki, keda sa tunned või kelle puhul paned vähemalt nime ja näo kokku.
    Siis tuli Austraalia. Seda oli huvitav lugeda.
    Siis tuli Hedon. Ka see oli huvitav.
    Reisid-värgid olid huvitavad, kuni nad ennast kordama ei hakanud.
    Miks ma üldse blogisid loen?
    Mul on töö, mida teen arvutis ja mis vajab palju mõtlemist. Aeg-ajalt jookseb mõte kokku ja siis aitab see, kui natuke aega tegeleda millegagi, mis erilist mõttetööd ei vaja, aga samas on siiski piisavalt huvitav, et mõtet natuke erksamaks muuta. Näiteks lugeda mõnda blogi. Nii ma siis klõpsingi paari konkreetset blogi, kui taas juhe koos on. Teie blogi oli aastaid üks neist, mida ma niimoodi iga päev klõpsisin. Seal oli peaaegu iga päev midagi lugeda ja see aitas n-ö ajule restarti teha. Kahjuks enam mitte. Lugeda polnud juba tükk aega enam eriti midagi, aga inertsist ikka veel klõpsisin, kuni te selle va blogikujunduse ära muutsite. See roosa teeb silmadele haiget, noh. Kujutage ise ette, kui ühtäkki on terve suur arvutiekraan kärtsroosa. Räme. (Igaks juhuks: ei, erksinine ei oleks parem. Igasugused neoontoonid oleksid sama hullud.)
    Ühesõnaga, nüüd satun ma teie blogisse ainult siis, kui Perekoolis selle kohta midagi kommenteeritakse nii, et see mind huvitama hakkab. Jah, nüüd on Perekool peamine koht, kus ma ajule restarti teen, sest regulaarselt postitavaid, piisavalt huvitavaid ja samas mitte erilist kaasamõtlemist nõudvaid blogijaid on üha vähem. Paraku on ka Perekoolis üha vähem lugemisväärset. Kurb areng.
    Videoblogid mulle ei istu: eelistan tekstilist blogi, sest seda saan ma lugeda täpselt nii kiiresti, nagu ma loen, mitte nii aeglaselt, nagu video jookseb, ja sellel pole heli, mis võiks mu samas ruumis töötavaid kolleege häirida.

    1. Ma alguses tundsin sulle kaasa, et.. sul siin enam midagi põnevat pole, aga kui ma jõudsin selleni, et sa Perekooli kägu oled, siis mul on isegi hea meel, et sul siin midagi lugeda pole. Mul on nendest kägudest nii kopp ees :)

  9. Mind ei häiri blogikujundusel värv, vaid see, et ma ei saa enam teie blogi telefonis lahti, see on aeglane ja ma pean mitu korda klikkima ning see ajab mind närvi ning ma ei viitsi nii palju vaeva näha. Mugav ja laisk olen.
    Mis aga muusse puutub, siis mina pean ka tunnistama, et te olete kuidagi ära kadunud. Ma ei tea, kas põhjus ongi Perekooli Kägude heit (ma tunnen ka ise, et tahan aina vähem jagada) või muud tegemised, aga mulle meeldis lugeda teie arvamuslugusid. Muidugi ka neid skandaalsemaid arvustusi jne, aga mõistan, miks te neid ei kirjuta. Samas arvamusavaldused olid lahedad ja nendest tunnen puudust, panid kaasa rääkima-arutama, isegi kui ei arvanud sama:) Tahaks sellist särtsu tagasi!

    1. Ma pean endale siis hea juristi kõrvale palkama, siis saab ehk selliseid lugusid ka :D
      Aga kujundusega ma tegelen, saan aru jah, et paljudel on mingi kamm sellega, mul endal kusjuures ka :D #ups

    2. Ma pean endale siis hea juristi kõrvale palkama, siis saab ehk selliseid lugusid ka :D
      Aga kujundusega ma tegelen, saan aru jah, et paljudel on mingi kamm sellega, mul endal kusjuures ka :D #ups

  10. Noh ma ikka mõtlen, et arvamusartiklid ju ilmuvad lehtedes jne, et vaevalt keegi arvamuse pärast kohe advokaadi juurde jookseb, et õigusi riivatud, samas ega ei saa kindel olla. Ma hiljuti sain pahandada, et olin “häbistamiseks” üles pannud pildi, kus üks pildile jäänutest oli enda arvates kehva nurga alt pildistatud. Siiani seedin seda lauset ja süüdistust. Ja ma ise olen 99% ajast halva nurga alt mõnel pildil, ei jookse kohe advokaadi juurde. A mis ma tahtsin öelda, et natuke ennast ja oma arvamust, kasvõi nagu kaks viimast postitust, võiksite blogisse tagasi tuua küll. Muidu on liiga steriilne ja kellele see ikka meeldib.
    Kujunduses jah on minu arvates mõned errorid, hea kui need saaks eemaldatud:D
    Ja kui ma siin juba kritiseerin, siis mõnikord ma lähen närvi kui on teema, kus tahaks kaasa rääkida, tekib justkui mõne teise kommenteerijaga arutelu, AGA kommentaarid lähevad üles nii pika viitega, et mul on ammu teema ja postitus meelest läinud, et sinna paika see jääbki.
    Nüüd sai küll kõik vist hingelt öeldud:D

    1. Väga hea tagasiside. Esiteks, ma blogi kujunduse juba muutsin, kas on parem :D aga kommentaare ei näita postituse juures kohe.. tegelen! Ja kommentaaride osas – püüan siis tihedamalt siin käia :D

  11. Mina kunagi hakkasingi lugema teie julgete, otsekoheste ja huvitavate arvustuste pärast. Mulle üldse meeldivad arvustused: loen nii filmi- kui raamatuarvustusi, blogidest alati olidki maiuspalad ürituste, superstaarisaate ja muude saadete arvustused. Mõnus on erinevate inimeste erinevaid seisukohti mingites asjades kuulda, vaadata kas lähevad kokku minu omadega jne.. Lihtsalt kohutavalt kahju et meie ühiskond nii kohitsetuks on muutunud, et ei julgeta enam oma ausat arvamust avaldada, kui see on negatiivne. Ainult kiita tohib. Isegi kriitika peab olema positiivne. Absurdne, kui ei tohi öelda et see inimene minu arvates üldse ei oska laulda või et see kleit oli lihtsalt jube MINU ARVATES. Oma postkastis BSH möönis, et pärast Sarve kliendiks saamist ei julgeta teda enam kommenteerida, et artiklite all on kommentaarid drastiliselt vähenenud. Mõtlesin siis, et loomulikult on see hea, kui ei julgeta enam labaselt sõimata või laimata inimest, teisest küljest aga kas on siis kasulik ja hea kui kommentaare on vähe? Olen aru saanud et lisaks klikkidele näitab ka kommentaaride arv midagi? Võib olla eksin :D Igatahes mul on väga kahju, et minu jaoks põnevat lugemist (ülevaated, arvustused jne) on väheks jäänud, mitte ainult siin, vaid igal pool.

  12. Facebook, Insta ei kuulu teile. Ok! Vabandust, aga kas WordPressi platvorm kuumub teile? :D Kasutate ju WordPressi platvormi, ei? Selles mõttes, et te ei pea ju kellelegi põhjendama, miks mingit platvormi kasutate, aga väita, et üks ei kuulu teile, aga teine on teie oma, on ju rumalus.

  13. Nüüdseks vist olen lugenud teid juba 4 aastat. Reaalselt käingi siin, blogis teid lugemas. FBs ei jälgi teid, küll aga Instas. Aga sealgi pole eriti storydest suuresti huvitatud. Tahan ikka pikalt ja laialt lugeda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga