Motivatsioonipakett ehk Millega end motiveerite?
Mallukas nuiab juba mitmendat nädalat, et ma temaga trenni läheks. No ma pole trenni-inimene. Mul on kodus lugematul hulgal „dieedi“ kraami – Teazi teed ja Iconfiti dieet proteiin ja… Ometigi ei suuda ma leida motivatsiooni, et hakkan „korralikuks“. Kapp on täis riideid, mis ootavad, et nad jälle selga mahuks :D
Kuigi ma söön vähe, armastan ma sealjuures veini. Ja see ongi mu ülekaalu põhjuseks hetkel. Beebikilod jäid haiglasse. Alles jäid kummikommi-fanta-kohukese-veinikilod, millega nüüd on vaja võidelda.
Ühtpidi ma ei suuda ära otsustada, kas saada teine laps kohe otsa (siis pole mõtet hakata trennitama ja dieetjooke jooma ja… nagunii olen varsti jälle pall) või siis mitte ühtki last enam. Sest mingi kolme aasta pärast ma ei viitsi jälle pall olla. Ja praeguses kaalus ma ka kolm aastat oodata ei viitsi. Ühesõnaga – motivatsiooni pole ei üheks ega teiseks. Või õigem oleks öelda, et ma olen nagu peata kana, ei suuda ära otsustada, mida ma tahan. Arutasime täna Meelisega, et kas teine laps oleks okei – kas me saaks hakkama? Selle peale tulistas Meelis puhast kulda: raha pole kunagi piisavalt! Nii ongi. Lapsi ei saa teha, kas raha on või ei ole.. Lapsi tuleb saada, sest neid kas tahetakse või ei. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Hakkama, ma mõtlen.
Ma olen terve elu mõelnud, et tahan ühte last. Meelis tahab kahte. Ühtpidi, nagu keegi ka kommentaarides mainis, oleks hea, kui lapsi oleks kaks – neil oleks koos lõbusam kasvada ja teiseks, sugulastega on meil nagu on, siis poleks Hedon tulevikus täitsa üksi. Samas, vennad kakleks ka. Raudselt naiste pärast ja siis mingi olematu vara pärast. Mul on küll õde (erinevad isad), aga ka meie oleme suutnud normaalseid sõdu üle elada. Üksinda oleks lihtsam. Või näiteks mu onutütar – me lihtsalt ei suhtle enam aastaid, sest kõik on kinni mingis kuradi päranduses, mida 15 aastat tagasi jagati… Ja millele lõpuks tuli otsa pandi, suurest ahastusest. Milleks sellist jama vaja on? Oleks ma üksi olnud, oleks ma kõik endale saanud, mis pärida oli ja kogu muusika.
Keeruline, keeruline! Aga hakkasin ma seda postitust kirjutama hoopis seepärast, et ma sain Sheinside’ist paki, kus oli kolm kleiti. No see üks kleit ei lähe mulle nabaotsagi. No läheks, kui ma kõik ülekaalu maha rabeleks. Aga see kollane kleit, on seljas megaseks, ainult, et toodetud mingitele eriti lühikestele inimestele. Mulle on see tuunika. See on nii lühike, et ma ei saa isegi pilti sellest teha kui lühike. Täielik särk! Aga muidu megailus.
Täielik motivatsioonikleit – tuleb kõhust lahti saada, siis julgeks ehk väljagi minna. Kui seelik peale panna vms.
Tegelikult mõtlesime täna hakata uut videot tegema, aga kuna Hedontsik ärkas üles, siis jäi pooleli, aga ma juba suutsin endale riided selga ajada.
Kolmandaks kleidiks, mis pakis oli, oli see värviline, mis sobib ideaalselt selle kaelaehtega. Kuna keegi kommentaarides kiitis seda, siis õige pea paneb Meelis need Instagramis loosi. Minu oma jääb ikka mulle, aga keegi saab veel ühe sellise. Või isegi kaks, ma enam ei mäleta. Hakka Meelist Instas jälgima! @meelistomson
Ühesõnaga, läheks need ilmad juba ilusamaks – nagu ma ka Mallukale üritan selgeks teha, ma ei ole trenni-inimene, pärast operatsiooni oli mul aastane Kalev Spa tasuta kaart, ma käisin seal täpselt neli korda. Ma ei viitsi mingis saalis rühkida. Ma ütlesin Mallukale ka, et ma parem jalutan vankriga tema juurde Männikule (minu juurest tema juurde on täpselt 7km) ja saadan ta trenni – seda kõike jalgsi, ainult et ei peaks minema mingeid hantleid tõstma ja kuskile lindile marssima.
Kuidas teie end motiveerite, et mõni kleit seljas ilusam oleks? Või et liigsetest kilodest lahti saada? Kas lähete pigem trenni või jalutama? Kas tõstate pigem hantleid või last?
48 Kommentaari
Ma ütlen sulle trenni kohta ühe suure klassikalise ja põhjapaneva lause – tulemustest on trenn 20%, toitumine 80%. Trenn annab toonust, võhma, lihast jms. Seda sa saad esialgu kindlasti ka vankriga tiirutades (oh, kui sale ma olin peale lapse sündi – kärutiirud aitasid kindlasti kaasa). Aga eks see trenn on suures osas ka sotsiaalne ettevõtmine – kodust välja, saad sõbrannaga kokku ja on samal kasulik ka.
Mul suht sama lugu. Tahaks talvel kogunenud ülekilod maha saada, et armsad kleidid jälle selga mahuks, aga motivatsioon kipub väga ruttu kaotsi minema, kui jälle miskit head näed, mida süüa-juua. Eelistan ka jalutamist trennis käimisele, eriti praegu, kui kevad tulemas. Värskes õhus alati hea liikuda. Midagi soovitada kahjuks ei oska, endal ka motivatsioon kadunud täiega. Kui leiad, anna kindlasti teada, äkki on teistel ka abi! Edu igatahes :D
õhukeseks saamiseks, peab ainult toitumist jälgima. trenn peenikeseks ei tee. ausalt ka!
mul on ISEloom kadunud juba kolm aastat. ootan teda juba pikemat aega koju, no ei tule.
ilma ISEloomata ma ei tee midagi :-)
Pigem lähen ja jalutan ühe pikema tiiru.. Kunagi sai jah trennis käitud aga enam ei viitsi
Motivatsiooniks vaatan teiste edulugusid :) mul kaalu polegi vaja langetada, pigem soov veelgi ilusamat ja lihaselisemat keha voolida. Trenni hetkel ei viitsi ise ka teha, kuid toitumise jälgimine on lihtsam. Vein on ka minu patt.. Midagi peab ju ometi olema :)
Isiklikult soovitaksin teine laps teha. Siis ei ole kunagi kahetsemist või siiski 3a pärast sellele mõtlema hakkamist. Muidugi nii ei saa ja ei tohi mõelda, aga ometi kui elus peaks selle ühe ja ainsa lapsega miskit juhtuma…
Mina olen ekstreemne näide, tõstan last, käin rühmatreeningutes, jalutan/jooksen käruga ning iseseisvalt. Plaanis ilusamate ilmadega lõpuks sobivas suuruses kleidikesi hankida. L-suurusest on saanud XS. :D
Võin öelda et olen üks nendest kes võib öelda et pole kehakaalu pärast muret, (vähemalt siiamaani, eks vaatab pärast rasedust, kas võin sama öelda) aga motivatsioon puudub aga tahaks. Usun et kui pisike ära sünnib siis hakkab ikka lastega (lapsed siis aastase vahega) jalutamas ja plaan õhtuti jooksmas käima hakata seda juba enda lõõgastamiseks. Aga sellest, et kas teine laps peale saada siis mina arvan, et oleks ikka mõistlik. Üks kasvatamine ja pole aastate pärast uuesti pall.
Samas, võiksid sa, või isegi lausa peaksid sa end käsile võtma, sest milleks üldse siis noa alla läksid, kui ei viitsi end käsile võtta ja see ei loe, et titt alles väike. Iga naise kohus on enda eest hoolitseda, et lapsel on uhke olla, et tal on ilus emme ja mehel on veel uhkme tunne, kui talle öeldakse, et sul on imekaunis naine kõrval. Sa saad sellega hakkama!
Tere tulemast tagasi aastasse 1950! ;)
Parim motivatsioon on väiksemas suuruses kaunis kleit, mis ootab kapis kandmist ja kui tuleb rämpsu isu, siis lähen kleiti imetlema ja isu läind :)
No mul on nii, et kuskil märtsis hakkangi mõtlema, et võtaks suveks alla. Samas suvi tundub nii kauge siis veel ja ikka mõtlen, et homme hakkan… Siis on suvi järsku käes ja kuidagi läheb mööda ka, kuigi vahepeal kirun ennast, et midagi alla ei võtnud. Siis tuleb talv uuesti peale ja on jälle suht suva kuni järgmise märtsini :)
Mul on motivatsiooniga, et olen üritanud ostes riideid, mis paar numbrit väiksemad, aga ajapikku olen aru saanud, et see tekitab ainult stressi, mis omakorda tekitab pekki :)))) Seal need riided kapis ripuvad nagu koera kaelas vorst, selga panna ma neid ei saa, samas saan neid näppida ja olla kurb ja vihane oma nõrkuse pärast… ma arvan, et see riieteasi ei toimi.
Ja olles korduvalt olnud tsüklis, kus võtan ilge dieedi ja trenniga alla, saan natuke aega käia oma ideaalriietes, siis hakkan jälle oma isude järgi sööma, võtan jälle juurde, jne arvan ma, et igal inimesel on oma nn kaal ja kehaehitus pluss igast eelsoodumused olla nii paks või peenike nagu ta on. Seda saab vast muuta küll, aga aint mõneks ajaks, kui sa pole valmis eluaeg dieeditama ja trenni tegema. Mis tähendab loobumist sellest eluviisist, mida sa tahaks… mille nimel nagu? Et paar hilpu läheks selga?
Tead ma arvan su igasuguste piltide pealt, et sa pole mingi paks praegu, vaid lihtsalt nn tugeva kondiga ja et see ongi su loomulik keha. Kui ka vahepeal peenem olid, siis ilmselt dieedist ja suurest füüsilisest koormusest a la seal Aussis. Kui sa seda eluaeg jätkata ei taha, siis saada kuradile need 10 kilo arvan ma :)
Ja ei usu, et veinist midagi nii väga juurde tuleb, see alko ülekaal kehtib vast muude jookide puhul. Vein ma ei usu, et väga kaloreid annaks, kui sa just mingit noort ja magusat veini ei joo. Kilod tulevad viinast, õllest ja koksidest. Rohkem ma süüdistaks kummikomme ja kohukesi :)
Aga kevad alles algas ja sa veel jõuad titega pikki maid kärutamas käia, see ongi su sport ehk?
Pärast aastast antidepressandi-kuuri sai selgeks, et juurde on tulnud 8 (loe: kaheksa) kilo. Normaalsest figuurist oli saanud tüse figuur. Hakkasin kiiresti proovima kõike, mis pähe tuli. Salendavad teed? Jama. Sain ruttu aru, et pole mõtet nendele raha kulutada, võib juua mis tahes teed või, väga hea, lihtsalt vett. Vedelik on tähtis. Mingid toidulisand-kapslid ei andnud mingit märgatavat tulemust, olid lihtsalt püstikallid ja seda enam tulemuse puudumine närvi ajas. Mingisuguse tulemuse (3 kg alla) sain umbes kuu ajaga siis, kui katsetasin endaleiutatud süsteemi: kaks päeva söön nagu ikka, aga kolmandal ainult joon ja söön vilju. Puu-, köögi-, mis tahes. Need kolmandad päevad olid hirmsad. Elus hoidis ainult teadmine, et homme saab süüa. Et kohe tõustes hakkan sööma. Kuigi ei hakanud, muide. Nii et see tegelikult töötas. Kahjuks ei jätkunud kauemaks kui kuuks iseloomu, see 3 kg kadu rõõmustas nii, et jätsin pooleli. Ma arvan, et nüüd on see 3 kg tagasi (kaaluda ei taha) ja ma tõmbasin sammulugemisäpi. Iga päev 9000 sammu täis ei tule, aga vahel ikka tuleb. Eile tiirutasin poest tulles paar pargiringi enne kojusuundumist lisaks, et 9000 täis saaks. See on see miinimum, mis pidavat ikka mõjuma ka. Nii et püüan nüüd nii. Tervislik igatahes, ja kui aitab saleneda- eriti hea. Nii et vankriga 7 km uitamised on kindlasti väga hea mõte.
Aga miks sa pead kolm aastat pallina ringi käima kui teist last nt veidi hiljem planeerida? Sa võid ju hetkel alla võtta kaalust ja nt kaks aastat seda kaalu nautida :) kaal ei tohiks küll olla motivatsioon saada või vastupidi põhjus miks mitte saada teine laps. Samuti ei tohiks juba praegu mõelda mingitele pärandustele jne pealegi seda saad ise enne oma surma reguleerida ja lastel ei jää muud üle kui leppida ;) kõik muu aga küll (nt ühetoaline üürikorter, su enda valmisolek jt).
Ja see kollane kleitpluus on tõesti kaunis! Julge pilt!
No ma ei näe pointi räigelt rabeleda, et olla peenike ja siis uuesti jälle pall. Ja väga kaua ma nagunii seda teist last edasi lükata ei saa. Vanus taob haamriga näkku. Kuigi ma end eriti 32sena ei tunne.
Ja ma olen selgelt näinud seda – tegin pärandi, lapsed leppigu… See pole nii lihtne. Mu isa läks ja pani põlema suvila (õigemini megatuusa palksauna ja mängumaja), mis ta vennale pärandusega läks. Sest terve elu, kui ma väike olin, käis ta kõik vabad hetked seda MULLE ehitamas. Aga ma ei saanud seda! Milleks tulevikus sellist jama mulle vaja? Ei ole :)
Muuseas väike vihje veel, kust kilod võivad tulla. Olen tähele pannud, et sa armastad sushit ja ostad seda sageli supermarketist. Samas palju on kirjutatud, kuidas sushi on ilgelt salakaval toit ja süsivesikupomm, eriti selline supermarketite masstoodang ehk kommerts-sushi :) Sinna topitakse igasugust majoneesi, suhkrut ja jama sisse ja põhimst üks selline sushirull pidada olema sama hea kui juustuvõileib nahka panna. Ja sa ei söö ju ainult ühte rulli… nii võid kergesti ühest sushieinest saada kogu päeva kalorid ja ülegi. Kui ei usu, guugelda “sushi makes you fat”. Mulle ka maitseb ja alati võtan juurde. Jaapani nn originaalsushi ilmselt ongi tervislik, a iga riisirull kõikvõimalike lisanditega, mille peale jaapanlased kunagi ei tuleks vaevalt see tingimata tervislik sushi on…
No ma ei usu, et riis ja lõhe või kurk megalt kaloreid annaks. Ma söön üsna klassikalisi variante alati. Kurgimaki nt annab 45kcal. Philadelphia (mu lemmik) 100g annab umbes 125kcal (8 tk seega annab 250kcal). Rohkem kui 100g ma ei jõuagi ilmselt süüa riisi korraga, kui sedagi. St. kaheksat philadelphiat ma korraga ära süüa ei suuda, ehk neli-viis ja sedagi mitte järjest. Isegi poest ostes söön ma seda sushit 2-3 toidukorda :D
Väidetakse, et väikese vahega lapsi saades on veel raskem kaalu pärast tagasi saada. Sugulase peal näen, et nii on. Sõbranna peal, et pole. Seega.. :D
Oh, ausalt minu laps saab juba 5 aastaseks ja ma ei kujuta küll ette et ma hakkan selle titemajandusega uuesti peale.Arvan et lasin oma teise lapse aja juba mööda.:)
Aga tegelikult mulle ühest piisab ka täiesti.
Tere, Väga palju sõltub laste omavahelisest läbisaamisest ka lapsevanematest. Kui nad kasvavad sellises ühtehoidvas peres, kus ei taota pähe, kui oluline on materjaalsus vaid eelkõige rõhutatakse kasvatamisel ja koos kavsamisel üksteise seltskonda, peretraditsioone jne, siis mina küll arvan, et lastest peegeldub ikkagi nende vanemate suhtumine, mis on alguse saanud päris pisikesest peale (a´la pean olema lasteaias kõige vingema kleidiga või kombekaga jne) see kõik annab ju lapsele märku, mis on maailmas oluline. Seega mina arvan, et kõik oleneb kasvatusest. (Erandeid vast on kaa) Seega kui lapsed kaklevad, siis so what ikkagi lõpetavad oma tüli kallistamisega ja igaüks mängib vajadusel oma nurgas edasi (minu laste puhul). Igatahes on hea, kui pojal on õde või vend kõrval, ma usun, et ta oleks õnnelik selle üle. Mina fantaseerin alati sellistel hetkedel, et nt 35, lapsed aias juba ja sina käid ja õitsed ringi, kehakaal normis, kleidid mahuvad selga ja enam õnnelikum ei saakski olla, eriti veel kui vaatad oma lapsi liivalossi tegemas või õhupalle koos tagaajamas, siis tead, et see oli õige otsus. Aga nagu ütlesid, lapsed peaks tulema soovist neid saada. Trenniga on nii, et küll see klõps käib ära. vara ju kaa veel, las nüüd keha taastub, Hedon alles ju kahekuune. Mina soovitan Figuurisõpru. Ise sain selle programmiga kõik joonele söömise osas. Oli koht kus käia, midagi iseendale, lastest natuke eemal ja motiveeris kaa piisavalt. Võiksid uurida. Parimat ja edu.
Kas polnud see asi nii, et tegelikult ongi kehale hea, kui taastud korralikult eelmisest sünnitusest ja rasedusest, ehk et oled taas vormis, et nii on kehal ka uue rasedusega kergem toime tulla? Et ei tasu ehk seda ainult kehakaalule/saledusele taandada vaid üldiselt organismi heaolule pigem mõelda :)
aa ja unusatsin ennist, et motivatsiooniks võiks ju olla elada kaua ja tervelt (ja see ei tähenda mingit pitspeenike olemist vms), et oma lapse või laste jaoks olemas olla, näha neid ja nende elu, ka lapselapsi :) Üks ilus kleit vb nii ei motiveeri, aga oma laps vb küll :)
Just maadlesin isegi selle teemaga :)
https://ebaparlikarp.wordpress.com/2015/03/18/motivatsioon/
Olen sama opi teinud mis sinagi ja võtsin alla -60kg. Pärast olin rase ja ülekilod läksid kergelt alla. Kuid toitumine on ka pärast oppi väga tervislik olnud. Miinus vein sul…mida sa tegelikult sööd, et kaal ei lange? Selles ong põhiküsimus. Eks sa ise tead paremini. Arvestades kui vähe sa süüa saad, siis kaal langeks nagunii st ka ilma trennita.
no mul ongi alksis kinni kõik, söön päevas 500-600kcal aga joon topeltkoguse :D
Aga kas sa jood siis iga päev või?
jah, mõni päv kohvi, mõni päev vett, mõni päev energiajooki, mõni päev veini, mõni päev teed, mõni päev boosti, mõni päev kokakoolat :D joon jah, iga päev, mis siis? :D
Mis siis??? See oli retooriline või? :) No kui tahad alla võtta, siis selge see, et pead vähem jooma :D Kui sa sööd päevas 600 ckal ja jood topeltkoguse st 1200 ckal, tuleb kokku 1800 ckal. Ja kui sa sellega alla ei võta, siis tuleb ju vähem juua, kui sa just ei taha vähem süüa :D
mhmh :D
Sry, kilokalor = kcal ikka :D See on sama nagu inglise keels, et kas psc või pcs :D
Ma koguaeg leian vabandusi, miks ma ei suuda trenni / dieeti pidada. Hetkel siis käsil vabandus; Mul on nohu ja kurguvalu…
Varem oli vabanduseks: Mul hambad valutavad… või õues on külm jne.
Varem oli kerge… söö mida tahad ja kaal langeb (ma olen kah bypassikas). Nüüd aga 2+ aastat täis ning pidu läbi ja edasise kaalulanguse eest pean ise hoolt kandma.
Ma muidu olen liikuv inimene ja trenni teen heameelega. Mitte küll jõusaalis või jalgu loopides aga sõidaks ringi jalgrattaga või ujuks basseinis. Vajan vaid kõrvale inimest, kes viitsiks minuga kaasa teha – minu tempos.
Kunagi, ühes foorumis, motiveerisin end võistlustega. Punt inimesi siis kuu aega pidas dieeti, tegi sporti jne ning, kes kõige rohkem alla võttis, võitis 200 eegu (krooni ajal) eest loterii pileteid, mille siis pidi ostma kaotaja :P Mina võitsin loomulikult… :D
ja palju lotoga võitsid?
kuule, nurgamängud vist tuli ära…
Kahekesi polegi hea trennis käia , siis sa ei keskendu ja nagunii higistad , uhid, ähid seal et raske oleks veel kellegagi lobiseda. Ja see jalutamine on sul ülimõnna idee. Ise lasin ennast käest kui esimene laps sündis ja kodus ennast hakkasin suureks sööma . Hetkel olen suur :D Ja nüüd ootan teist last. Lastel tuleb vahe sisse siis neli aastat. Aga ütlen ausalt, pigem saan natuke suurema vahega lapsed kui pisikese, sest siis on endal ka palju kergem . Kas mäletad kuidas hedoniga iiveldas ja vahepeal tahtsid lihtsalt magada ja mitte midagi teha ? Siis mõtle kui oled uuesti rase ja tahaksid magada ja mitte midagi teha, aga sa ei saa , sest pisike Hedon toimetab ja tema ju ei puhka siis kui sina tahaksid ? Aga kilodest nii palju , et kuna ma ise pole ka eriline jõusaalis käia ja tegelikult terve elu olnud oma dieetidega ja ideedega täielik allaandja ja lootusetu , siis hetkelootus on ikkagi peale teist sünnitus hakata ka jalutama. Jalutama ja jalutama ja ainult jalutama. Pidi kõige paremini ajapikku mõjuma ja kui mingid fantad , kohukesed, kummikommid ära unustada siis ehk saab asjaga . Lugesin su blogi ja tundub nagu oleksid minust rääkinud :D Minul täpselt samad patud :D Aga hetkel on hea , olen ju rase ei pea mõtlema mida ma jumala eest suhu lükkan :D Võin rahulikult paks olla, aga eks ma peale sünnitust kahetsen kui vaja uhkida ja ähkida kõik need fanta kilod maha :D
Mul õnneks polnud süda paha :) aga see ei tähenda, et uuesti rase olles ka ei iivelda..
Mul poisiga ka ei iivelda , aga tüdrukuga ainult istusingi vetsupotis .
Plika pidigi ema ilu võtma ja südame pahaks ajama
Heia!
Küsisid küll trenni kohta, aga ma jorrutan veel natuke titateemal :P
Mina arvan, et sa oled liialt kinni enda terve elu kestnud veendumusel, et üks laps ja kõik. Arvan, et peaksid sellest proovima lahti saada ja lasta saatusel otsustada – andke uuele titale võimalus, proovige ja vaadake. Ega ei ole ju alati 100% kindel, et tehtud ja kohe tuleb. Kui ta tahab tulla, ju siis ongi kohe õige aeg :) Kui ei, siis ei :)
& ära nüüd palun solvu, aga ka Sinu vanus on selles suhtes piisav, et võiks ju teine tita ka olla :)
& päranduse pärast muretsemise tõttu teine laps saamata jätta…no ma ei tea :D
& loomulikult kõige tähtsam, et pisi-Hedon saaks suureks vennaks ehk tal oleks mängukaaslane ja elu kaaslane (mitte elukaaslane) kogu eluks olemas. See on ju nii – kui sul on elus võib-olla kõik ,,pekkis”, sõbrad keeravad selga ja olukord on s*tt, siis õde/vend on ju sul ikka alati olemas.
Nüüd ruttu titat tegema :P
No minu motivatsioon on minu pispoja :) ei ole ta muidugi midagi nii pisi :D rasedusega juurde tulnud 12,5 kg oli poja 4215g seega jäi kaotada veel natuke. Hetke seisuga -2 kg raseduse algkaalust. Toitumine, trenn, kärutamine ja imetamine. Pojaga teen trenni kuskil tund päevas… Kõht, selg, käed, jalad ja pepu. Poja on selili/kõhuli minu kõrval suu kõrvuni jalad taeva poole ja vehkleb kaassa :D kui kõhuli on ajab pea kõrgele ja vaatab huviga mis toimub. Peale seda jooksuga pessu, lapsekesel kõht täis ja 2-2,5 h kärutamist.
marimell
23. märts 2015 kell 16:43
no mul ongi alksis kinni kõik, söön päevas 500-600kcal aga joon topeltkoguse :D
Värskest emast on saanud alkohoolik? Kui põhjus on alkoholis, siis ega spordiklubi selle küüsist küll ei päästa. Vähemalt pole salajoodik kui niimoodi avalikus veebis tunnistada julged.
johhaidi, ega ma igapäev ei joo, aga noh, kui tahad(te) sõnasabast kinni hakata, siis palun väga. ma olen enivei rongaema kuubis. suht suva mida rändom inimesed arvavad.
ma lihtsalt tõin näite, et ma söön oluliselt vähem kui ma joon. see ei tähenda, et ma iga päev kolm pudelit veini kõrist alla lasen :D
Inimesed on erinevad, aga Minu soovitus-
Ära tee teist tibu enne ,kui esimene vähemalt
Kolmene ! See jutt,et koos lõbusam kasvada on suht
Jama minu meelest (enamasti käib üks jagamine ja jagelemine ja
Seda muidugi pideva lärmi saatel :( !). Enamikel sõbrannadel,
Kes suure hurraga kaks titte järjest on vorpinud ,on juhe nüüdseks
Totaalselt koos ja oigavad, et oleks nad ometi ennem teadnud ,et
Kahe pisikesega nii põrgulikult raske on !
Niiet vutt-vutt võta ennast käsile just nüüd ja paari aasta pärast uuele
Titeringile :) !
Mina võtsin peale tütre sündi toitumisega 35 kilo alla. Ja samamoodi ainult jalutasin ja muud trenni esialgu ei teinud. Lõpuks hakkasin ikka trenni ka tegema ja eks enda edusammud ongi kõige suuremad motivaatorid. Mul oli tol ajal imetore beebigrupp ka, mis aitas ja motiveeris.
Ja ma olin 3a jumala kindel, et olen nii palju vaeva näinud, saavutanud ilusa, saleda ja vormis keha, et mina seda rikkuma ei hakka. Ja siin ma nüüd istun: 33ndat nädalat ja 15 kilo raskemana rase. Isudega on mõttetu maadelda ja sp püüan ikka liigutada palju saan.
Ja ma mõtlen hirmuga sellele, kuidas peale beebi tulekut uuesti vormi saada, sest nüüd on mul neid ju kaks. Selles suhtes (keha ja kaalu mõttes siis) oleks targem olnud lapsed järjest saada.
Aga me ise polnud enne valmis ja tegelikkuses on see veidi vale põhjus ka kohe teine laps ju saada.
Kusjuures ma olin aastaid veendunud, et Mina ei taha rohkem, kui üht last. Sain poja kätte ja olin temaga üliõnnelik. Kammoon… esimene laps! poeg… super eks? Ja siis oligi, et 3 aastat hiljem jäi parim sõbranna rasedaks ning mul hakkas emakas sees karjuma. Ma olin lihtsalt nii kade… tahtsin kah veel üht titte. Eks siis hakkas peas kah trummima, et Üksinda on lapsed ikka igav kasvada (endal mul on trobikond vendi-õdesi, mehel kah vend olemas ja hunnik omavanuseid nõbusid) ja kuidagi nagu mingi saatuse vingerpuss… Mehega sai kokku lepitud, et me saame uue lapse… aga kunagi hiljem, kui ma olen kaalust alla võtnud ning pulmad teeme kah ära. Aga just sel hetkel oli mul raske kopsupõletik ning antibiootikumid peal ja usutavasti pillid vedasid mind sel hetkel alt… ja titt olemas… tütar! :) VOT NÜÜD olen ma 100% veendunud, et minu missioon siin maailmas sünnitajana on täidetud… komplekt koos.. süda rahul :D
Ma ei ole ka kuskil trenniskäija. Ainuüksi mõte mingist spetsiaalselt minekust kuskile, kus hantlite või lintide või hularõngastega higistada, kaotab igasuguse sihikindluse. Küll aga jõudsin niikaugele, et olen omale korraliku tunniajase võimlemiskava kokku pannud, mida juba septembrist saati üsna edukalt ja regulaarselt kodus ise harrastanud olen. Kuigi vahel on tõsiseid raskusi alustada ja tekib kiusatus võimlemine vahele jätta, leian ma kodus olles palju kergemini motivatsiooni. Kodus võimeldes võin välja näha milline tahes, tunda ennast vabalt, olla endale meeldivas keskkonnas, valida taustaks meelepärase muusika, säästan aega ja raha… Seega eeliseid on sellisel variandil minu arvates palju rohkem. Muidugi kodus on rohkem ka piiravaid ja segavaid tegureid, kerge on sujuvalt end kõigest kõrvalisest kaasa viia lasta. Minu võimlemiskava sarnaneb vb kõige rohkem pilatesele, väga palju enda jaoks sobivaid harjutuste seeriaid olen leidnud siit: http://www.blogilates.com/ Sealt leiab algajate jaoks ka nii mõndagi.
Teiseks olen ikkagi toitumise käsile võtnud. Lihtsalt võtnud aega ja ennast tervislikumate valikutega harjutanud, loobunud karastusjookidest, alkoholist, otsesest suhkrust jm mõttetust nännist. Ei ütleks, et millestki olulisest nüüd ilma oleks jäänud. Tulemused on silmnähtavad.
Ma arvan, et need kõiksugu magustatud joogid ikkagi on sinu puhul ka kurja juureks. Mulle ka maitseb vein, aga loobusin sellest, sest ma ei taha sellega kaasnevat alkovine ja teisalt ilma selle vineta on ta üsna mõttetu jook. Ja üleüldse…harjumused… Kõik inimesed orjavad oma mingisugust lolli harjumust, mina k.a.
Igaüks peab ise lahti mõtestama enda jaoks need asjad..miks ta midagi tahab, kui väga ta seda tahab ja mis muudatusi ta selleks tegema peab, et saada ja saavutada ka midagi. Raske on, aga raskused on selleks, et neid ületada.
Kuidas alustada? Kordad mõtet – teed teo, kordad tegu – lood harjumuse, kordad harjumust – lood iseloomu, kordad iseloomu – lood saatuse. Edu!
Kui oled alati tahtnud üht last, jää ühega. Ära tee mehe tahtmise pärast kahte last.
Ma olen ühega. Eluaeg poolpaksuke ja saiasõber olnud. Pärast sünnitust sain oma kilodest vist u 8 kuuga lahti, oli korralikumaid päevi, oli rammusamaid. Väga suurt stressi endale ei tekita, aga kehakaal on alati väikestviisi “teema”
Tahaks veel natuke lahjemaks, aga vot, ei lähe libedalt. Aga praegugi pole hullu.
Trenniga on nii, et igale ühele sobib erinev asi – tegelikult on ka spordiklubi rühmatreeningutes trenne, kus ei pea hantlite või lintidega vehkima, vaid kasutatakse oma keharaskusi. Kui ütled, et sulle sobib jalutamine, siis väga hea – kiire kõnd pidi olema efektiivsem rasvapõletaja kui jooksmine. Ainuke asi, et hakka siis pihta, mitte ära mõtle, et KUI sa teeks trenni, SIIS sa pigem jalutaks. :)
Ka mina pole aastaid trenni teinud, aga nüüd võtsin ennast kätte ja tegin soordiklubisse aastase lepingu – olen seotud ja kohustus on käia. Samas olen saanud nüüd piisavalt erinevaid rühmatrenne katsetada, leida endale oma ja tahan ka väga trennis käia.
Dieedi osas ilmselt tead isegi, et see ei saa olla kuuajaline katsetus, vaid peab muutuma osaks elustiilist. Ma pole küll kunagi väga magusainimene olnud, nüüd rasedana tuli – lahendasin selle nii, et kommi asemel ostan puuvilju ja (!) külmutatud marju! Mega head snäkid. Mõtlen ka mahlapressi ostu peale, et ei peaks magusaid poemahlasid ostma, vaid saaks ise mõnusa hapukasmagusa värskenduse pressida.
Hei !
Ma tahtsin uurida mis suuruses sa selle kollase kleidi tellisid mis su seljas superlahe välja näeb , langesin siin su reklaami ohvriks ja oleks soovi endalegi seda soetada .. aga nagu nende hiinast tellitavate asjadega on … kunagi ei tea mitu numbrit suurema peaks võtma :)
tänkjuu x
ma võtan kõiki asju rinnaümbermõõd järgi, siis on üldiselt kindel, et mahub… :) See konkreetne kollane tissipaljastaja on XL