Igal pool jäävad silma igasugused tabelid, visionboardid ja listid, kes mida lubab ja kuidas neid kõige parem kirja on panna, et need saavutada ja.. ma arvan, pole vahet kuidas neid kirja panna, aga lihtsalt istudes need asjad ka ei täitu. Teha on ka midagi vaja, kuigi nagu ma varem kirjutasin, kõva häälega ja kirja pannes neid kuulutada annad ise endale motivatsiooni nende nimel ka rabeleda. Minu tänavused eesmärgid on suuremad kui varem, sest Merily Timmer soovitas mõelda suurelt. Nii ma ka tegin.

Osta reaalselt asju, mida mul vaja on. Ma olen väga palju tabanud end kuskilt e-poest ja.. pannud selle kinni, sest “ei ole mõtet osta ette” või sellepärast, et on soodukas. Tulevad uued soodukad ka siis, kui aeg reaalselt sealmaal on, et mul seda asja vaja on. Seda eriti laste asjadega. Enda asjad ostan 99% teiselt ringilt. Toidupoes niisama pole ma kunagi priisanud, lemmikuteks on ikka allahindluse ja tänasekuupäeva letid. Aga ma arvan, et kuigi ma olen oma kulusid aastatega korralikult kontrolli alla saanud ja teinud aina vähem emotsioonioste ja kasutanud ära kõikvõimalikke sooduskoode ja koostöid, siis ikka on veel seda liiga palju. Ja no mingit eelarvepidajat minust ei saa. Ma kohe ei oska ega viitsi neid tabeleid täita, see tundub nii tüütu, kuigi ma tean, et see aitaks mul veel paremini kulusid kontrolli all hoida.

Igal aastal tahan suurendada oma käivet 30%. Siiani on õnnestunud. 30% läheb igast sissetulekust ka säästukontole. Ja ei ole vaja muretseda, ma ei aja enda ja firma kontosid segi, minu jaoks ei ole vahet, kus arvel see raha on/seisab/investeerib kui see on minu tööga teenitud raha. See on kaudselt ikkagi minu oma, olgu see siis ettevõte, mis on minu oma või konkreetselt palk, mille maksab mulle tööandja. Säästuaasta eesmärgiks on 50k eurot. Kas sellega vähendada siis kodulaenu makset või investeerida kuskile – seda vaatame siis kui aeg sealmaal on, et mul on 2022 aasta jaanuaris säästukontodel kokku 50k.

Kolme kinnisvara omamine. See on üks sellest “mõtle suurelt” projektist, aga tahaksin, et meil oleks 2022 aasta lõpuga kolm kinnisvara. Ilmselgelt investeerimise eesmärgil, et kaks toodaksid mulle seni raha kuni lapsed kasvavad ja kui neil endil ühel hetkel elamist vaja läheb, siis oleks mida neile anda. Ilmselt sobiks meile endale elamiseks lõpuks see sama korter kus me hetkel veel viimaseid nädalaid oleme, sest suurt meil siis vaja kui lapsed välja kasvavad kodust, pigem olgu neil suuremad võimalused. Ideaalis elaks üldse palmi all, aga mingi kinnisvara võiks ka siin olemas olla, et noh.. kui on vaja, siis on olemas.

Reisida tahaks. Neli korda aastas minimaalselt. Praegu tundub see – mitte võimatu, aga debiilselt keeruline. Selleks, et Taisse minna, peab tegema testi, seal kohapeal peab tegema testi, viiendal päeval peab tegema testi ja tagasi tulles peab tegema testi. Meid on neli. Testi hind on ca 55€. See teeb kokku põhimõtteliselt kaks korda hotelli hinna või pool lennupiletite eelarvest. See tundub natuke nadi variant. Ja kui praegu tundub Mehhiko variandina, siis sinna on jälle lennud kallid ja lennuajad ei ole ka ideaalsed lastega reisimiseks, nii et see talvereis tundub ära jäävat hetkel, aga eks saab siis suvel rohkem ehk.

Kui jätta kõrvale materiaalne, siis mu uusaastaööl põlema pandud eesmärkide nimekirjas oli ka tervis, Hedoni kooli minek, meie suhte- ja pereelu säilimine samal idüllilisel tasemel.. Ja lisaks, et see aasta tuleks “pasa” vaba. Et mingid käod ei leelotaks asjadest millest nad midagi ei tea, et nad ei saadaks meie kohta alusetuid vihjeid, et ma peaksin oma aega raiskama mõttetu tõestamise peale ja ajakirjanikud ei toodaks, “kindlate allikate sõnul” uudiseid ja mind ei trolliks mingid lollused, ala “sa blogisid nii, siis kindlasti mõtled nii” – no kasvõi see, kui Meelis blogis, et on vaktsineeritud ja mitte nende vastane, aga imestas miks ta nii tihti haige on ja juba sai lugeda kuidas “vakstsiinivastane Meelis”. Selle vastu aitab ehk korrigeeritud lugejaskond ehk sellest aastast on postitused osaliselt tasulised. Rõhutan siinkohal, mitte kõik ei lähe tasuliseks, vaid osad postitused, kus ma tunnen, et tahan jagada, aga mitte avalikult.