Mitte, et mind oluliselt need päevad kotiks, sest mul on hetkel nii hea töö – meil puudub kontor, st et meil on full kodukontor ja õnneks kedagi ei koti, kas ma töötan kell viis hommikul või kell üksteist õhtul, peaasi, et asjad tehtud on, siis tegelikult pani mind veits kukalt kratsima küll kui ma praegu oma puhkuseavaldust täitma hakkasin.

Mul on paras ports päevi alles, sest reaalselt ma puhkasin viimati ametlikult 2020 veebruaris enne covidit ja siis tekkis kodukontor ja sellega koos kogunes päevi korralikult – esiteks ei saanud kuskil käia ja teiseks võimaldas kodukontor töötada ka reisil olles palmi alt. Alles nüüd talvel, kolm aastat hiljem kasutasin ma ära mingi osa Mehhiko reisi jaoks ja ikka jäi veel korralik ports neid alles, et ka suve nautida.

Meil nimelt on lastehoius suvepuhkus, Hedonil on ka koolivaheaeg – võiks ju rohkem nende jaoks olemas olla ja midagi ette võtta kui see, et olen ikka stressis, et midagi on vaja teha, kuskil midagi postitada, kirjutada, organiseerida, vastata.

Natuke tunnen puudust sellest ajast, kui ma veel kontoris käisin ja konkreetselt 16:00 läpakal kaane alla panin ja mu tööpäev lõppes (ärge muretsege, et nii vara, ma alustasin ka teistest varem, seega lõpetasin ka varem!), uuesti avasin läpaka töö asjade jaoks järgmisel hommikul. Puhkused olid puhkused ja mõnikord ma isegi peitsin töömeili oma telefoni meilboxis ära, et reaalselt juhe seinast välja tõmmata.

Hetkel on kodu kontor ja kontoris kodu ja veits lappes on selle töö tegemisega. Samas ma naudin seda, et keegi ei eeldagi, et ma kaheksast neljani pean alati kättesaadav olema ja pean siin lihtsalt arvutis istuma, sest on kombeks. Ma olen kordades produktiivsem hetkel kui varem, sest saangi mitut asja korraga teha ja ei pea orgunnima nö blogielu töövälisesse aega, kui ma saan teha hoopis blogiasju päeval ja tööd öösel. Oluline on ju see, et asjad ilmuksid õigel ajal, seal kus vaja ja et kõik oleks tehtud.

Aga tahtsin siis puhkust võtta kohe pikemalt, teadsin, et on mingid lapse päevad, mäletan vanast ajast, et neid sai ikka võetud nädalalõpureiside tarbeks. No ja siis avastasin, et seadus on muutunud ja igal vanemal on 10 riiklikult tasustatud lapsepuhkuse päeva, mida saab wautšiwau kasutada 14 aasta jooksul. Milline imeline võimalus. Ma ausalt, et mäleta, kas varem oli 10 päeva aastas või mis teema sellega üldse oli – äkki polnudki? Ja noh, suures plaanis parem 10 päeva kui null, aga teistpidi nagu jumala ebanormaalne.

Meil ongi savi, me saame teha kodukontorit jne, aga lapsevanem kes käib täiskohaga tööl, mida ta teeb suvel kui aed on kinni? Võtab 10 päeva välja kui laps on kaks ja siis järgmised 12 aastat imeb näppu? Ma teeks igale vanemale 30 päeva aastas puhkusepäevi :) Vähemalt on need tasustamata 10 saadaval iga-aastaselt. Jaja, põhipuhkus on ka. Aga kui ise ka puhata tahaks, siis ei jaguks ka siit üheks suvekuuks, et lapsega kodus olla.

Kuidas teie oma puhkused, lapsepäevad lahendanud olete? Kas puhkate alati koos lastega?

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et reis koos lastega ei ole puhkus, aga ma tean, et kõik ei jaga seda, et puhkus on juba see kui ise süüa tegema ja koristama ei pea, aga.. Minu jaoks on puhkus puhkuse moodi Meelisega kahekesi ja lastega käime me reisidel. Kui ma neid ikka kogu aeg basseini ääres valvama pean (ma olen veekartlik kanaema), siis mis puhkus see on? :D