Kui on üks asi, milles me oleme Meelisega eriarvamusel, siis on see igasugused tunnistused ja paberid – (eriti mingid maakoolide) hõbemedalid, kiituskirjad jne aga ka baka, magister ja cum laude. Mida need annavad?
Hetkel jääb sotsiaalmeedias ette sadu postitusi, kus jagatakse esimese-teise klassi kiituskirju? Mida need näitavad? Et oled hästi dresseeritud ja oled saanud kõik viied? Ma olen isegi neid kiituskirju lapsena saanud ja mida see mulle täna andnud on? Selles osas oleme Meelisega sama meelt – ma just ütlesin ükspäev, et näe, jälle kellegi kiituskirja postitus ja Meelis ütles tabavalt – jah, ja kui 17 saab teeb OnlyFansi.
Ma ei tea, mulle tunduvad igasugused sellised tiitlid nii mõttetud ja feigid, need ei näita mulle seda, mida sa tegelikult oskad, vaid seda kui palju sa oskad pingutada. Ja pingutades läbi elu minna pole minu stiil. Elu peab olema fun, elu peab nautima, tegema mis meeldib ja siis ongi elu ilus ja sinuni jõuavad asjad, mis panevad silma särama.
Mul on keskharidus, sellele järgnes rakenduslik kõrgharidus, mul on diplom, et olen saksa keele eksami teinud 96le punktile 100st, ma oleks võinud sellega isegi saksa kodakondsust taotleda. Mul on floristi tunnistus ja jumal teab mis patakas pabereid veel ja mida need mulle annavad? Reaalselt, mitte midagi.
Kui Meelis paar aastat tagasi teatas, et ta tahab hakata magistrit tegema, siis te võite vaid ette kujutada mu nägu „milleks?“ – Meelis oli 101% kindel, et magister avab talle mingid maagilised uksed. Tal jäi 0,1 punkt puudu, et turundusse saada (etteruttavalt olgu öeldud, et Valio turundusjuht ütles talle kaks päeva hiljem, et see turundus on täielik jama ja ta võiks ise neile seal pigem tunde anda kui õppida) ja ta kandideeris inseneriosakonda mingit tööstustehnikat õppima. Ma pidin minestama, aga teadsin, et kui Meelis endale mingi sihi võtab, saab see ka tehtud.
Meelis käis usinasti kohal ja päevad olid täidetud paljuski kooliasjadega, tööd ja tegemised jäid tahaplaanile ja siis tuli covid. Ma mäletan kuidas ma kuulasin ta neid loenguid taustaks ja vangutasin pead. Isegi mina oleks nende asjadega hakkama saanud. Meelis sai õige pea aru, et mingeid tiime moodustada ja grupitöid tehes saab ta alati kotti ja kõik jääb esitamata ja ta hakkas kõiki asju tegema iseseisvalt. Tegi rohkem tööd kui nõuti, aga oli alati tähtaegades ja kõik mis vaja oli õigeaegselt esitatud. Kui ta sai 100st punktist 98, siis ta oli pettunud ja kaks päeva mossis. Ma küll üritasin talle seletada, et mitte kedagi ei koti mingid punktid, peaasi, et sa läbi saad, aga tema raius, et kõike on vaja teha maksimumini.
Kuniks lõpuks jäi tal üks aine, millega ta pusis ja pusis ja pusis ja lõpuks ütles, et kuule, tegelt suva ju kui ma kaks punkti jätan tegemata, peaasi, et ma läbi saan. No halleluuja, sai ka inimene lõpuks aru!
Magistritöö valmis tal pikalt materjali kogudes, aga kokku kirjutas ta selle paari nädalaga. Ma lihtsalt sain aru, et ta ei anna alla, et ta teeks seda hiljem ja kuna aeg pressis peale, siis ostsin talle reisi Türki, mingu ja kirjutagu ööd ja päevad rahus oma asi ära. Me isegi helistasime vaid korra päevas, ma ei tahtnud teda segada mingi lambiste olmemuredega ja lastejuttudega kodus. Kõik oli ju ok ja mida talle annab teadmine, kas sõime õhtuks pelmeene või praekartuleid, mis kell me täpselt kooli-lasteaeda jõudsime, mul oli kõik orgunnitud ja kõik toimis. Lasin tal lihtsalt olla ja kirjutada.
Magistrit kaitsma pidi ta algselt üldse zoomi teel, sest pidime ju reisil olema, aga kui reis ära jäi, siis läks ta ikkagi koha peale kaitsma. Seda kaitsmise osa ei kartnud ta üldse, erinevalt suvalistest kodutöödest, mille tulemusi ta põdes, oli ta magistrit kaitses maha rahunenud ja ütles, et peamine on ju läbi saada, keegi ei küsi mult hinnetelehte kuidas see tehtud sai. Nii on.
Sai tehtud ja jee, nüüd saab kuu lõpus paberi, et on edukas magistrant. Ja mis see talle annab? Sorry, sõbrad, mitte midagi muud peale teadmise, et tal on magister. Täna on selge ju see, et tööle kandideerides loeb kogemus, mitte see, mis paberipataka sa lauale lajatad.
Ma sain viis aastat tagasi palgatööle, sest olin eelnevalt neli aastat iseennast turundanud, teinud blogiauhindu ja kasvatanud 200st jälgjjast 20 tuhat Facebookis. See oli konkreetselt see, mida tööandja ütles, et ta on impressed ja tule tee meile sama. Ma läksin ja hakkasin tööle täiesti tundmatu madratsibrändiga, kes oli selleks ajaks paugutanud raha erinevatesse influenceritesse ja portaalidesse ja ajakirjadesse, aga tulemus polnud see, mida nad ootasid. Ma sain suhteliselt vabad käed, et toimetama hakata ja kuigi mu eesmärk oli 1,5 aastaga saavutada see, et kui sa ütled madrats, siis sa mõtled Napsie. Läks natuke kauem, aga iga inimene sotsiaalmeedias teadis 2022 aasta lõpuks, et kui madrats, siis Napsie. Tegemist oligi testprojektiga, et jõuda välja Dormeo DNAni, mida samal ajal taustal arendati. Aga et luua kogukond, kellega seda kohe jagada ja kõik variandid olid läbi proovitud, et me teaksime, mida teha ja kuidas teha, kui asi jõuab uue tooteni.
Kui ma täna kuskile tööle kandideeriks, loeks see kogemus, loeks mu teadmised erinevatest influenceritest, nende töövõtetest, nende usaldusväärsusest, nende sisuloomest, nende hinnapoliitikast ja sellest, kuidas teha pidu, mida influencerid ka ilma palumata kajastavad. Ma tean täpselt, kuidas kelle poole pöörduda, mida pakkuda, kuidas suhtuda ja suhelda. See on see, mis loeb täna rohkem kui see, et mul oleks turunduses magister näiteks.
Ah, see postitus on suht lappama läinud, aga saate mu poindile pihta. Ma ei oleks veel üheksa aastat tagasi arvanud, et ma 40selt blogin ja koostöid teen, ma arvasin, et see on paariaastane projekt millegi muu jaoks, aga näete. Meie jälgija vananeb koos meiega ja on ikka meiega. See on nagu muusikutega, Ivo Linna kuulaja ei ole kuhugile kadunud, ta on sama vana kui Iff ja naudib teda edasi. Koit Toome saalid ei jää kunagi tühjaks, sest minuvanused mäletavad naabrimehe pintsakuga Koitu “7 vapra” saatest ja on ikka tema lava ees kui võimalus tekib. Sama teema on täna näiteks Nubluga, kui ta on 50 ja teeb hüvastijätutuuri, on tänased 8-10aastased koos temaga vananenud ja ikka näpud püsti ta kontserdil (siis saavad sisse ka :D).
Mul on järgmise nädalaga taskus… Ee..6 diplom :D erialaselt ei tööta, kuigi kui läksin meditsiini valdkonda, siis üks paberitest oli ainult seetõttu hea, et said paremat palka, kui Julia Lasnamäelt, sest tal ei olnud seda “paberit”. Mulle meeldib õppida, tutvuda uute asjade/inimeste, situatsioonidega, aga nõustun siin 110%, et kui tööle tahad, siis kellegi soovitusel saad (ka ilma paberita) paremini kui ausalt oma diplomiga kandideerides.
Paberi olulisus sõltub ikka erialast. Minust saab tulevikus eripedagoog ja kuigi mul on 15 aastane kogemus töös tuge vajavate lastega ei saa ma eripedagoogina enne tööle hakata kui magister käes. Olen nõus, et väga paljudel ametikohtadel loebki kogemus, aga kõik oleneb ikka valdkonnast ja erialast. Laste kiituskirjad ei ole mõtetud. Olen koolis abiõpetaja ja näen kui rõõmsad nad on, kui saavad tunnustuse tehtud töö eest. Meie kool annab välja kiituskirju ka ainepõhiselt ja näha, kuidas üks suure õpiraskusega laps sai kooli ees kiita sest ta oli mingis aines tunnustamist väärt oli nii äge. See 6.klassi poiss säras õnnest. Vanemana arvan ka, et kiituskiri lapsele on tore, eriti kui seal taga on suur töö. See on märk, et lapse pingutusi on märgatud. Ja kui rääkida sellest, et täiskavanud õpivad, siis eneseteostus on üks inimese põhivajadusest (Maslow püramiid). Õppimine on tore, isegi kui see paber maksab vähem kui kogemus. Iga uus teadmine annab midagi juurde. Toredat kooliaasta lõppu kõigile.
Jutt, muidu õige aga ei maksa maakoole alahinnata.
Teadmistele laotakse vundamenti alates algklassidest. Ja kiituskiri näitabki seda, et teadmised kõigis ainetes on head. Kui teha lihttööd, siis loomulikult pole kiituskirjad olulised, aga nt arstiks saamiseks ja arstiõppesse astumiseks peaks gümnaasiumist saadud teoreetilised teamised olema väga head. Ja seda ei saa teha nii, et õppima hakkan alles gümnaasiumis. Kõik ei saa ainult elu nautida, mõni peab palju õppima ja pingutama ja vaeva ka nägema, või ravite ennast edaspidi ise :)
On rohkelt auväärt erialasid, kuhu suunamudija kuulsuse ja töökogemuse põhjal ei pääse. Ja nendel erialadel on kiitusel, medalil, kraadil ning sellega kaasneval kutsel suurim jõud. Seega – jah, on erialasid, mida saab teha ilma oluliste teoreetiliste teadmisteta, aga vähemalt sama palju on neid, kus tuleb ennast enne harida.
“Meelis sai õige pea aru, et mingeid tiime moodustada ja grupitöid tehes saab ta alati kotti ja kõik jääb esitamata ja ta hakkas kõiki asju tegema iseseisvalt.”
Ülikoolis õpetatakse teistega koos töötamise oskusi, sest vähe on neid ameteid, kus ainult üksi pusida saaks.. kui just metsavahiks ei lähe. Tsiteeritule tuginedes peaks teise magistri peale tegema, siis omandaks ka selle oskuse ja ei oleks teised süüdi :)
Kui mõnel on pohhui, kõik käib üle neti ja nad ei tee lubatud asju lubatud kuupäevadeks, siis see tähendab, et nendega ei saa arvestada. Ja kui võimalus on ise teha ja lõpetada enda plaani järgi kool, siis sa näed rohkem vaeva ja saad tehtud.
Üldiselt maksavad tööturul hoopiski tutvused, olgu sul või 100 magistrit! Been there done that!
Noh, samas mina sain täitsa läbi kandeerimise tööle ja hinnatigi mind kui blogijat ja seda, mida ma sotsiaalmeedias olin teinud. Neil oli vaja kedagi, kes suudaks nende brändiga sama teha.
No ega ikka ei loe igal erialal küll. Mine nt matemaatika või füüsika õpetajaks….pole tutvusi küll vaja, iga kool võtab lahkesti vastu
Miks tähendab kiitiskiri ilmtingimata räiget punnitamist? Kuigi ka see on minu arust kiiduväärne, las inimene punnitab. Järelikult on see talle oluline. Teisel tuleb õppimine kergemini, aga tunnustusvajadus on kõigil olemas. Kiituskiri on üks võimalikke vorme seda tunnustust avaldada. Ka halvamaigulidelt kõrvu jäänud maakoolides kasvavad ja õpivad ühiskonnaliikmed, kellel on õigus end hästi tunda ja märgatud olla.
Ja no hariduseta kirurgi noa alla hästi ei kipuks, samuti ei laseks insenerihariduseta inimest silda projekteerima.