Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 – üldse ei viitsiks mingit pidu teha, parema meelega lendaks minema. Ütle mulle kaks korda lendama ja mul on veerand tundi hiljem piletid olemas. Seda, et valituks sai Veneetsia , seda ta isegi ei teadnud. Kui ta ütles, et okei, lähme, jäi valikuks lihtsalt see, et ta tahaks Itaaliasse. Mina vaatasin seejärel seda, et ajaliselt klapiks ja ta tõesõna ei teadnud kuni lennujaama minekuni, kuhu me lendame. 

Lennud: kuna mul oli pikamaa lendudest Finnairis ports punkte, mis selle aasta mais aeguvad, mõtlesin, et kasutan neid siis uute lendude broneerimiseks. Seega sain lennud 94€ nägu. Ma ei tea isegi, mis need piletid muidu maksaks, seega mu meelest hea diil igal juhul.

Hotellid… on üsna krõbeda hinnaga seal Veneetsias. Õnneks, olid ühed meie teised sõbrad eelmisel aastal seal just käinud ja sain neilt infot, kus soodsam, kus kallim ja mida jälgida. Seega sai meie valikuks nö saare põhjaosa, lõunaosas on San Marco, mis oleks olnud mu esimene valik ja jumal tänatud, et ma valisin elada getos. Ehk siis me elasime maailma esimeses getos, mis kunagi juutide poolt loodi. Seal on elamine poole soodsam, väljas söömine samuti. Ehk siis super valik. 

Meie elasimegi mingis B&B tüüpi kohas – Locanda del Ghetto (Bookingu link), kus oli neli tuba ja hommikul sai tund aega värskeid croissante, juustu, kurki-tomatit, muna, mahla, kohvi. Suht väike valik, aga kõhu sai täis ja päev võis alata. Hind viieks ööks maksis 1000€ + kohapeal tuli maksta mingi linnamaks, 5€ nägu per öö. 

Transfeerid, taksod, paadid, bussid, rongid

See võib nüüd üllatuslikult tulla, aga Veneetsias pole autosid. Taksosid ja transfeere nagu me oleme harjunud soojamaa reiside puhul, ei ole. Seal on väga palju jalgsi kõndimist. Kujutage nagu ette, et ka kaup tuleb restorani paadiga ja see viiakse mingi käruga sinna restorani. Restorani uste taga on õhtuti ja öösiti kaup ja keegi ei varasta seda. Kogu töö käib paatidega – politsei, kiirabi, kaubad, post, kõik liigub mööda kanalit. Siin ei ole ühtegi autot ega ühtegi taksot. Nö linnast välja saadki bussi või rongiga. Nt lennujaama jaoks me sõitsime paadiga äärelinna ja sealt bussiga siis lennujaama, mis asub meie mõistes “mandril”.

Noh, eks taksot ja transfeeri saab ka, aga paadiga. Meie ostsime ette transpordipileti, nädal aega kõik bussid ja paadid (ka kõrval saartele) 65€ nägu. Muidu maksab üks ots mis iganes transpordiga 10€ (kehtib 75 minutit). 

Hea teada: piletit ostes saad QR-koodi ja sa ilmselt eeldad, et see töötab piletina. Ei. Sa pead minema piletiautomaati ja printima sealt sellega välja pileti, millega saad sõita. 

Laevalt siis lõpuks maha minnes ja oma hotelli poole liikudes olime igal sammul nagu kaks väikest last – oo, see on nii ilus! Vaata seda maja! Nii rohelised rõdud! Vaata, pesu kuivab tänaval! Nagu mingid idioodid, ausalt, enda oli ka piinlik! Aga reaalselt, lihtsalt nii ilus oli kõik! 

Esimene fail – türklaste juurde sööma

Olime hommikuse heeringa leiva peal, otsisime, et kuhu kohe sööma minna, arvasime, et pole üldse vahet, kuhu sa lähed, nagunii on igal pool mingi mega hea itaalia toit. Võtsime suvalise koha ja läksime sinna. Seal õues istus mingi paar, kellel oli megasuur mereanni-spagetiasi ees. See nägi mega hea välja, otsustasime, et lähme sinna. Läksime sinna, mina tellisin pitsa, Krete tellis lihapallidega pasta. Ootame-ootame, läks 35 minutit mööda, tuli lõpuks see toit. Ma juba läksin närvi vahepeal, sest ma kuulsin neid omavahel rääkimas ja sain aru, et me oleme mingis türklaste kohas. See ei olnud üldse itaalia koht! Pasta oli väga hea, aga see pitsa oli konkreetselt nagu.. kui ma oleks Eestis olnud, oleks ma selle tagasi saatnud. Võtsin mereannipitsa, kuhu peale olid pandud esiteks krevetid.. suur krevett oli kolmeks löödud ja ma sain aru, et see on koos koorikuga, nad ei olnud neid ära koorinud. Lõpuks mul jäi suhu nagu see kreveti pea ja selle peale korjasin ma need krevetid üldse pitsa pealt ära. Sõin lihtsalt seda pitsat. Ma jätsin nagu mingi kolmveerand julgelt alles. Teenindaja küsis, et miks mulle ei meeldinud ja no ma ütlesin, et vaata, mis siin sees on.

Hea küll, sealt edasi usaldasime meie ööbimiskoha omanikku ja läksime sööma sinna, kuhu ta soovitas – toidud olid superimelised! Esimesel õhtul läksime õhtust sööma juba kuue ajal, või noh, linna peale jalutama ja et kuskile sööma. Megalt oli juba inimesi liikvel ja restodes istumas. Meie jaoks oli õues pigem jahe, mingi 10 kraadi ja meil mantlid peal, need kõik chillisid paljasääri seal kanali ääres… Itaallased ise lähevad sööma alles kell kaheksa. Ja kui palju siin juuakse kokteile, mulli, see on nii uskumatu. Samas ei ole keegi täis, keegi ei lärma, ei lälise, kõik on ülikultuurne. Ja kui puhas on see linn. Prügikaste pead tikutulega taga ajama, aga mitte mingit prahti kuskil ei vedele. 

Lemmikkoht, kus lõpuks kolm korda söömas käisime

Koht: Oficina Ormesini

Esimesel päeval tegime seal lihtsalt klaasi champagnet (klaas 14€!) ja mõned bruschettad. Megapalju erinevaid oli seal – kaladega, sinkidega, juustudega ja igaüks neist maitses imeliselt. Saime seal oma elu parima risotto paar õhtut hiljem ja ka imelise mereanni spagetiroa. 

Esimese päeva veetsimegi siis lihtsalt linna peal chillides, ühest restost teise istudes ja lihtsalt nautides. Järgmisel päeval oli meil plaanis kohtuda Perlage veinimõisa inimestega. 

Prosecco piirkonda ära

Selleks oli vaja meil sõita rongiga Coneglianosse. Ega ma eriti ei teadnud, mis meid ees ootab, sest Marcella – kes on siis Perlage müügijuht, pidi meid peale võtma ja edasi viima kuskile. 

Esiteks – selleks ostsin ma eraldi rongipiletid, 12,70€ kahele, mõtlesingi, et issand, nii odav, tunni sõidu eest. Tulime rongi, mul olid piletid meilis. Ja siis selgus tõsiasi, et ma ei olnud teinud check-ini, mis on mingi üli väikses kirjas kirja lõpus, mida ma never ei lugenud. Pidime maksma 60 eurot juurde nendele piletitele, sest meil oli check-in tegemata ja check-ini ei saa teha kui rong on juba väljunud. Täielik RyanAiri poliitika, aga mis sa oma lolluses ära teed. Tagasi tulles tegime korralikult checki-ni ära. 

Conegliano ehk siis see piirkond, kus toodetakse proseccot ja kasvatatakse suurem osa viinamarjadest. Kõik Perlage viinamarjad tulevad orgaanilistest istandustest, on käsitsi korjatud ja sellele viitab ka pudelitel olev info. Ma alati olen mõelnud, mida see D.O.C tähendab. 

Lühendid nagu D.O.C. ja D.O.C.G. näitavad Prosecco kvaliteedi astet. D.O.C.G. märgis viitab Prosecco kõrgeimale tasemele. Märgiste taga olevad piirkondade nimed annavad aimu viinamarja päritolust.

D.O.C. Prosecco – tegemist on määratud piirkonna kvaliteetvahuveiniga Prosecco piirkonnast.

D.O.C. Treviso – viinamari on pärit Treviso piirkonnast, mida loetakse paremaks kui tava Prosecco piirkonda.

D.O.C.G. Prosecco Conegliano ja Valdobbiadene puhul on viinamarjad pärit Prosecco parimatest küladest.

Unesco veiniistandused

Mis minu jaoks oli põnev – nad kasutatavadki orgaanilist väetist, sh ainult juurviljadest, st et Perlage kõik joogid on ka vegan. Juurvilja kompost pidi andma ka parema maitse viinamarjadele. Pluss, kui nad lõikavad viinamarjalehti ära, siis nad viskavad neid maha, et neist tekiks hummus ja kompost ja uus muld. Viinamarjade alt nad muru ei niida samamoodi. Miks need marjad just siin piirkonnas nii head on – siin on mets ja need istandused koos. Ehk siis metsa kõik puud annavad oma nüansi nendele viinamarjadele ja maitsele. Kusjuures, antud piirkond oma loomuse poolest on kantud ka Unesco maailmapärandite hulka. 

Me tulime siis omast arust Perlage veinimõisa, eks, mille mulle me oleme Eestis väga palju ostnud. Ma olen teile aastaid gurmeepood.ee lehest rääkinud (nad vahetasid nime, enne olid Remecom) ja tänu sellele ma julgesin neilt ka küsida, et kas nad saaks meile selle veinimõisa tuuri orgunnida – me arvasime, et me tuleme neile külla ja nad teevad meile oma veinimõisas väikse tuuri. Sellest sai konkreetselt kaheksatunnine tuur selles alas, kus proseccot toodetakse. Vahepeal käisime lõunal ka.

Ühtlasi, sain teada, et Perlage (ma alati olengi hääldanud nii nagu kirjutatakse), tegelikult on selle hääldus perlaše), mis tuleb prantsuskeelsest sõnast mullid. 

Kaheksatunnise tuuri lõpus toodi meid mingisse kodumajutusse Soligos – Casa Vacanze San Gallo, mis oli megaäge. Seal on tegelikult nagu kaks “korterit” mille vahel valida, meile lihtsalt anti üks. Kahekordne elamine + oma aed (hommikul ideaalne hommikust süüa) – allkorrusel suur köök, täisvarustusega – isegi hommikusöök oli olemas, kapis munad, jogurtid, igasugused müslisegud, puuviljad, saiad, leivad ja nende oma toodetud prosecco ootas loomulikult kapis. Teisel korrusel elutuba, kaks magamistuba ja vannituba. Hind: 92€.

Üks põnev fakt – kui te tulete siia kanti ja vaatate, et kirikud on.. aga ei ole ka. On nagu kiriku torn.. siis on vahe ja on nagu maja. Aga! Need ongi kirikud, aga need said I maailmasõjas väga palju kannatada. Kui neid hakati restaureerima, siis taastati kiriku torn ja kirik aga sinna vahele jäi vahe, et sealt saaks paremini läbi liikuda. Et kõik on õige, need on kirikud, lihtsalt tornid on eraldi. 

Teine põnev fakt: Ütlesin, et lähme kõik õhtul õhtusöögile ja mõtlesin, et äkki lähme taksodega, et siis saavad kõik juua (kuigi nad joovad siin tuima lõuna- või õhtusöögi kõrvale mitu klaasi ja istuvad rooli – 0,5 on lubatud!). Mind naerdi kohe välja, et see on nii väike linn, siin ei ole mingit taksot. Kõigil on oma autod. Me käisime ühes viinamarja istanduses, kus terve pere kasvatab neile viinamarju. Seal oli nii, et ema oli kodus, auto oli maja ees. Siis tuli tütar koju autoga. Siis tuli mees koju, autoga. Jah, need autod on väga väikesed ja ökonoomsed. Samas, @mitte_tallinn instagrami kontole siin väga meeldiks, siin on väga roheline, teed on väga väikesed ja kitsad ja tõesti isegi keset linna on väga roheline. 

Fun fact: neil olid võililled seal juba ära õitsenud, ühest istandusest leidsime aga terve suure välja võililli ja.. eestlasele kohaselt, tegime kohe pärja. Nagu pildilt ka näha, siis viinamarja taimede alt nad ei niida.

Hommikusöögiks veinituur

Seda saate ka ise osta, ei saanud seda, et tunneme kedagi. Täitsa saadaval neil kodulehel. 

Perlage veinitehases saime siis veinitootmise tuuri ja näha kuidas kõik toimib Ast Zni. Alates 1985ndast aastast toodavad nad orgaanilist mulli, tänaseks on tehas ja tootmine täiesti ökošmökoš ja mullid 100% vegan. Ka tehas ise taaskasutab kõike ja tehas töötab päikesepaneelidel, mis toodavad nii elektrit kui vett, et kogu süsteemi jahutada. 

Ühtlasi kasutatakse kogu tooraine viimseni ära, kui nad viinamarjad ära pressivad, siis esimene kiht on väga kvaliteetne vein, teine osa on suhteliselt kvaliteetne vein ja kolmas, ehk siis see marjakestad ja viimane põhjakiht, selle nad saadavad edasi grappa tegemiseks. Ehk siis neil on zero waste kui nad toodavad mingit asja.

Esiteks saime me mulli otse sellest suurest tankrist, mis oli megavahune ja veel filtreerimata, aga maitses imeliselt. Saime teada, et meie lemmikus Canahis on 8grammi suhkrut pudeli kohta, kaltsus (see meie hellitusnimi, ametlikult Col di Manza) 11grammi ja seal tekkis meile ka uus lemmik – Animae, milles on ainult 0,8 MILLIgrammi pudeli kohta. 

PS! Kuni aprilli lõpuni saab marimelli koodiga neid kolme mulli gurmeepood.ee lehelt ka 20% soodsamalt osta! Kui ostukorvi summa on üle 49€, siis on ka tasuta transport. Soovitan kõike kolme proovida, et oma lemmik leida!

Väiksematest saab 8000 pudelit mulli, keskmistest 12 tuhat ja suurest tervelt 120 000 pudelit. Kogu tootmine, pakendamine ja ladu asub meil ühes kohas. Seal pakivad nad pudelid teele ka Eestisse. 

Kohapeal on ka veinimeister, kes kogu aeg käib, testib, maitseb, kui maitse on õige, lastakse toode pudelitesse. 2,5% rõhku pudelis, ehk väiksema mulliga proseccod “küpsevad” 30 päeva ja suurema mulliga (5% rõhku pudelis) 60 päeva. 

Tagasi Veneetsiasse, panime paadiga mööda

Läksime pärast tuuri tagasi Veneetsiasse. Kes meid Instagramis jälgib, siis teab, et enne tulekut tegin aasta ostu. Mu sõbranna Tallinnast, kellele sealt pilte saatsin, kirjutas, et palju teil pagasit on, et tahaks ka mulli.. Ma olin, et kuule, mine telli gurmeepood.ee, ma ei hakka siit ju vedama, kuigi meil äraantav pagas oli. Ja siis, enne ära tulekut, mul sõbranna tahtis mehele ühe veini ikka võtta ja ma olin, et tavai, võtan siis Sandrale ka – aga ega ma ju ei hakka vedama midagi tavalist. Ma olin, tavai, ma võtan selle kuueliitrise. Hahahaha. Noh, mõeldud tehtud, kuigi nad olid – oled sa kindel, kuidas sa selle Eesti viid, te ju käsipagasitega.. Ma olin nagu: I will figure it out later. 

Noh, plaan oli osta kohapealt rändom kohver (need maksid 70€ ja tundus mõttetu), siis tuli plaan, pakin pudeli käsipagasi kohvrisse diagonaalis ja annan selle ära, kasti võtan lennukisse, kuigi ta oli mõõdult natuke suurem, tundus lihtsam sellest loobuda siis kui peab, kui kohe maha jätta. Lubati kenasti lennule mind oma kastiga. Nalja videot sellest saab vaadata siit! 

Okei, rongiga siis saarele tagasi, check-ini ei unustanud! Läksime viisime asjad hotelli ja mõtlesime minna saare lõuna ossa San Marcosse shoppama ja uudistama. Valisime paadi välja, istusime peale ja jälgisin kaarti. Tuli peatus, mis oli aga mitte nagu pea peatuses, vaid kõrval. Ütlesin, et ju siis on järgmine.. Järgmisel hetkel sain aru, et panime täie lauluga sealt edasi ja järgmine peatus on hoopis Lido saar. Noh, mis seal ikka. Jalutasime siis hoopis seal ringi, ka kena väike saareke kus päevatrip või pooleks päevaks minna. Käisime nagu ikka söömas ja joomas ja jalutasime niisama ringi. 

Meil olid need 65€ transpordikaardid, eks. Hakkame siis tagasi tulema, aga meie kaardid ei lähe läbi nagu sellest piletiautomaadist. Ma siis mõtlen, et okei, äkki meie kaardid ei olnud mõeldud selle Lido saare jaoks lihtsalt, et peame uued piletid ostma. Lähme siis piletiautomaati ja ostame uued piletid – 10 eurot per nägu. Proovime.. ja ka need ei lähe läbi! Ehk siis masinad olid erroris ja meie raiskasime jälle 20 eurot mitte millegi peale. Ja siis me lihtsalt trügisime läbi mingite uste, et paadi peatusesse saada. Paat tuli, ronime peale. Tuleb kontroll. Anname need uued uhked 10eurosed piletid. Kontroll ütleb, et need ei tööta, äkki teil on veel mingi pilet. Anname need 7-päevased piletid, need läksid läbi. Ta siis ütleb, et „Aga need on teil ju lennujaama mineku piletid.“ No tore, kolm päeva liiga vara. Loll pea on ihunuhtlus. Aga saate meie vigadest õppida. 

Murano saar ehk kogu Veneetsia klaasitööstuse saar

Läksime kohe hommikul paadiga Murano saarele, ilm tõotas tulla imeline ja miks mitte päev mujal veeta. Murano saarel toodetakse siis kõik klaasist kraam, mida turistidele müüa. Tegelikult nägime ka kohalikes restoranides väga palju kohalikku toodangut. 

Murano sai klaasivalmistamise keskusena tuntuks siis kui Veneetsia vabariik, kartes tulekahjusid ja linna peamiselt puidust ehitiste hävimist, käskis 1291. aastal klaasi valmistajatel oma töökojad Muranole kolida. Murano klaasi seostatakse tänaseni Veneetsia klaasiga. Kõige vanem siiani tegutsev Murano klaasitehas on 1866. aastal asutatud Pauly & C. – Compagnia Venezia Murano.

Siin ka väike häkk turistidele – ärge ostke saare algusest, ostke lõpust, sest hinnad varieeruvad konkreetse toote puhul (võtsime aluseks ühed kindlad kõrvarõngad ja veinikorgid) viiest eurost viiekümneni. Me tahtsime ka kohe esimeses või teises poes osta, sest nii ägedad olid, aga lõpuks ostsime mingeid veini- ja mulli pudeli korke, mis maksid alguses mingi 30 eurot ja lõpus 15 eurot ja siis keegi tegi mulle veel allahindlust ja sain 10 euroga. Sama teema oli kõrvarõngaste ja magnetite ja kõige muuga.

Ühlasi käisime ka klaasipuhumise nö demonstratsioonil, millest ma eeldasin rohkem, aga 5€ oli pilet ja näeb ära kuidas nad seda teevad ja taustaks kõlas ka veidi informatiivset juttu, seega pigem soovitaks ära käia ka seal. Selle hobuse tegi ta konkreetselt 10 minutiga. 

Kallis piirkonnas pidime ka ikka ära käima

Õhtul otsustasime siis ikkagi seal San Marcos ka ära käia, et näeks ka selle nö “linnavibe’i” ära. Lihtsalt infoks, ilus koht, aga poole kallim kui saare ülaosas. Pean silmas just söömist ja joomist, hinnad olid sellised, et me tegime vaid kaks mulli ja liikusime edasi. 

Sõbranna oli ammu tegelikult mõelnud, et ostab endale sünnipäevaks YSL koti, aga oli kogu aeg kahtleval seisukohal, kas ikka.. Nii kui ta ühe koti endale õlale pani, ma nägin ta näost: sold! Nii kaubaks läkski. 

YSL poes oli mega teenindus. Esiteks, keegi ei elanud sul seljas. Siis kui läheb ostuks, teenindaja ütles, et ta läheb toob valitud koti tagant laost, sellise, mida ei ole keegi katsunud. Ikkagi sinu uus kaunitar. Kuna me pidime ootama, siis teenindaja pakkus, et kas me sooviksime selleks ajaks kohvi, teed või šampanjat – muidugi šampanjat. Hästi hea teenindus, hästi personaalne. Arvestades, et kott maksab 2200 eurot, siis poleks vähemat eeldanudki. 

Samas me läksime kõrvale Louis Vuittoni poodi, et ma ostan siis endale selle koti, mida ma mitu aastat tahtnud olen ja kogu aeg pole nagu õige aeg olnud või pole ükski LV pood sedasi otse tee peale jäänud.. See oli täielik turg ja konveier, rahvast täis. Uksel mingi tüüp küsis mu nime ja kui ma olin jõudnud ringi kõndimisega kolmandale korrusele, siis tuli mingi vend, et „Tere! Te tahtsite personaalset assisteerimist?“. Ütlesin talle selle koti nime, mida ma spetsiaalselt ostma olin tulnud. Siis ta võttis selle koti kuskilt sahtlist, ma ei tea, kas keegi oli seda kunagi katsunud, pani selle karpi, et maksa ja tšaupakaa. Ma tean, et Soome pood on ka selline, et pane enne aeg kirja, et üldse sisse saada ja seal ongi üks inimene korraga poes ja hästi personaalne jälle. Aga seal oli mingi täielik laat lihtsalt. 

Ja siis, õhtu lõpuks, aasta nali. Tuleme sealt poest ära, räägin, et kuule, me oleme ostnud endale 2000 eurosed kotid, lähme tähistame, ostame endale Chaneli huulepulgad – mis need ikka maksavad, mingi 50 eurot… Vahet pole, mina maksan, savi. Kohe kui poodi läksime, ütlesin, et soovin endale „long lasting red lipstick’i“. Ta annab meile ühed huulepulgad, proovime neid. No lõpuks leidsime endale sobivad toonid. Teenindus jälle oli väga hea. Ma hakkasin mingeid lõhnasid seal nuusutama, kuniks Krete endale huulepulka valis ja valisin ka nende seast ühe välja. Lõhna hinda nägin, et 164 eurot. Okei, kallis, aga hea küll. Lähme siis kassasse, ütleb mulle 494 eurot. Ma olin nagu.. mida me just ostsime? Hea küll, maksin arve ära, olin veidi šokis sellest summast. Üks huulepulk maksis 165 eurot. Krete oli šokis, et lähme viime need huulepulgad tagasi, nii kallid ikka ja ei peaks nii palju kulutama. Arvasin, et mis läinud see läinud, las olla. Mul on see mentaliteet, et raha mis arvelt läind, see läind ja tuleb kolmekordselt tagasi, elu on elamiseks. 

Läksime siis San Marco peale veidi jalutama ja keskväljakul elav muusika, ilusad laudlinadega restoranid jne Väga ilus ja fancy. Okei, tähistame koti ostu, võtsime mulli ja nad toovad sinna kõrvale ka oliivid ja krõpsud lauda. Olime mingi pool klaasi mulli ära joonud ja ütlen Kretele, et „kuule, sul ei ole praegu huuled värvitud.“ Et, mida hekki, saime praegu Chaneliga üle? Ütlesin, et mul ükskõik, lähme tagasi. Krete ei tahtnud, aga ma olin kindel, et ma ei maksa 165 eurot huulepulga eest, mis mul püsib 10 minutit peal. 

Läksime poodi tagasi, alguses ütlesid, et nad ei saa meile raha tagasi anda, et valige midagi muud. Ma ütlesin, et ma ei vali selle raha eest mitte midagi, sest ma ei usu enam midagi, mida sa meile siin pakud. Kutsus manageri, kes ütles, et saab raha tagastada küll, aga me juba olime hakanud uusi huulepulkasid valima. Lõpuks saime siis need nö huuletindid, mis tavaliselt ülihästi püsivad. 48 eurot. Tavai, sain pataka pabereid, et osaliselt raha tagasi kantud jne. Ja kui te arvate nüüd, et see üle paari tunni vastu peab, siis ei. Selles osas pean ikka kritiseerima, et ka see huulepulk ei ole oma 48 eurot väärt, sest püsib peal mingi heal juhul kaks toitu. Ei soovita Chaneli kosmeetikat osta. 

Kui ma rääkisin sellest Meelisele, siis ta ütles, et „Kas sa ei jälgi üldse Jeffrey Stari? Ta ütles juba ammu sama, et Chaneli kosmeetikat ei tasu osta. Lõhnasid veel, okei, aga kosmeetika on täiega alla käinud.“

Järgmise hommiku šokk

Võtsime siis oma kotid välja, et neid imetleda ja hakkasin vaatama, et Vuittoni kotil on alati koodid sees. Koodi järgi saad vaadata kuskilt kodulehelt, et kus see on toodetud jne. Hakkasin otsima.. ja ei ole mu kotil koodi. Kirjutasin oma sõbrannale, kes on hull Vuittoni kottide ekspert, et kas on võimalik, et ma sain Itaaliast fake koti. Ta ütles, et ei, mul on uus kott ja uutel kottidel on hoopis kiibid sees. Et kui lähete Vuittoni kotti ostma, siis teate! Ma pole nii ekspert. Ma ostan üldse asju pigem selle järgi, mis mulle meeldivad, mitte ei vahi brände. Aga noh, feiki ka ei tahaks saada. 

Kas Murano või Burano?

Meil oli valida viimaseks täispäevaks kahe koha vahel, et kas lähme sinna minisaarele (tund sõitu) või lähme rongiga Veronasse. Aga Veronaga oli see, et mis me teeme, et ta on ikkagi suurlinn. Et kui Buranos elab 3000 inimest, siis Veronas on 300 000 inimest. Mõtlesime, et mis me Veronas teeks, et tahaks seda Romeo ja Julia maja näha ja mõnda vaatamisväärsust veel.. aga me oleks sinna rongiga sõitnud edasi-tagasi kolm tundi. Ja siis me mõtlesime, et okei, mõistlikum on minna sinna Burano saarele. 

Burano on hästi väike, saad 10 minutiga kõndida läbi saare. Ja siis 10 minutit teistpidi. Selle Burano saare eripära on see, et kõik on majad on eri värvi. Hästi kirju linn, influencerite pärusmaa või neile sobilik koht, sest väga palju ägedaid pilte saab seal teha. Hästi instagrammish. 

Kui Muranost saab kõikvõimalikke asju klaasist, siis Buranost pitsi ja igasugu linasest riidest tooteid. Hinnad olid metsikud, linasest kleit maksis 600 eurot. Ma saan aru, kohalik käsitöö, Tanel Veenre siid maksab ka 600. 

Õhtu lõpetasime oma lemmik restoranis, see mille enne ära ka tagisin – Oficina Ormesini. Käisime kuue päeva jooksul seal kolm korda. Seal on tõesti väga head toidud. Viimasel õhtul võtsime mingid mereanni spagetid ja no tõesti – to die for! No lihtsalt super – mega hea teenindus, sõbralikud teenindajad, hea mulli valik, ka champagnet saab klaasiga, mida muidu tavaliselt saab pudeliga. Soovitame soojalt!

Pean tunnistama, et lahkuda oli väga raske, ikka megalt hakkas meeldima see Veneetsia vibe. 

Hindadest

Ma hindadest ei rääkinud üldse, aga kui ära tulles lennujaamast viimased mullid ostsime – 5.50€ ( Helsingi lennujaamas oli sama mull 14,90€), siis mõtlesin, et ilmselt hea jagada seda infot veidi, et uued minejad teaks arvestada. 

Hinnad tegelikult ma pigem ütleks, et nagu meil. Eelroad on 9-15€, pearoad 15-30€, aga jook on räigelt odav. Vesi on 3,50€ ja mull on 4-7€ klaas, champagne 14€ klaas. Pluss igasugused spritzid ja muud kohalikud joogid, mis maksavad reaalselt mingi 4-6 eurot. Pudeliga champagne oli ka pigem odavam kui meil – ca 80-130€ pudel. Mitte nii, et mull maksab poes 50 eurot ja restoranis küsid sama pudeli eest 250.

Gondliga sõit päeval 35 minutit 90€, öösel 30 minutit 110€ – see jäi meil järgmiseks korraks!

Kes lisaks tekstile ja piltidele videos tahab näha, siis tšekake @marimell.eu Instagrami kontole, panin highlightside alla kõik reelsid kokku, mis Itaalias olles valmisid. 

Ja esimene reis, kus ma üldse ei tea, kui palju kulus, sest meil oli sõbrannaga diil, et ma maksan lennud ja hotelli ja tema maksab kohapeal. Aga pakun, et meil kulus kohapeal söökidele-jookidele-meelelahutusele (ala paar suveniiri ja kingitust ja lastele mingit nodi) max 1000-1500€. Kui keskmine väljas istumine maksis 30-50€, siis ca 150€ päevas.. korda viis + mõnes kohas võtsime vahepeal lihtsalt kaks jooki ja liikusime edasi, ma arvan, et umbes nii palju. Alati ei peagi teadma kõike :) Ei kahetse ühtki ostu ega mulli, megahea reis oli! Järgmise korrani!