Kolmandal advendil tulime välja oma pere jõululauluga ja 24 tunniga kogus see erinevatel platvormidel korralikke vaatajanumbreid. Instagram oli kõige populaarsem, seal vaadati erinevaid klippe kokku ligi 90 tuhat korda. Ma teadsin, et see lugu on bänger.

Sõnad tegi Meelis ise, loo pani kokku AI. Me valisime lõpuks mingi 20 erineva versiooni vahel ja see tundus kõige särtsakam.

Lugu sündis sellest, et nägime “Hommik Anuga” saates Stig Rästat, kes tegi ka jõululaulu, mis oli pigem selline äng ja õud ja kurb ja aeglane. Ütlesin Meelisele, et kuule, tee mulle üks särtsakas, ropp, tantsuline jõululaul, tahaks kokkamise taustale midagi särtsakat. Nii see meie laul sündiski.

Ma eile Stigi lugu üle kuulates sain aru, et meie lugude sõnum on täpselt sama – keskmine Eesti pere, kus vaimse tervisega tegelemise asemel ostetakse pudel viina ja nii on lihtsam, ei pea mõtlema, murega tegelema ja ehk pole selleks ka ressursse. Ma saan aru, et suuremale osale inimestest meeldib ilmselt Stigi versioon rohkem, ikkagi tunnustatud muusik. Meie oleme mingi ampelmannidest blogipere, kelle muusikalisi väljakutseid eriti tõsiselt ei saa võtta. Ega me ei teinudki seda mingi erilise muusikalise šedöövrina, me oleme alati neid laule teinud for fun.

Õnneks meie jälgija üldiselt teab ja tunneb meid ja tagasiside põhjal olen ka aru saanud, et suurem osa sai sellest aru, et see lugu ongi for fun, me ei lähe sellega kirikukontsertide tuurile. Küll aga ei välista ma seda, et kui Meelis veel kuus sellist bängerit AI’ga kokku vorbib, saame suvetuurile küll minna.