Foto: Õhtuleht | Martin Ahven

Esiteks tahan ma tänada, et teid nii palju siia on kogunenud. Ma tunnen nüüd natuke ka kohustust teiega lähemalt jagada meie teekonda, millele te olete siin kaasa hakanud elama. Ma tunnistan ausalt, et juuni kuu on mul kõik juba kirja pandud, pean hakkama seda vaid toimetama ja postitusteks vormima.

Teine asi on see, et ma ise arvasin, et ma tahaksin jätkata sealt, kus pooleli jäime ehk et me ei lahuta.. Aga siia vahele on jäänud veel nii palju taipamisi, et ma ilmselt pean mitu vahepostitust tegema, et hakata reaalajas edasi jagama. Ma loodan, et see on okei, kui iga päev postitust ei ilmu, aga kohe pärast jaane teen ma juunikuu kokkuvõtte postitused ära ja siis jätkan kirjutamist reaalajas. Samas on mul tunne, et mul endal ka iga päev tunne sees muutub, tuleb jälle mingi uus taipamine ja siis see on nagu pudru ja kapsad.