PILDILINE MEENUTUS: juba aasta eemal
Täna aasta tagasi, lahkusime me Kambaldast, või noh, mina lahkusin, sest Meelis töötas minust eemal, aga mina veetsin oma Austraalia elust kuus kuud seal.
Päris kurb on meenutada. Seal oli tegelikult tore. Missiis, et seal oli väike koht ja draamat jalaga segada ja et tänaseks on see koht suhteliselt välja surnud, kuna kaevandused on kinni ja tööd vähe jne…
Õnneks on mul kontakt sealsete armsate inimestega säilinud ja ma olen kindel, et kui mitte lähiajal, siis kunagi kohtume me kindlasti veel. Nemad on alati teretulnud Eesti ja Phuket on koht, kus saame kindlasti millalgi kokku.
Ma sain sealt endale mõnusa kokakogemuse, noaga õigesti hakkimise kogemuse (mäletan, kuidas Tane ütles, et võtab mu kalli noa ära, kui ma õigesti hakkima ei hakka). Ma sain sealt endale toredad sõbrad, üks neist on lapseootel hetkel nagu mina ja just täna selgus, et ta ootab poega, tema tähtaeg on vaid nädal enne mind.
Ja mu megaarmas kiisu Felix, ma ei ole tema järele ammu juba küsinud, nii on lihtsam.
Ja kõik need inimesed seal – ka see Gav, kes osutus ilgeks petiseks ja kriminaaliks, ta oli ikkagi mu korrusenaaber pea terve selle aja. Ja Jed, kes armastas kartulisalatit ja minu tehtud omletti. Ja Nati lapsed, kes olid nii armsad alati.
Oeh, mingismõttes tahaks tagasi ja mingismõttes on hea kodus olla.

Kuus kuud oli minu koduks selline pisike tuba, seal oli kõik vajalik olemas ja kuigi mulle pakuti pidevalt suuremat, siis ma sellest väikesest ikkagi ei loobunud. PS. juhin tähelepanu oma haigele kummikommi vajadusele (laual on ikka korvike kummikommidega, ma ei kujuta oma elu ilma nendeta ette!)

Ma igatsen isegi neid metsikuid nõudehunnikuid, mis kiiretel päevadel tekkisid ja kuna mina elasin samas majas, siis mina sulgesin köögi ehk pesin terve virna puhtaks – 27$ tunnis :)