Jõulude ajal, kui tegime sõpradega väikest vana-aasta-eelset preparty’t, sattusime mängima igasuguseid mänge. Mina olin ette valmistanud mõned bingod, ühe neist sellise, kus olid kirjas maailma riigid ning pidi kontinentide kaupa märkima, kus oleme juba käinud.

Selgus midagi veidi ootamatut. Kuigi meie reisikaardil oli kokku juba 34 riiki, vaatas Aafrika veerg vastu peaaegu tühjana. Tegelikult oli sinna kirja läinud vaid üks nimi – Egiptus.

Nii sündiski üsna spontaanne otsus: Aafrika tuleb ette võtta. Me ei teadnud siis veel, et vaid mõni kuu hiljem seisame juba India ookeani ääres, Sansibari valgel liival. 

Kui üks koht on lihtne, siis ilmselt on see Aafrika. Sansibar õpetas üsna kiiresti, kui vähe on tegelikult eluks vaja. Tuleb välja, et saab ka ilma elektrita hakkama, vähemalt mõneks ajaks ja maailm ei kuku sugugi kokku.

Saar on küll päikseline, aga esimesed päikesepaneelid paigaldati seal alles pool aastat tagasi. Elektrit ei jagu lihtsalt kogu saarele korraga. Kui läänekaldal on elekter, siis idakallas on pime.

Jah, paljudel resortidel on generaatorid ja suurematel restoranidel samuti, aga meie kogesime nii mõnelgi õhtul täielikku pimedust. Seda eriti rannas ja tänavatel, aga ka meie hotellis käis elekter lainetena: paar tundi oli, siis jälle paar tundi mitte. Kohalike jaoks on see täiesti tavaline rütm. Ja kui aus olla, see ei seganud absoluutselt. 

Meie hotell oli Paje piirkonnas ja ma ütleks, et keset tühermaad täielik oaas – The Garden. Seal oli isegi saun ja jäätünn kuhu soovi korral minna. Üldiselt keset linna – mere äärde paar minutit jalutada ja restodesse teist sama palju. Rannas on ka palju ägedaid söögikohti.

Sansibaril oli kogu aeg kuidagi rahulik, pehme ja zen olla. Aeg liikus aeglasemalt, inimesed olid rõõmsad ja meie seltskond samuti. Eks hea seltskond teeb alati oma töö, aga seal tundus kõik kuidagi eriti kerge. Me olime kogu aeg heas tujus, kohal ja maandatud.

Nii et kui mõni õhtu kadus elekter, ei tekitanud see meis vähimatki muret. Pimedus oli lihtsalt osa sellest kogemusest.

Kohalik elu Sansibaril toimib üsna teistsuguse loogika järgi kui see, millega meie harjunud oleme. Seal saad ikka aru, kui lihtne võib elu olla. 

Saarel on küll üks kaubanduskeskus, aga näiteks klassikalist ehituspoodi seal ei ole. Selle asemel on terve tänav, kus müüakse erinevat tööstuskaupa. Ühes kohas plaadid, teises vuugisegud, järgmises segistid või torud. Kui kellelgi on vaja näiteks vannituba ehitada, siis jõukamad inimesed ei käi ise mööda poode. Nad annavad lihtsalt kellelegi ülesande: vaja on selliseid plaate, segu, vuuki ja segistit ning keegi jookseb mööda tänavat ja paneb vajalikud asjad eri kohtadest kokku.

Sama loogika kehtib ka mööbli puhul. Poest valmis laudu ja kappe eriti ei osteta. Tee ääres on pigem väikesed töökojad, kus on mõned näidised väljas. Kui midagi meeldib, siis ei osteta seda kohe kaasa, vaid lastakse endale samasugune teha.

Ka palgad annavad üsna selge pildi kohalikust elust. Näiteks restoranis töötav teenindaja, kes on kuus päeva nädalas tööl hommikust õhtuni, teenib umbes 80–130 dollarit kuus.

Kui perel on koduabiline, kes elab nende juures, on tema palk veel väiksem, umbes 30 dollarit kuus. Tavaliselt on tal hoovis oma väike hütt: voodi, võib-olla kapp ja tool ning lihtne tualett. Vastutasuks hoolitseb ta laste eest, teeb süüa ja hoiab maja korras. Ööbimist ja toitu peetakse tema “palga” osaks.

Ka tehnoloogia poole pealt on pilt üsna teistsugune. Nutitelefonide asemel näeb palju lihtsaid Nokia telefone (neil aku peab vastu kauem, you know – elekter!) ja pangakaarte on vähestel. Raha liigub peamiselt SIM-kaardi kaudu mobiilimaksetena. Tänavatel on igal pool väiksed putkad, mida kutsutakse wakaladeks, seal saab mobiilikontol olevat raha sularahaks vahetada või vastupidi.

Ka laste igapäev on Sansibaril üsna teistsugune. Tavakool kestab üldiselt hommikust lõunani – umbes kaheksast kaheteistkümneni. Pärast seda lähevad lapsed Koraani õppesse, mis kestab õhtul kuueni.

Religioon on sealne igapäevaelu loomulik osa ja õpe väga tõsine. 13 aastaseks saades on neil koraan peas. 

See kõik tundub meie jaoks esialgu üsna intensiivne, aga kohapeal olles saab aru, et see on lihtsalt osa sealsest rütmist ja kultuurist, sama loomulik nagu meie jaoks tavaline koolipäev.

Linnades on paljud mehed kauplejad, ehitajad, õpetajad või töötavad turismis: autojuhtide, giidide või kontoritöötajatena. Rannikuäärsetes külades on elu rohkem seotud merega: seal on mehed enamasti kalamehed, paadikaptenid või väiksemad kaupmehed. Saare sisemaal tehakse rohkem põllu- ja karjakasvatustöid. Kõige viljakam pinnas pidavat olema just saare keskel.

Elu kulgeb suuresti palvete rütmis. Kui keegi lubab kuskil olla, ei öelda tihti mitte konkreetset kellaaega, vaid palve järgi. Näiteks: “ma tulen pärast salatul Asr’i” ehk pärast pärastlõunast Asri palvet.

Süüakse enamasti kas kodus või lihtsates kohalikes söögikohtades, kus toidukord maksab umbes 5000-10 000 kohalikku šillingit (1,67-3,35€(. Tänavatoit on samuti väga populaarne: grillitud kana, liha varrastel, kohalikud burgerid või friikartulid. Huvitaval kombel on toit Sansibaril siiski kallim kui näiteks mandril Dar es Salaamis ja mujal Tansaanias.

Kohalikud käivad enamasti nendes väikestes teeäärsetes putkades, mida igal pool näha on. Sealt saab esmavajaliku kiiresti kätte. Liha, kala ja köögiviljad ostetakse aga tavaliselt lähimalt turult.

Umbkaudsed hinnad olid näiteks sellised:

• kartul ~ 2000 TZS (u 0,65€) kilo
• riis ~ 3000 TZS (u 1€) kilo
• tomat ~ 2000 TZS (u 0,65€) kilo
• terve kana alates 10 000 TZS (u 3,30€)
• mango linnas 2000–2500 TZS (u 0,65–0,80€) tükk
• värske piim ~ 4000 TZS (u 1,30€) pudel
• bensiin ~ 2940 TZS (u 1€) liiter

Supermarketites kohalikud eriti ei käi, need on nende jaoks liiga kallid. Igapäevased asjad ostetakse pigem turult või väikestest poodidest. Näiteks seepi ei kasutata alati eraldi tootena, tihti pestakse nii käsi kui ka muid asju lihtsalt pesupulbriga.

Liikumiseks kasutatakse dala-dala’sid, kohalikke busse. Linnas maksab sõit tavaliselt umbes 500 TZS (u 0,15 €). Kui sõidad linnast kaugemale, võib hind olla kuni 2000 TZS (u 0,65 €), sõltuvalt vahemaast. Meie sõitsime transfeeriga tund aega hotellist lennujaama ja see maksis 100 000 TZS (33€).

Autod on saarel enamasti üsna vanad ja kasutatud, sest auto import on väga kallis, ainuüksi impordimaks on umbes 55% auto hinnast, millele lisanduvad veel transport, registreerimine ja muud tasud. Lisaks maksavad ettevõtted makse nii Tansaania riigile kui ka Sansibari valitsusele.

Viimase presidendivahetuse järel on maksud tõusnud ning ettevõtlus on üsna reguleeritud. Isegi väike pood või restoran peab omama ametlikku ärisertifikaati, lihtsalt tänavale putkat püsti panna ja müüma hakata ei saa.

Hea teada enne Sansibarile minekut

Viisa
Sansibar kuulub Tansaania alla, seega on vaja Tansaania turistiviisat. Selle hind on 46€ ja see kehtib kuni 90 päeva. Viisat saab teha ette e-visa süsteemis või võtta ka kohapeal lennujaamas. Meie tegime ette, et ei peaks lennujaamas aega raiskama. Tuleb mõne päevaga, aga üldiselt pidi kehtima ka see, et kui pole kohal, näitate passikontrollis, et makstud ja saate ka läbi. Netis saab teha siin.

Kohustuslik tervisekindlustus
Alates 1. oktoobrist 2024 on Sansibarile reisijatele kohustuslik Zanzibar Inbound Travel Insurance. See tuleb teha eraldi isegi siis, kui sul on oma reisikindlustus juba olemas. Hind on 40€ inimese kohta ja see kehtib kuni 92 päeva. Tuleb kohe peale maksmist meilile. Ilma selleta riiki ei lasta. Nägime ise lennujaamas inimesi, kes seda seal passikontrolli järjekorras alles taotlema hakkasid. Saab teha siin.

Raha vahetamine
Raha saab kohapeal vahetada üsna paljudes kohtades, nii et võtke lihtsalt sularaha kaasa (eurod või dollarid). Vahetuskohti on linnas ja turistipiirkondades palju.

Internet – eSIM
Meie kasutasime äppi ehk Airalo eSIM-i – see töötab tegelikult igal pool maailmas hästi. Samas tuleb arvestada, et Sansibaril võib nett olla kord väga hea ja kord täiesti olematu, nii et ärge sellele liiga palju lootke. Kasutage esmakordsel liitumisel koodi: MEELIS5661 ja saate 3€ soodukat.

Kui ajad looma alla…
Kui peaks juhtuma, et sõidad näiteks kitse, kana või lehma alla, siis tuleb omanik üles otsida ja loom kinni maksta. See on seal täiesti tavaline reegel.

PRO TIP Stone Townis
Kui olete Stone Townis (vanalinnas), siis ärge väga demonstratiivselt kätega suundi näidake või “giidi moodi” midagi seletage. Meil juhtus nii, et arutasime lihtsalt omavahel, kus kohtuda ja näitasime kätega, kus poes käisime. Turismipolitsei pidas meid kinni ja süüdistas meid illegaalse giiditegevuse tegemises. 

Kuhu minna?

Esiteks tahan ma kiita ühte meie vana koostööpartnerit Anetet, kes vahetas ametit ja kolis Sansibarile ja on nüüd giid paljudele eestlastele – ta mõtleb out of the box ja paneb kokku palju ägedamaid asju kui neid, mida te kohapealt osta saate. Sellessuhtes, et kohad on samad, aga ilmselt on vaks vahet, kas olete koos kolme paadiga delfiine vaatamas ja nendega ujumas või koos kolmekümnekolme paadiga. Kõikide tema tuuride ja pakkumistega saab tutvuda tema lehel: https://sansireisid.ee – aga soovitan julgelt talle whatsupis kirjutada ja küsida, et ta paneks just teile personaalse kava kokku. Näiteks meie läksime paadiga kuskile minisaarele, kus meile kokati kohapeal ja kui me ära tulime, läks saar vee alla peitu. Megalahe kogemus. 

Üks koht, mis meile eriti meelde jäi, oli Salaam Cave, kus saab kilpkonnadega ujuda. Tegemist ei ole lihtsalt turistiatraktsiooniga, seal elavad peamiselt päästetud merikilpkonnad, kes on näiteks kalavõrkudesse kinni jäänud või muul viisil vigastada saanud. Ja nendega saab seal ujuda. Sissepääs alates 12USD. 

Neid ravitakse ja hoitakse seal seni, kuni nad on piisavalt tugevad, et tagasi merre lasta. Koopas olev looduslik bassein on tegelikult ühendatud ookeaniga, nii et keskkond on neile üsna loomulik.

Meie jaoks oli see kogemus kuidagi uskumatult rahustav. Vesi on selge, tempo aeglane ja kilpkonnad liiguvad täiesti omas rütmis sinu ümber. Ujud nendega lihtsalt vaikselt samas vees ja mingil hetkel tabad end mõttelt, et kogu maailm tundub korraks väga vaikne.

Muide, päriselt eksisteerib ka asi nimega kilpkonnateraapia – mõte on selles, et nende aeglane liikumine ja rahulik energia mõjuvad inimestele maandavalt. Pärast seda kogemust võib täitsa uskuda, et selles on midagi tõtt. 

Üks ilusamaid kohti, kus käisime, oli Mnemba Islandi ümbrus. Tegelikult enamik inimesi ei lähe saarele endale, sest see on privaatne, kuid paadiga viiakse lähedal asuvatele liivapankadele ja snorgeldama.

Seal on tõesti see postkaardi-Sansibar: helesinine vesi, valge liiv ja tunne, nagu oleksid keset täiesti ebareaalset värvipaletti.

Üks kuulsamaid kohti Sansibaril on The Rock Restaurant. See on väike restoran, mis asub sõna otseses mõttes keset merd ühe kivi otsas. Tegemist on lähedal asuva hotelli nö tütarettevõttega, omanikud itaallased ja ka pakutav toit nagu trattorias. 

Mõõna ajal saab sinna lihtsalt jalgsi minna, aga tõusu ajal viiakse külastajad paadiga. Juba ainuüksi asukoht teeb sellest üsna erilise kogemuse.

Peaaegu igal õhtul toimub kuskil rannas mõni päikeseloojangu pidu. Meie käisime Kae Funkis. Tavaliselt algab kõik üsna rahulikult, inimesed kogunevad randa, mängib muusika, päike vajub aeglaselt merre. Mõnes kohas on trummid, mõnes DJ, vahel ka tule-show’d. See on selline väga mõnus ja spontaanne rannamelu. Kuna meie olime ramadani ajal, oli suht vaikne pidu, aga samas meile meeldiski, et sai seal juttu ajada ja niisama olla. 

Sansibari kutsutakse tihti ka “vürtsisaareks”, sest ajalooliselt kasvatati seal väga palju erinevaid vürtse – nelki, kaneeli, muskaati, vanilli, kardemoni ja palju muud.

Seetõttu on vürtsifarmid turistide seas väga populaarsed. Seal saab näha, kuidas erinevad vürtsid tegelikult kasvavad, maitsta värskeid puuvilju ja õppida, kust need lõhnad ja maitsed, mida me köögis kasutame, tegelikult tulevad.

Eks tegevusi Sansibaril jagub igale maitsele ja meil oli väga äge neid kohti avastada.

Aga kui aus olla, siis meie peamine Sansibari eesmärk ei olnudki turism. Me läksime sinna hoopis retriidile – ja see osutus lõpuks kogu reisi kõige ägedamaks ja meeldejäävamaks osaks. Väga palju uusi taipamisi ja äärmuslikku ausust. Ja milline seltskond. Kahe milline!