Ma kirjutasin selle postituse poolenisti valmis juba ammu, aga siis kui ma nägin kuidas poolel mu FB sõbralistil on veebruaris sünnipäev, ja iga päev olid mu newsfeedis ainult õnnitlused või “oo, mul ülehomme sünna; oo, mul täna sünna; oo, aitäh õnnesoovide eest jne” mul sai enda sünnaks nii kopp ette, et mõtlesin, et ei postita seda siin üldse, aga noh, oh, üllatust…

Mulle ausalt ei meeldi üllatused (mulle meeldib neid teha. Sandra, be ready! :D), aga Meelis ikka pidi mind üllatama. Minu õnneks ei soovinud ta mulle juba öösel kui kell 00:00 kukkus õnne, sõber saatis sõnumi ja ütlesin veel talle, et näed, Meelis polegi hoomanud, et uus päev on…

Ja hommikul ärgates ei teinud ka Meelis teist nägugi. Ma olin juba, et jesss… Suvaline teisipäev! Nagu ma soovisin. Ei mingit pidu ja tähistamist ja minu kingitus ongi see puhkus…

Aga asjast ka (see on see varem kirjutatud tekst), 23. veebruaril kell 6:25 hommikul otsustasin ma sündida (olgu teile teadmiseks, et ma ei viitsinud isegi sünnitustoani oodata ja vupsasin välja juba kanderaamil, kui ema üle liftiläve lükati), kaaludes 2910 grammi ja olles vaid 44 sentimeetrit pikk. Ega meie präänik palju suurem polnud – 2950 grammi ja 48 sentimeetrit (kuigi paberites on kirjas 51).

Ma tean, et ma olin nii väike, et mu vanaisa ütles, et mu nägu on nagu viksikarp (ju siis oli 83ndal aastal mingi kingaviks sellises karbis..); ma tean, et ma magasin korvi sees rõdul; ma tean, et mu luti viisid päkapikud minema juulikuus järgmisel aastal; ja ma tean, et ma nuiasin alati ema, et ta Okasroosikese muinasjuttu räägiks ja ta jäi alati enne magama kui mina…

Nüüd on sellest kõigest omajagu aega möödas ja viimase umbes kümne aasta jooksul olen ma pidanud maha kaks suurt sünnipäeva (kui ma sain 25 ja eelmisel aastal kui ma 32 sain (loe siit!); 30ndat sünnipäeva tähistasin ma Austraalias, seda saab lugeda siit!) ja umbes viiel aastal olen ma üldse põgenenud sombusest Tallinnast palmi alla, nagu ka sel korral.

Ei mingit pidu ja pillerkaart, lihtsalt mina, Meelis, palmid, päike ja kokteilid. Või noh, seda ma arvasin… Õnneks, kokteilid ma sain. Juba päeval käis Meelis mulle mu lemmikkohast mojitot toomas.

2,5€ ja tõsiselt hea suutäis :)

Pärastlõunal käisime SuperCheapis (link! kõik asjad megaodavad, kolm aastat tagasi see põles ja uus pole üldse nii mõnus ja äge nagu vanasti, ühtlasi on ta kuidagi väiksem ja liiga puhas, pole seda fiilingut enam mis vanasti). Sealt läksime sööma.

Valisime selleks After Beach Bari Kata mäe otsas (link!), et nautida imelist vaadet. Juua paar kokteili… Võtsime mingeid nikse-näkse. Jah, seal on kallim kui suvalises söögikohas, aga ausalt, meie kõrval olnud rootslased ajasid närvi.. Sa tuled sinna pildistama, võtad kõige odavama õlle ja sahistad salaja kotist krõpsu endale suhu. No sorry, seal on kallim kui muidu, aga ikkagi odav. Mereandide vaagen (suur, kus oli krevette, kalmaarirõngaid, karpe jne) maksis 450bahti (11€). Jah, tänavalt saab sama koguse asju 150bahtiga, aga ära roni siis kuskile, kui sa nii rott oled. Mina ei lähe näiteks Noasse sööma, sest minu meelest on seal kallis.

Saime oma söögid söödud, joogid joodud, pildid tehtud… Läksime edasi… Või noh, koju. Kus ootas mind ÜLLATUS!!! Ma ausalt vihkan üllatusi. Ma ei oska seda “wau, nii äge, tänks!”; see on sama, et kui võõras inimene mulle lampi läheneb, ma olen üsna tõre või selline “ei oska kohe suhelda”. Aga, mind ootasid õnnitlused, lilled, kingitused…

Ja mis peamine… Üks kingitus ootab veel Tallinnas. Ja ma ei tea mis see on. Fakk! Ma vihkan üllatusi! :D

Õhtu lõpuks serveeris Meelis veel hunniku nikse-näkse ja veini basseini ees, käisime öösel ujumas ja kobisime magama.

Jah, isegi sünnipäevaseks jäi saamata! :D Selle asemel nuiasime hoopis lapsehoidjalt präänikust pilte :)

Seega, nüüdsest 33aastane! :)