Suurem sööming on jälle selja taga. Tegelikult on jaanid minu jaoks üsna mõttetu püha – lihtsalt võimalus mitu päeva järjest ohtralt süüa-juua. Sessuhtes, et kokata võin ma igapäev ja sõpradega kokku saada ka. Sel aastal tähistasime jaane mu tädi juures. Õde tuli Egiptusest Eesti käima, õelapsed Soomest, ja mõned meie sõbrad ühinesid meie “perepeoga”. Olime seal jaanipäeval, järgmisel päeval sadas olime kodus, siis jälle seal ja siis jälle kodus.

Kuna seltskond oli üsna suur, siis mõtlesime alguses, et kuuest kilost lihast piisab. Poes seda korvi ladudes, ütles Meelis, et kamoon, seda on vähe – lähme juba poolest päevast sinna, kõhud tühjad.. No võtsin siis veel… Kokku kümme kilo liha!

Prismas oli tükeldatud šašlõkiliha müügil, pakendatud umbes 700grammistesse pakkidesse – 2,95€ kg, samas lahtises letis oli sama liha 4,99€; kahekiloses valmispakis oli kilohind 5,89€. Kuna 2,95€ oli odavam kui näiteks kaelakarbonaadi osta, siis saigi see valikuks. Kokku 15 pakki ehk ca 10kg liha. Lisaks tegin grillimiseks seeni, sest ma isegi ei taha väga palju liha süüa. Kuna Maximas olid sel korral megasuured seened, siis mõtlesin, et ongi ehk grilliks paremad. Ülejäänud söögid jäid teiste kanda. Olgu etteruttavalt öeldud, et tädimees sai valesti aru ja marineeris veel ämbritäie liha ehk mingi viis kilokest.

Tegin kahte sorti marinaadi lihale, ühe klassikalise sibul-sool-pipar-törts äädikat. Aga sibulat peab olema julgelt sama palju kui liha ennast. Ma panin viie kilo liha peale julgelt kolm kilo sibulat.

Teise marinaadi tegin vürtsika, panin sinna ühe Salvesti terava grillkastme, ühe purgi üsna vürtsikat adžikat ja natukene ketsupit ja soola.

Seened mõtlesin teha ilma lihata, kuigi tavaliselt täidan neid juustuga ja panen peekoni ümber ja ahju. Sel korral tegin siis nii, et esmalt eemaldasin seentelt jalad… Tükeldasin need peeneks. Lisasin riivitud kitsejuustu, tavalist riivjuustu, toorjuustu, soola, pipart, hakkisin suure peotäie peterselli ja lisasin üht maitseainet mis ma Bulgaariast tõin ja maitselt oli see natuke seenene, sobis hästi. Tekkis mõnus mass, millega täitsin seened ära. Torkasin sisse veel kirsstomatid. Pakkisin fooliumisse ja grillile.

Ilmselgelt ei söönud me ka tosinapealise seltskonnaga ära viitteistkilo liha, kaht kilo ribisid ja kaht kilo toorvorste, mis veel külakostiks toodi… Järgmisel päeval oli ilm suht sant, tulime koju ja mõned sõbrad tulid siis meile sööma, sest haarasin selle vürtsikas marinaadis liha kaasa.

Lasin köögikombainis viilutajaga kolm porgandit, kaks sibulat ja kolm paprikat viiludeks, segasin sisse purgi purustatud tomateid, purgi herneid. Teise kaussi tegin “kastme” – maitseainetest, värskest petersellist-tillist, hapukoorest ja veest. Murdsin lasanje plaadid umbes viieks ja hakkasin hautamispotti laduma. Liha, lasanjeplaatide jupid, köögiviljasegu ja kaste… Jälle liha, plaadid, köögiviljad, kaste… Ühe kihi vahele panin ka ohtralt jalapenot. Kaks tundi ahjus 170kraadi juures ja hea vürtsikas suutäis.

Kuna pott sai nii täis, siis juust enam peale ei mahtunud, lisasin Valio murulaugu juustukuubikuid kuumale söögile ja värsket peterselli-tilli.

Kolmas päev leidsime end jälle sõpradega maalt tädi juurest ja ma suutsin päeva jooksul kaks korda grillida. Õhtu lõppes minu jaoks totaalse päikesepistega. Mul hakkas juba seal megapalav ja halb. Koju tulles käisin külma duši all ja jäin enne magama kui Hedon. Vahepeal tundsin külmavärinaid. Siis seda, et olen läbimärg ja higine. Ja nii terve öö. Ärkasin lõpuks reaalselt 15 tundi hiljem ja siis tundsin, et on enesetunne parem.

Kuna eile oli veel liha alles, siis täpselt sama ei tahtnud teha, mis paar päeva tagasi. Viilutasin kartulit-porgandit ja ladusin samamoodi hautamispotti. Lasin kohe kolm tundi ahjus podiseda. Sõbrad tulid jälle sööma ja enne kui ma arugi sain, et ma pilti ei teinud, oli kraam otsas. Söök oli nii hea et isegi mu veganismile kalduv täditütar sõi, sest tundus nii isuäratav ja kiitis taevani.

Ühesõnaga, lihast jagus tohhuija ja bolše! Osa läks veel tädi juures sügavasse, sest me tõsiselt ei jõudnud seda ära süüa! Aga see on meie peres tavaline – söök ei tohi otsa saada!