Nägin internetis kuskil pilti, kus keegi oli uksele sildi pannud Halloweeni õhtuks, et.. tulge mardi- ja kadripäeval tagasi. Noh, ma saan neist inimestest natuke aru ja teisalt – kamoon, need on lapsed kes kommi tahavad. Ma saan aru, et nad võiksid midagi teha peale komm või pomm ütlemise, aga.. mis sa ära teed, kui selline päev ja stiil on välja mõeldud.
Ma ise mäletan küll oma lapsepõlvest, et meil hakkasid koos kooliga septembris ka mardi- ja kadripäeva proovid. Kõigil oli luuletus, koos laulud, mõistatused, igasugused soovid mida sel päeval soovida – kellele lapseõnne, kellele karjaõnne. Mäletan, et meil oli turvamees (meist ca 10a vanem naabritüdruk), et teised sandid meid röövida ei saaks. Erilist pettumust valmistasid õunad ja erilist head meelt välismaa kraam. Seal, kus ma toona elasin oli mitu saatkonda ja nö rikkuritemaja, kust alati head nodi sai. Ükskord saime näiteks karbis sinki – oi, küll oli uhke tunne, et vees ligunenud lihatüki sai, aga ikka välismaa värk ja meie polnud näinudki. Soome saatkonna perelt saadud kilost lagritsapakki ei unusta ma iialgi. Mõelda vaid seda õnne – niii suur pakk ja siis kui must kiisu suhu panna, selgus, et see on korralik soolane salmiakki :D
Meil käis tänavu ukse taga julgelt 20 kampa, kellest ühel oli ette valmistatud kamba peale loetav luuletus halloweeni õhtu kohta ja see oli niiii äge, et nad olid ette valmistunud. Mina varusin selleks Lidlist kottidega komme, valasin need suurde kasti kokku ja kui keegi tuli, siis peotäie oma ämbrisse ta sai.
Hedon sai “imelise” õppetunni – nad tegid ühe tiiru, läksid siis naabripoisiga komme kokku valama ja jagama (me tegime ka alati nii, et jagasime kõik võrdselt ära õhtu lõpuks), ta tuli korraks koju ja ütles, et lähevad uuesti, sest.. mõne ukse taga me veel ei käinud. No hästi. Kui ta siis viimaselt tiirult saabus, küsisin ma, et kus ta ämber on.. ta teatas, et ta jättis selle ukse taha enne. Arvake kolm korda, kas keegi arvas, et need kommid on neile jäetud. Arvake, kas me leidsime hommikul selle tühja ämbri põõsast. Jah, teil oli õigus. Õppetund kogu eluks.
Aga meie pidu..
Ma ei tea isegi, miks mulle tundus hea mõte teha pidu koolivaheaja viimasel päeval, pühapäeval, selline mõnus lastega kodune olemine.. Järgmine aasta teen kindlalt õigel päeval, sest.. see trall seal ukse taga kestis konkreetselt 17-21 ja mul oleks 10x mugavam olnud käia sinna uksele oma kostüümis ja korraks “peolt lahkudes” kui terve õhtu siiberdada kaheaastasega, kes iga koputuse peale karjus “mina kaaa” ja tahtis ise ust avada ja siis komme nähes röökis nagu segane “mina kaaaa” – no olgu, annad ühe kommi, teise, kolmanda, aga ma ei taha, et ta seda magusat jõhverdaks.. Lõpuks oli ikka draama majas. Keset pidu poleks ta arugi saanud, et kuskil komme jagatakse.
Ma broneerisin grimmeerija juba 25.08 – nii palju ette planeerin mina omi pidusid :D Ega mul mingit megaplaani polnud, mis tegelased me oleme vms, aga kuna ma ühelt laadalt Eveliisilt selle Malluka maasikakleidi juba skoorisin, siis arvasin, et võin üks verine maasikaprintsess olla küll. Ja kui mina juba verine oli, valis ka Meelis sarnase stiili.
Nagu meil kombeks, lasin kõigil midagi lauale tuua. Ise tellisin Kookerist mustad pannkoogid, mida nad Halloweeni puhul oranžiks värvitud kondenspiimaga serveerisid. Hunniku sushit kerge halloweeni vibe’iga ja astelpaju mojitosid. Kuna mul poes tuli hirmus kiluleiva isu, siis mõtlesin, kuidas neid serveerida – kerge googeldus ja surnuaeg oli valmis. Ja no oma klassikaks saanud ropsiva kõrvitsa loomulikult ka. Üks sõbranna tõi singist käe, teine „haua“ koogi ja kolmas nahkhiire verd ehk süstaldes morssi – see oli hittide hitt!
Hedon valis endale loomulikult luukere onzie ja grimmi ja Hedelin sai selga lihtsalt mingi kleidi, mille ma kunagi kuskilt poest leidsin. Talle tegi “meiki” meie lapsehoidja, kellega koos nad lennuõnnetuse ilmselt üle elasid, sest mõlemad olid muhke ja kriime täis.
Nagu ülevalolevalt pildilt näha, oli ka meie majaesine kenasti ämblikuvõrku mattunud ja kummitused lehvisid tuules. Mulle ikka meeldib kui halloween on selline kõrvitsa vibe’iga oranz-must-valge toonides, mitte liiga verine, aga äkki järgmisel aastal teeme just vastupidi. Kuigi mulle tundub dekoda lihtsam seda kõrvitsastiili. Järgmisel päeval said lapsed asjad kaasa – Hedonil oli koolis pidu ja sai oksad ja kõrvitsad, Hedelinil lasteaias ja sai õhupallid, kommid ja väikse kõrvitsa.
Meie enda lastele, kes nad samal õhtul jooksmas ei käinud, varusin ma megasuure hunniku puuviljakomme, ilma suhkru ja muu jamata :) Need peitis Meelis neile hoovi ära ja nad pidid tiimina need kõik üles leidma. Leidsid ka!