Tsiteerides Mihkel Rauda: “Ma olen alkohoolik. Alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda. Temaga on võimalik õnnelikult ja isegi tervislikult elada, kuid priiks ei saa sellest kahjuks keegi.”

Mihkel Raud on oma blogis kirjeldanud, kuidas ta on 25 aastat (tänaseks 34!) kaine olnud: “Minu käest on tihti küsitud, kas olen viimase 25 aasta jooksul kasvõi kordki tundud kiusatust palava ilmaga õllepudel lahti korkida. Ei ole. Ausõna ei ole. Sest ma tean, mis siis juhtub. Ma tahaksin suuta öelda, et ka minu järgmised 25 aastat on sama tilgatumalt kained ning deliirumivabalt õnnelikud kui viimased 25. Aga ma ei saa. Minu elu on köietants, pidev piiri mööda luuramine, isegi kui ma oma riskidele viimati vast mõned aastad tagasi mõtlesin. Sest ka selline haigus on alkoholism.”

Mina ei ole Mihkel. Mina olen sellel köiel kõndinud ja mitu korda alla kukkunud. Aga ma tean, et ma ronin sellele köiele tagasi ja minu jaoks on saavutus juba see kui olen ühe päeva kaine. Veelgi enam, kui suudan seda teha 10 päeva järjest. Või kuu. Või pool aastat. Ja mulle meeldib olla kaine. See ei ole raske olla seltskonnas ja mitte juua, kuigi seda ilmselt kardab iga alkohoolik kõige enam.

Kui mulle vanasti meeldis olla täis, siis nüüd kui ma joon paar pokaali ja see hakkab pähe, siis mulle ei meeldi see tunne. Aga samas ma ei saa öelda, et mulle juua ei meeldiks. Ilmselt sellest kõrvaltvaatajal ongi keeruline aru saada. Kui ma pean vastama, miks ma hakkasin uuesti jooma – ma mõtlesin, et ma teen paar mulli. Kuigi ma teadsin, et ei ole võimalik teha paar mulli, see lõpeb alati ühel hetkel pudeliga ja ma olen omadega tagasi alguses. Ja sellest keerisest on suht raske uuesti sinna köie otsa ronida.

Ma olen tuimalt öeldes joonud aastast 2012 kui me Austraaliasse kolisime. Sealt on mul esimesed mälestused sellest, et iga päev sai pärast tööd töökaaslastega dringitatud. Kui me tagasi tulime, siis oli iga päev ju vaja vanade sõpradega kokku saada ja klaase kokku lüüa. Siis jäin rasedaks (2014) – olin kaine ja mäletan kuidas tegin nalja, et sünnitama lähen oma vein kaasas. Seda ma muidugi ei teinud. Aga kohe kui selgus, et ma ikkagi imetada ei saa (2015)… Ma ei tea, kaua aega läks, aga millalgi ma selle pokaalikese jälle tegin. Ja seda ma mäletan küll, et mul oli õhtuti see “oma aja vajadus”, et teen paar klaasi veini ja siis tuleb hea uni.. Noh, nii ma jõin. 2017 suvel otsisin ma esimest korda abi.

Tahan siia vahele öelda seda, et meilt on Meelisega alati küsitud, et kas me tülitseme ja mille üle ja ma alati ütlen, et me ei vaidle ega tülitse, me elamegi mingit maagilises harmoonias. Ainus asi, mida ma tean, et teda häirib, ongi minu joomine, aga ka sellest me kogu aeg ei räägi ja iga pokaal ei ole probleem, kuigi ma tean, et tegelikult talle see ei meeldi. Ainsad ütlemised või kui tahate neid tülideks nimetada, ongi sellepärast, et ma joon. Ta ei saa ka aru, kuidas ei saa teha 1-2 jooki ja miks on vaja juua pudel ja lädraks ära. See on teine teema, millest võibolla selles alkohooliku päevikute sarjas veel lugeda saab…

Ma olen suht kõike proovinud!

Tabletiravi koos psühhiaatrite ja psühholoogiga

Mul oli mustandis üks postitus eelmise aasta varakevadest – Alkohooliku päevikud, mida ma ei avaldanudki kunagi. Kaldkirjas on siin ära toodud need pea aasta tagused katked.

Postitus(ed) sellest sarjast on mõeldud minu kaasteelastele ja neile, kes saavad aru, et nad joovad VIST liiga palju, neile, kes tahaks normaalselt juua. Etteruttavalt olgu öeldud, et see pole võimalik. Meil on ravimatu haigus, millega elame terve elu, aga meil on võimalus seda kontrollida.

Ma olen üks neist, kes võib olla vabalt nädal aega kaine, aga kui ma võtan ühe pokaali, läheb lappe, mul on vaja kõige lõpus, seda ühte pokaali veel, et rahus magama minna. Kui ma teen selle ühe pokaali veel kodus, siis tuigerdangi magama ja elu ongi lill. Kui ma teen selle väljas, ärkan ma kodus ja vahepealsest on mul täiesti null mälestust.

Otsustasin lihtsalt ühel päeval, et palun arstidelt abi. Ma olin valmis juba laskma end Wismarisse sisse kirjutada, kui kuulsin alkoholivastasest ravimist Esperal. See pani mind rohkem uurima, lugema ja hoopis perearsti poole pöörduma. Sain selle ravimi ja mind suunati “Kainem Eesti” programmi, kus sain kohtuda ka psühhiaatriga, et sel teemal rääkida.

Ma rääkisin ta üle kahjuks. Tal oli täiesti pohhui minust, ta ei süvenenud minusse, ma olin lihtsalt järgmine joodik tema kabinetis. Siis otsustasin, et olgu, proovin psühholoogi, peab ju olema alg põhjus, miks ma joon, leiaks sellele lahenduse.. See naine oli täpselt samasugune. Ta küll küsis ja kirjutas, aga ta ei mõelnud kaasa. Lõpuks ajasin talle suvalist juttu, mida ise uskuda tahtsin ja sain aru, et ta ei saa aru, et ma valetan ja ma rohkem ei läinud, sest ma sain aru, et ta pole minu jaoks piisavalt pädev.

Täna ma tean, olles käinud väga mitmete psühholoogide, terapeutide juures, et asi ei peitu mingis hingelises lapsepõlvetraumas või ema surma mitte leinamises, vaid on lihtlabane geneetika.

Wismaris käisin ka

2.05.2023

Loen hetkel kolmandat korda raamatut “Kainus”. Olen ka varasemalt siin blogis seda alkoholiteemat puudutanud – siin postituses – “Kuus kuud kaine” saingi ma rohu kuueks kuuks. See oli mu eesmärk, olla kuus kuud kaine. Selliseid perioodilisi asju olen ma varemgi proovinud ja ikkagi lõpuks läinud seda teed, et üks pokaal on veel vaja võtta.

Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, panin ma endale aja Wismarisse, käisin selles päevi näinud legendaarses dr Mumma kabinetis ja allkirjastasin paberi, et kui joon, siis omal vastutusel, et tean, et võin surra ja lasin endale p..sse ampulli panna. Püsisin kaine natuke üle kolme kuu, sest.. “kamoon, tal on ka, ikka joob, see on mingi platseebovärk..” ja nii ma ühe mulli proovisin esimesel septembril ja sinna ta läks. Ühest mullist sai järgmisel nädalal veel üks ja siis juba nädalas kaks korda ja siis kolm korda ja.. nii ta lähebki, oled tagasi alguses.

Teist korda hakkasin ma seda raamatut lugema nüüd aprillis ja võtsin vastu otsuse, et alates esimesest maist ma ei joo. Enam kunagi. Meil, alkohoolikutel, ei ole võimalik “normaalselt juua”, me kas joome või ei joo ja nii tundus mulle “olen igavesti kaine” parema lahendusena kui jälle auku kukkuda. See on mu teadlik valik, ärgata hommikul mõttega, olla täna kaine. Ma ei saa panna endale daatumeid, sest need ei tööta. Ma ei saa juua normaalselt. See ei ole lihtsalt võimalik, isegi kui ma mõtlen, et ma võtan vaid klaasikese, järgneb sellele kindlasti teine kuniks pudel on tühi. Ja kui ma joon seda pudelit kellegagi koos, siis jääb mul see üks klaas puudu ja see ajab nii närvi. Seepärast oligi mul alati kodus mulli piisavalt, et ma saaks selle ühe klaasi veel teha. Ehk siis jah, ma suudan olla teatud perioodi kaine, olgu selleks “nädala sees ei joo”, “kolm kuud ei joo” vms, aga ma olengi tahtejõuga need päevad kained ja loen päevi, mitte kaua ma kaine olen olnud, vaid mitu päeva on jäänud, et mull avada. See ei ole okei.

Nüüd hakkasin ma seda raamatut kolmandat korda lugema, et highlightsida sealt välja enda jaoks olulised kohad, et kui mul tekib tunne, et tahaks ühe mulli teha, siis ma avan selle raamatu ja loen neid kohti endale kinnistamaks, et tagasilöögid ongi normaalsed, aga ma pean elama päev, või isegi tund korraga, et kaine püsida. Ma teadvustan endale, et see võib kesta aastaid, enne kui see on minu uus normaalsus. Kui üldse on. Võimalik, et peangi elama aastaid päev korraga.

4.07.2023

Kui te arvate, et ma saan siia kirjutada – kaks kuud kaine, siis te eksite. Ma ei mäleta, kui kaua ma seal mais kaine olin. Mõned päevad ehk ja siis lõin juba käega. Aga selleks oli veel üks põhjus. Nimelt sain ma endale aja sinna kus Avandi käis. Täpselt üks päev enne reisi käisin ma hüpnoosis või oleks õigem öelda kodeerimises. Ühesõnaga seal kus Avandi oma narkoprobleemiga.

Ma tunnistan, ma olin üsna skeptiline selle suhtes, ma mõtlesin, et kuidas see saab toimida, kas ta ikka toimib, seda enam, et ees oli ootamas allinklusive reis. Aga nali minu kulul, mul oli null isu terve see reis.

Ehk siis hetkel võib mulle plaksutada ja minuga koos juubeldada, olen täpselt kaks nädalat kaine olnud. Ja ma saan aru, et paljude jaoks on see.. mitte midagi, minu jaoks on see mega! Esimese juuli peol ei hakanud ma rääkima, et võtan antibiotse, ei taha praegu juua, mõtlesin, et olen suvel kaine juttu, vaid ütlesingi, et käisin kodeerimas ja ma enam ei joo. Kõigil lihtsam kui nad teavad ja mulle ka pakkuma ei tule seda ühte pokaalikest.

Muud ei tahtnudki öelda.

Mingil hetkel sa jõuad sinna punkti, kus sul ei ole enam piinlik, sa saad aru, et sa ei saa ise hakkama ja sul on vaja abi. Kuna mulle need tabletid tundusid tüütud, siis uurisin, et tegelikult see “ampull” mida Wismaris pannakse sisaldab täpselt sama ainet ja toimib.. aasta, kaks, viis, kuidas ise valid. Ma valisin kaks. Aasta oli 2022. Mul olid elu esimesed kained jaanis. Täiesti üleelatav oli! Mul oli terve suvi pidusid, tüdrukuteõhtud, pulm – kainena.

Kuna ma sellest avalikult ei bloginud, siis ma ei mäleta, kaua ma tegelikult kaine olin. Pool aastat äkki? Aga kahte mitte nagu ma allkirjastasin. See oli jälle see, ma proovin, mis saab. No minu puhul on selge, et kas null tolerants alkoholile või siis.. ma joon. Mingit ühte pokaali õhtusöögi kõrvale pole olemas. Sellest saab ühel hetkel ikka pudel ja siis on lappes, iga päev on tähistamist väärt.

Vaatasin praegu telefonist pilte, mul on isegi keset suve ja sügist tehtud pilte pokaalid käes, aga ma tegelikult ei joonud. Aga nii on ju kombeks, nii on nagu päris tähistamine kui sul pokaal käes on veeklaasi asemel :D Ma saan ise ka aru kui lollilt see kõlab.

A, ma mäletan, ma jõin tookord 1. septembril ühe pokaali ja siis pärast seda kuskil Tai restos ühe õlle, sest tundus sobilik. Ja oktoobris oli juba lappes kui sõbrannadega välja läksin.

Aga ma jumala ausalt tunnistan, ma olen üliuhke enda üle iga kaine päeva eest, mis mu elus olnud on. Nädalaga saan ma aru, kuidas mu mõistus muutub klaarimaks, kuidas mu nägu läheb säravamaks – ma saan tuimalt käia ilma meigita, sest mu näonahk on okei. Ja siis tulevad need “teen ühe pokaali” päevad ja ma näen kolm päeva hiljem kuidas mu nägu on jälle lappes, kuidas mu mõistus ei tööta selgelt. Kuigi ma ei joo palju, tunnen ma seda alkoholi oma veres mitu päeva, sest see halvab veits mu aju. Ma ei oska seda seletada, aga ma tunnen end teistmoodi ja see tunne ei meeldi mulle. Aga seda tunnet ei tunne ma siis, kui ma pudeli avan. Noh, haigete inimeste värk, ega loll ka ise aru ei saa, et ta loll on.

Viimane võimalus – läksin kodeerima

Kui Avandi oma narkojutuga Pealtnägijas käis, siis läksin kohe sellele lehele kus ta kodeerimas käis, salvestasin selle, seedisin seda mõtet paar kuud ja panin aja. Ma mõtlesin, et võtan esimese aja mis saadaval on, ei hakka oma kalendri järgi midagi planeerima. Esimene vaba aeg oli enne Rhodose reisi ja kuigi ma kartsin hirmsasti, et jumal, all ink hotell, kas ma saan hakkama. Sain. Lebo. Mul polnud isegi mingit alkoholiisu, alkohol oli minu jaoks mõttetu, just nii nagu ta kodeeris – alkoholist saab minu jaoks mõttetu toode, millel pole mingit rolli mu elus.

See idüll kestis terve suve kuni novembrini, mil ma mõtlesin, teeks ühe mulli..

Ma kohe seletan, miks ma seda mulli teha tahtsin. Nimelt, olen ma väga “kõik on nii fine, elu on ilus, raha tuleb, ma olen edukas, kõik on titi-miti” suhtumisega. Aga sealjuures elangi ma seda elu nii, et ma tegelikkuse kaotan natuke ära. Vanasti aitas selle vastu see pokaal mulli, et buuuh, joon ja hingan välja selle tunde või stressi või mis parasjagu muret teeb. Ma olin saanud koondamisteate, mu tulevik oli suht teadmata, aga ma elasin oma positiivsuse mullis ja enne reisi ma tundsin, et mul oleks vaja justkui restarti. Mõtlesin, kui ma end üle joon, siis ma hakkan nutma, nutan end tühjaks, saan eluga edasi minna.

Jah, ma jõin. Jõin end üle ka. Nutsin. Suisa kaks õhtut lasin tunnetemöllul võimust võtta. Sain oma restardi, mida ma tahtsin. Aga sellega kaasnes ka see, et ma tahtsin jälle mulli.

Miks ma sellest kirjutan?

Minu jaoks on kirjutamine ilmselt üks teraapia vorme – ma kirjutan midagi välja, ma saan uue mõtte. Kui ma veel hommikul olin kindel, et mina kuskile grupi ette ei lähe – “tere, mina olen mari-leen ja ma olen alkohoolik”, siis õhtuks ja seda läbi kirjutades ma enam nii kindel ei ole, et ma sinna ei lähe. See on loomulik seda karta, aga mõistusega saan ma ju aru, et see pigem aitaks mind.

Ja oi, hirme on mul palju. Selge on see, et ma ei hakanud jooma niisama. Sellel oli põhjus. Eks ma julgen seda ise ka aimata ja kuna ma ei taha sellega tegeleda, siis oleks lihtsam mull avada.. aga seda ma enam teha ei saa. Ma ei taha otsa vaadata sellele, mis mind võib ees oodata. See ei saa ilmselgelt kerge olema, sest ma olen 12 aastat joonud neid tundeid ära, et neile mitte mõelda. Teha 12 aastat kuskil teraapias järgi tundub suht kreisi väljakutsena. Aga ega mul valikut ei ole. Mul on valik juua või olla kaine ja kuna ma olen valinud viimase, tuleb endale munad kasvatada ja minevikule vastu astuda.

Kui algus on “normaalne” – mull nädalas, siis õige pea saab sellest “iga päev on tähistamist väärt!” Jõulud ja aastavahetus möödus mullide tähe all ja uuel aastal ma sain aru, et ei, aitab küll, ma ei saa jälle ise hakkama. Kirjutasin uuesti oma kodeerijale ja panin uue aja. Et pool aastat oli tore, aga jälle lappes. Ta tegi sama mis eelmisel korral, aga ma ise tundsin sel korral, et see polnud see. Ma olin kuidagi “üleval” selle hüpnoosi ajal. St sa ei peagi magama, sa peadki olema alateadvuses ja kuulama, aga mul oli kuidagi teisiti. Mul juhtus seal vahepeal mingi klõps, ma nagu oleks üles ärganud keset seanssi. Mul on keeruline seda seletada, aga ma sain siis aru, et midagi on valesti.

Aga järgmisel päeval.. alkohol oleks võinud olla maamunalt pühitud. Täiesti olematu toode mu jaoks. Olin 10 päeva kaine ja ma lihtsalt tundsin keset päeva, tahaks täna mulli. Mul on meeles, ma pean endale kordama “Stopp! See on lihtsalt tunne, see on mööduv!” Paraku see ei aidanud, see mulliisu minu sees oli nagu väike saatan õla peal, kes lihtsalt pressis igast ihurakust mu sisse. Ja ma libastusin. Jälle.

Ma ausalt enam ei jõua kokku lugeda neid kordi, mil ma olen end jälle kätte võtnud.. libastunud ja uuesti end kokku korjanud. Ma olin sel nädalavahetusel Pärnus ja tegime paar päeva mõned joogid. Reaalselt õhtusöögi kõrvale üks punane vein ja õhtul paar mulli restos ja järgmisel päeval kaks pokaali cremant’i restos ja paar klaasi hotellis Soome Euroka kõrvale.. ja ma nägin juba mis nägu ma olen. Juba tahaks hommikul ärgates meigi peale panna, sest nägu on “vale”.

Kuna me lendame kohe reisile ja rahvas tahab meie “mälulaive”, siis neid te saate. Aga pärast seda võtan ma end uuesti kokku ja hakkan seda teekonda teiega koos, loodetavasti teie abiga, uuesti ehitama, et olla kaine. Ma olen aru saanud, et ma pean siin blogis kõva häälega karjuma, et ma saan hakkama. Nagu säästuaastad. Toimivad, sest mul on teatav surve teie ees, et ma ei tohi feilida. Kui lubasin sada tuhat säästukontole, siis nui neljaks, mul peab see sada tonni koos olema. Ja arvestades, mis mull maksab, ma enam hea meelega proseccot ka ei joo, vaid tahaks ikka midagi head, siis.. kainena on see 100k suurema tõenäosusega koos.

Sa oled haige surmani

Ma hoian alati meeles Mihkel Raua sõnu: Ma olen alkohoolik, kuigi tänase seisuga täpselt 25 aastat (tänaseks ilmselt juba 30+ aastat) purukaine olnud alkohoolik. Alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda. Temaga on võimalik õnnelikult ja isegi tervislikult elada, kuid priiks ei saa sellest kahjuks keegi.

Jan Uuspõld on öelnud, et ilma anonüümsete alkohoolikute grupita tema kaine püsida ei suudaks. See on asi, mida ma kardan kõige rohkem. Aga see on normaalne. See tuleb ka seal raamatus välja, et inimesed neid kogunemisi pelgavad, samas ma mõistusega saan aru, et mul on seda vaja. Seal on koos inimesed, kes tunnevad samu asju mis mina ja saavad minust aru. Ka minu hirmudest ja tunnetest teatud hetkedel. Meelisel näiteks oleks raske mõista selliseid asju. Tema jaoks on kõik loogiline ja on normaalne olla kaine. Minu jaoks on see saavutus. Üks päev kaine, palun plaksutage mulle ja juubeldage koos minuga on minu mõte. Tema mõtleb ilmselt, et eriasi, ma pole kuu aega ühtki kokteili teinud.

Ja nagu ma ka varem olen kirjutanud, me Meelisega ei tülitse rohkem kui minu “üks pokaal veel” pärast ja mul ei õnnestu talle selgeks teha, mida ma sel hetkel tunnen ja miks ma seda teen, aga AA kogunemisel ilmselt sellega probleemi poleks.

Mis võimalused mul veel on?

Kui te arvate, et ma ei ole mõelnud Lootuse küla peale, siis olen. Aga mulle tundub või mu vabandus on “mul pole aega”. Kuidas ma saan kodust ära minna kuudeks, et olla nagu staarile kohane kuskil rehab keskuses. Noh, eks see ongi valikute küsimus. Ma ei ole täna selleks valmis. Ma arvan, et ma saan ikka ise hakkama. Ei saa! Aga loll ju lohutab end.. Ma tegelikult olen seisukohal, et iga asi jõuab sinuni õigel ajal. Mu viimane terapeut ütles, et ma peaksin minema 12nädalasele programmile, mille kohta ma olen ka juba aastaid uurinud ja lugenud, aga ma kardan. Mida? Seda, et appi, keegi näeb mind seal. Mida kõik alguses kardavad. Ma olen lugenud omajagu biograafiaid ja saanud aru, et see tegelikult on loll kartus. Mu järgmine samm ongi Kaja Heinsalu.

Seda teekonda hakkan ma jagama teile siis mingi hetk jagama, kui leian kalendris selle 12 järjestikust nädalat, et endale järjest vabaks teha. Kirsti Timmer ennustas, et esimesel poolaastal see juhtub. Aga kauaks, ta enam ei näinud, aga et sellest on kasu!

Ma päriselt seekord palun, et te jätaks mulle positiivseid ja innustavaid kommentaare, sest see ausalt selle teemaga on mu jaoks megaoluline :) ja ma loodan, et suudan vähemalt ühe inimese kainele teele oma jutuga suunata! #koosonlihtsam