Käisime laupäeva hommikul sõprade ja lastega Estonias “teatris”. Kontsert kõige pisematele. “Piparkoogimaa”.
No ausalt.. Ma mõtlesin selle tunni jooksul iga kolmandal minutil, kuhu kurat ma sattunud olen?
Asja tuumaks oli siis mingi säästu Pipi, kes oli nii halb, et halb hakkas. Esiteks oli ta tumeda peaga, suvalise narmendava kleidiga ja ajas sellist jura suust välja nagu oleks kolmeaastane. Pipi särtsakusest, pohhuiismist ja hipsterlikust olekust oli asi ikka väga kaugel.
Asi oli üles ehitatud sellele, et Pipi keerutab gloobust ja suva maa kohta siis räägib kaks sõna ja laulab ühe jõululaulu. Sellessuhtes andekas, et oskas laulda nii prantsuse-, hispaania-, soome-, kui ka venekeeles. Maha. Mingi vihik oli tal ees, kus ta vahepeal ikka piilus.
Üldiselt olid lood kuidagi morbiidsed, aeglased ja depressiivsed. Uni tuli peale. Oleks tahtnud, et lastel oleks fun olla ja lõbus ja tore.. Oleks oodanud natuke särtsakamat lähenemist.
Peab ikka nukuteatrisse jala tõstma, seal ehk on rohkem lastele mõeldud :)
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…
