Peatage rong, ma tahan maha astuda

Mõnel öösel tunnen ma täpselt nii. Vaesel lapsel tulevad hambad ja ta lihtsalt nutab nii südantlõhestavalt, et eile öösel valasin ise ka pisara.

Ma ühtpidi saan aru, et see hambavalu on nagu gaasivalud paarikuusel beebil ja teha pole midagi, tuleb üle elada. Teisalt on mul tunne, et ma ei suuda enam. Tahaks magada. Ma ei taha iga tunni tagant ärgata, kuulata beebi nuttu.

Ma ausalt ei jõua enam. Ma ei jõua öösiti ärgata! Ma ei jõua iga öö teda transportida. Ma ei jõua! Ma tahan viis päeva jutti magada! Juua tuhat liitrit veini. Ma tahan puhkust! Kas ma olen halb ema? Ma juba kujutan ette kuidas mu ämm kodus parastab. Edu!

Ma ausalt ei saa aru neist emadest, kes on viis aastat kodus, ei puhka hetkegi ja ütlevad, et neil polegi puhkust vaja! Mis teil viga on? Miks mina selline ei ole?

Ma tunnen ennast öösiti nii halvasti kui ma mõtlen, et oo, palun, beebi, maga! Samas hommikuti tunnen ma süümepiinu kui ma silmad hiljem kui 8.30 lahti teen. Ometi olen ma ju lapsehooldusPUHKUSEL ja võiksin magada kaua tahan, aga kes siis eilsed nõud ära peseb, pesu pesema paneb, kuuseokkad kokku korjab, mänguasjad ritta seab, hommikusöögi teeb, poes käib, puhta pesu ära sordib, beebit sadaviiskümmendkorda keelab – juhtmed ei ole mängimiseks, kuusk ei ole söömiseks, ehted pole pallid…

Ja siis taban ma end mõttelt, et ma lihtsalt loen päevi, et tuleks uus aasta ja saaks reisile… Ja siis mõtlen ma kommentaaridele siin blogis, et mismõttes ma tahan reisile minna? Kuidas ma suudan olla lapsest eemal, kuidas ma suudan puhata, kuidas ja miks just nii kaugele, äkki ma ikkagi nutan patja kolmandal õhtul..

Jah, äkki nutangi, aga järelikult on seda vaja!