Me hakkasime ükspäev mõtlema, kuidas see lõputu kolimine, järjest suuremate unistuste tagaajamine ja aina ägedamate sihtide poole pürgimine tegelikult vaikselt meie pere purustas. Mitte plahvatuslikult, vaid tasapisi — nagu vesi, mis tilgub kivile seni, kuni see lõpuks murdub. Ja ma ei räägi ainult meist Meelisega, vaid sellest, kuidas me ise — täiesti siiralt heade kavatsustega — kasvatasime oma pere lahku. Tükikaupa. Valik valiku haaval. Iga “meil oleks vaja suuremat” ja iga “küll siis on rohkem ruumi ja kõik saavad rahu” lausega. Irooniline, eks? Et mida rohkem ruumi me endale looma hakkasime, seda kaugemale me üksteisest vajusime. Nagu oleks igal ruutmeetril oma hind ja see hind oli meie lähedus.

Miks me üldse üürikast oma korteri ostsime? Ma olen selle peale viimasel ajal palju mõelnud. Ausalt öeldes — mitte sellepärast, et me oleks ise tundnud, et nüüd on aeg. Et nüüd tahaks juured maha panna, päriselt. Ei. See oli hoopis hääl kuskilt kaugemalt, aga samas ka väga lähedalt — ühiskond, sugulased, tuttavad, isegi võõrad internetikommentaatorid, kes teadsid täpselt, kuidas üks “normaalne” pere elama peaks. Me olime aastaid kuulnud, kuidas me oleme mingi suvaline tsirkusekamp, mingi mõttetu klann, kes isegi oma kodu ei suuda osta. Kuidas me nuumame oma üürirahaga teisi, kui võiksime samaväärse kuumakse eest ju “oma kodu” maksta. Nii lihtne see ju on, eks?