Aususest – mina ei või, aga teised võivad?!

Hakkasin ükspäev mõtlema, et kui ma olen aus ja kirjutan mida ma mõtlen, siis tembeldatakse mind kohe mingiks hulluks kriituks ja tropiks. Keegi kommenteeris just, et mul polegi varsti lugejaid ja jumal tänatud, et olemas on Mallukas.

Noh, minu meelest on Mallu üsna minu masti mutt – aus, ei karda välja öelda, mida ta mõtleb ja tema on arvamusliider; kui tema on aus, siis on tore, kui mina olen aus, siis ma olen m***. Okei!

Esiteks, käisin eile Butterfly lounge sünnipäeval, nägin seal väga mitut inimest, keda ma blogis “kritiseerisin”, keegi ei pannud mulle molli või ei mölisenud, et ma olen tropp isehakanud stiiliguru. Inimesi tegelt ei koti see, mida neist arvatakse. Ja suurem osa inimesi on sellega juba arvestanud, et kõigile ei saa meeldida nende riietus. Mõni tuli ja kiitis mind hoopis selle postituse eest, et lõpuks ometi keegi julgeb välja öelda, et mõnel pole maitset.

Üleüldse, ma ei olnud kriitilinegi. Ma lihtsalt avaldasin natukene oma arvamust. Ma olin väga tagasihoidlik, just seetõttu, et väga paljud inimesed, ei saa minu aususest aru. Nagu ka meie naljadest.

Mõnikord ütlevad meie uuemad sõbrad, issand, mis te vaidlete/tülitsete/kaklete, kui meil Meelisega on ah, misasja? Me suhtlemegi nii! Nöögime teineteise kallal, teeme lollakaid kommentaare ja ei solvu sellepärast. Meil on hoopis teisel tasandil huumorimeel kui inimesed harjunud on. Meie pikaajalised sõbrad on selle juba ära tabanud ja teevad neid nalju meiega kaasa.

Näide elust enesest: poisid rääkisid suurustest… Meelis: kui võtta entsüklopeediast lahti sõna “gigantne”, siis sealt leiab minu pildi… Matu: vööümbermõõdust? Muhhahhaa, kõigil nalja kui palju, keegi ei solvunud.

Näide kaks elust enesest: eile õhtul panin selga minikleidi, küsin siis Meeliselt, et kuidas mu jalad on, et mulle tunduvad üsna saledad. Meelis: no arvestades seda veini, mida sa sisse larbid, peaks sul jah vaadid all olema… Thats it, elu läks edasi, keksisin minikleidis peole.

Praegu alles hakkasin seda situatsiooni meenutama ja tuli meelde, et ta üldse nii ütles. Täiesti rändom. Aga kujutan ette, et kui siin oleks olnud mõni võõram inimene, oleks ta šokis, et mees nii ütleb. Või mõni naine solvukski hingepõhjani.

Aga tulles nüüd tagasi korraks selle „skandaali tekitanud galerii“ juurde, siis ausalt, mulle on veidi arusaamatu, kas inimestel pole kodus peeglit või mitte ainsatki sõpra, kes võiks öelda, et kuule, nii ei sobi minna! Kui keegi minult arvamust küsib, et kuule, kas minna nii.. Siis kui see ikka on kole ja kandjat ei kaunista, ma nii ka ütlen.

Või on tõesti siis hulk inimesi, kes lasevad sõbrannal selga venitada kaks numbrit väiksema kleidi, ise tulla ideaalses vormis ja riietuses, et parem välja näha? No ilmselt on ka selliseid kahepalgelisi naisi olemas, aga üldiselt ma ikka loodan, et sõbrannale ei kardeta välja öelda, mis sobib ja mis mitte.

Meenub kohe ka superstaarisaade  – me kõik oleme näinud seal inimesi, kes ei oska laulda, kuidas nad sinna satuvad? Kas neil pole sõpru, pereliikmeid, tuttavaid kes ütleks, palun ära mine ennast lolliks tegema. Okei, mõnel polegi, ja mõni ei räägigi kellelegi, et läheb ja mõni arvabki, et ta oskab laulda, aga neid on liiga palju selleks. Mis sõbrad need sellised on, kes kiidavad sitta takka?

Ma mäletan, kuidas kunagi Jõhvis, oli üks 16aastane tüdruk, tal oli sünnipäev sel samal päeval, ta istus seal oma sõpradega, ootas oma järjekorda… TERVE PÄEVA! Lasin tal endale kaamerasse laulda, sõbrad itsitasid kõrval.. Halloo, miks te olete nii tropid ja lasete tal oma sünnipäeval end lolliks teha, terve päeva kuskil kultuurikeskuses maha molutada, et ta saaks teada, et ta ei oska laulda. Milleks teie olemas olete? Oli fun ta üle naerda? Nõme!!!

Aga tuleme tagasi selle riietuse juurde. Näiteks ma ei osta üldiselt poest ühtki asja, ilma, et ma Meelisel ei laseks seda kommenteerida. Kuigi mulle võib asi väga meeldida, ei pruugi see kõrvaltvaadates mind kaunistada. Meelis ütleb konkreetselt – selle kleidiga on jalad liiga paksud, või see toob kõhu esile, või kaotab rinnad ära, või pikkus on halb… Otse ja omadega, mida siin keerutada, et noh, kui sulle nii väga meeldib, siis osta muidugi. Milleks raha raisata, et ma selle selga paneks, välja läheks, kole oleks ja pärast pilte vaataks, et issand, mida ma endale selga ajasin.

PS! Palun ärge tooge jälle võrdluseks neid pilte, kui ma olin megasuur ja mul oli suht võimatu midagi selga leida. PPS! Ma ei ole mitte kedagi kommenteerinud ka kaalu pärast seal galeriis! Keegi pole kaalu pärast sattunud minu „tulistamise“ alla!

Ühesõnaga, kuidas teil on? Kui sõbranna ütleb, et see kleit ikka ei kaunista, siis solvute? Valite midagi muud või jääte endale kindlaks? Kas olete tundnud või ise seda taktikat kasutanud, et teie kaaslane oleks koledam, et teie ilusam paistaks? Mille peale te solvute?

Muuseas, mulle just meenus, et ma ei solvu vist vapsee kunagi. Ma ei tea, ma ei oska solvuda. See on nii imelik „tunne“. Ma võin olla vihane või kurb, aga solvunud, ma ei tea, see on veider sõna, kuidas see solvumine käib? Ma ei tea, ma ei oska. Pole kunagi solvunud või patja nutnud, et keegi kuskil halvasti ütleb. Ma ju ise tean, et olen ilus :) ja et mina ja mu valikud ei saa kõigile meeldida.

Mille peale ma solvun? Et perekoolis mingi kägu kirjutab, et Hedontsik on NIIIII PAKS JA KOLE LAPS!? Ise oled. Hedontsik on maailma nummim! Või et mul on räigelt paksud sääred? On jah, geenidega kaasa antud, ei lähe need mul peeneks ka siis kui ma alla võtan. Sääremari on ikka jämmu. Mis teha. Ja noh, mul on endiselt savi, mida keegi arvab, sest nagu ma ütlesin, ma ei saa nagunii tervele ilmale meeldida. See on sama, et on naisi, kes jumaldavad Kim Kardashiani, ja lasevad endale tema nina, pepu, huuled lõigata, samas on naisi, kes teda jälestavad. Pole olemas mingit ideaalset inimest, kes kõigile meeldiks.

PPS! Hedontsik sai täna üheksakuuseks ja siia on hea lisada pilt – issiga kahekuuselt ja üheksakuuselt. Jumal, kus ta alles kasvab!