Mõni päev tagasi potsatas mulle Instagrami küsimus, mis kõlas umbes nii: „Kas teil on Meelisega kohad vahetunud? Tema särab, sina oled nagu väsinud ja kurb.“ Kui keegi arvab, et minu energia on viimasel ajal madalam, siis tal on õigus. Aga asi on selles, et ma pole iial olnud endale lähemal kui praegu.

Foto: Õhtuleht | Martin Ahven Esiteks tahan ma tänada, et teid nii palju siia on kogunenud. Ma tunnen nüüd natuke ka kohustust teiega lähemalt jagada meie teekonda, millele te olete siin kaasa hakanud elama. Ma tunnistan ausalt, et juuni kuu on mul kõik juba kirja pandud, pean hakkama seda vaid toimetama ja postitusteks vormima. Teine...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Kui me olime emotsionaalselt kõik need keerised läbi käinud, jõudis kätte hetk, kus emotsioonid polnud enam piisavad. Oli vaja hakata tegutsema. Päriselt. Konkreetsete sammudega. Kui meie algne plaan oli see, et me kolime eraldi hiljemalt augustis, et lapsed saaksid paar nädalat juba selle 50/50 süsteemiga harjuda, siis…

Loe eelmisi osi siit! Kui lahutus oli juba sisse antud ja ma olin esimesed sammud enda valimise teel astunud, ei saabunud mingit imelist rahu ja vaikust. Vastupidi — siis alles see kõik algas. See oli nagu emotsionaalne pendel, mis liikus korrapäratult ühest äärmusest teise, paisates mind kord lootuse, kord kahtluse, kord vabanemise, kord meeleheite vahele.

Loe eelmisi osi siit! Ma olin selle hetkeni elanud aastaid kahe paralleelse elu vahel. Ühes neist olin mina, naine, kes teadis, et midagi peab muutuma. Teises olin mina, kes surus selle teadmise alla, lootes, et ehk kõik ikkagi laheneb. Aga see teadmine näris mind seestpoolt. Vaikselt, järjepidevalt, kogu aeg. See polnud äkiline taipamine, vaid pikk,...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Aprilli lõpus, mai alguses jõudis minuni see, mille eest ma olin veel nii kaua põgenenud – praktiline vajadus päriselt tegutseda, teha valikuid, millest pole enam tagasiteed. Kogu see protsess, mida ma olin läbi elanud oma peas, oma unenägudes, oma meditatsioonides, pidi nüüd hakkama materialiseeruma. Mulle sai selgeks – enam pole see...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Ma olen alati olnud see, kes tahab kõike kohe ja kiiresti. Tulemus peab olema. Lahendus peab tulema. Valu peab kohe lõppema. Aga sellel teekonnal, mille ma märtsis algatasin, sain ma lõpuks aru – mul pole kuhugi kiiret. Sest see, mida ma olen kogu aeg otsinud, on olnud minu sees. Aga ma...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Kui Meelis ütles märtsis, et ta peab minema, et talle avanes võimalus, mis võib tähendada midagi suurt, vajusin ma vaikselt sissepoole. Väliselt olin tugev. Öeldes: “Mine, ma saan hakkama. Ma olen ju mina.” Aga sees – sees käis hoopis teistsugune dialoog. Ma ei saanudki kohe aru, kas see oli hirm kaotada...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Ma arvasin, et mul on kõik kontrolli all. Et ma olen piisavalt “edasi liikunud”, “lahti lasknud” ja “tööd teinud”. Aga siis tuli see… suur puhastumine. Mitte nunnult joogamatil või vaikuses küünalde keskel. See oli toores.

Loe eelmisi osi siit! Kõige raskem on mul olnud omaenda hirmudega silmitsi seista. Mitte need suured ja nähtavad – nagu surmahirm või hülgamine –, vaid need vaiksed, alateadlikud, argised hirmud, mis juhivad mind nagu nähtamatu käsi. Nagu tunne, et kõik peab olema kontrolli all. Et kui ma ei halda, siis variseb kõik kokku.

Loe eelmisi osi siit! Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma saan nipsust minna enda alateadvusesse, just sinna kuhu ma tahan. Ma ei tea, mis selle tegi või kuidas see võimalik on, aga ma saan seda teha. Tahan minna aastasse 1999, plaks, kohal. Tahan minna aega kui olin kaks, plaks, kohal.