Ma ausalt reede õhtul tundsin end veits nagu mingi sajandi tiinekas.. Ehk kahesõnaga KÄISIN KOIDUL.

Reede hommik algas muidugi värske Kroonikaga, kus reaalselt üle 20 aasta oli intekas Koit Toomega, kust ma sain midagi uut teada. Muidu ma tean kõike.. Sellessuhtes, et kogu see kraam intekates kordub.. See, et ta sai esimesel kontserdil särtsu ja ta 16aastasena tagant uksest klubidesse viidi esinema, kuigi vanusepiirang oli 21 jnejnejne

Meelise isa on haiglas ja ta käis teda Tartus vaatamas, mina olin Hedoniga kodus ja jumala valmis koduseks jääma, kuigi meil oli esialgne plaan Õllesummerile minna – kõik mu lemmikud ju esinesid – Koit ja Alen ja Rolf ja Ott…

Matsin selle mõtte päeval maha kui selgus, et Meelise isal on halvem ja ta pärast tööd Tartusse läheb. Kui Meelis tagasi tulema hakkas, siis saatis sõnumi, et kui jõuab, siis Õllekale ja tal lapsehoidja juba sebitud, kes Hedoni und valvab… Mis mul sai selle vastu olla.

Jõudsime Koidule küll üsna lõpus.. Aga.. Koit siis seletab.. “See oli esime…” Ma: “Vikerkaar!” “Esimene lugu mille ma 95ndal linti laulsin.. Vikerkaar”. “Kust sa teadsid?” “Olen ju esimesel livel tõesti! Mul on need tekstid juba pähe kulunud, mis ta räägib..”

Meelise tähelepanek, mina olen juba harjunud.. “Vaata neid osse, need on täpselt sellised, kes pedesid raudlatiga peksma läheks, aga siin laulavad “Vikerkaart” kaasa ja kõik sõnad on peas!” 

Jah, ma olen sellega harjunud, et mehed teavad Koidu lugusid peast ja neid kaasa laulavad. Ikka täiega! Neid pole tavalistel klubikontsertidel palju, aga neid on. Suht naljakas vaatepilt jah :)

“Ja nüüd, et veel ajas tagasi minna, lugu aastast 1998….” “Merelapsed!” “See jah, on selline lugu.. Rahulik ja mõnus.. “Merelapsed””. “Kust sa tead neid asju?” “No pikkadel livedel ta teeb “Merelapsi”, muidu eriti ei tee!”

Ausalt, mul oli tunne nagu mul oleks kogu esinemiskava peas… Aga ma ei kurda. Ma arvan, mulle pole keegi kunagi nii palju meeldinud kui Koit. Kui ma olin 14, siis mul oli Leonardo DiCaprio plakat seinal, see Titanicu oma ja ma soovisin Jackile õhtuti head ööd, aga ma ei mäleta, et oleksin kedagi sedasi fännanud nagu Koitu…

#PIINLIK!

Aga teate, huvitav fakt, mida ilmselt keegi ei tea. Või noh, sõbrad teavad ja Rolf ka. Ma ei mäleta laulusõnu. Ma oskan kaasa kriisata siis kui keegi ees laulab. No okei, Koidu mingid lood suudaks kokku kompunnida, aga mu teine lemmik on Rolf ja no jumala piinlik, mul pole rohkem sõnu peas kui “mu kringel sa, sa nii magus sind sööma pean” ja “liiga hoor, liiga hoor ja elu sul kõik vastused toob”

Mõni aeg tagasi olin Rolfi kontserdil ikka megapiinlikus situatsioonis, ta teab, et ma seal käin ja olen ja kaasa kriiskan ja siis lükkas lampi mulle mikri nina alla ja ma olin …… Ta karjus lavalt maha “Mari-Leen, sa ei tea sõnu!”

Mul oli väga piinlik. Käin ja olen, aga lood pähe ei jää. Ja põhiline on see, et kui ta laulaks mingit “Million voices’it” või seda “davai i davai, mama ljubit..” siis kaasa laulda ma oskan kõik sõnad, aga üksinda ei tule isegi davai üle huulte :D

Ja kui nüüd veel ajas tagasi minna, siis kunagi meeldis mulle hullupööra Jam (ja Black Velvet ka) ja need lood olid mul küll peas mis peas. Aga noh, ma olin noorem ka, mälu parem…

Samas Meelis on mingi elav jukebox mu kõrval. Teab esimesest noodist 90% maailma lauludest. Lisaks suudab ta suurema osa välismaa artistide kohta öelda kuidas nad kuulsaks said, kellega nad koos on olnud, kellega parajasti on jne Kahesõnaga gossip jukebox.

Kuidas teil? Laulusõnad peas? Või lihtsalt tulevad käigu pealt? Olete kedagi kunagi niiiii megalt fännanud, et nutate kui lõpuks lava ette saate?

PS! marimelli instas (@marimell.eu) näeb sitaks rohkem kus me käime ja mis me teeme kui blogisse jõuab. Igast pilte ja videoid ilmub kogu aeg :) ka Koidust :D